Rahvakultuur

Traditsioonilised Eesti rahvapillid on kannel ja Hiiu kannel, jauram, lõõtspill, parmupill, torupill ning vilepill. Vanema rahvamuusika alla võib liigitada vanemad torupilli-, parmupilli-, sarvepillilood, mõningad torupillipärased viiulilood. Vanemale pillimuusikale on omased lihtsad viisid, ühehäälsus, lühikesed vormid ja varieeruvus. 

Kannel on vanimaid Eesti rahvapille kuid see on vanimaid pille paljude rahvaste juures. Kandleid on mitut liiki, enamasti liigitatakse neid kõlakasti suuruse või kuju ning keelte arvu järgi (pilt 1. ja 2). Vanematel ja väiksematel kandletel oli näiteks vaid 5 keelt. Kannelt mängitakse kas sõrmede või plektroniga. 

Pilt 1. Kuue keelega väikekannel (allikas) 

Pilt 2. Tallinna klaverivabriku poolt 1988 aastal valmistatud kromaatiline kannel (allikas)

Hiiu kannel on tegelikult poogenkeelpill, mis toetatakse mängides põlvedele. Pärit on pillitraditsioon Vormsi saarelt, kuhu on pilli kunagi veel vaem sisse toonud rootslased. Vormsirootsi keeles on pilli nimeks talharpa (tal-jõhv, harpa-pill vanas rootsi keeles). 2009 aastal toimus Viljandis Hiiu kandle ja selle sugulaspillide mängijate kokkutulek, kust pärineb ka järgnev lõik. 

Vanimaid pille on ka parmupill, mis on samuti Eesti rahvamuusikas laialt kasutuses olnud, seda mängiti soolopillina nt. pulmades või kõrtsides tantsuks. Parmupill on ka täna väga populaarne rahvamuusika esitamise pill, laiema publikuni jõudis pill selleaastase Eesti Laulu poolfinaalis palas "Parmumäng" . Parmupilli mängis seal Cätlin Mägi, laulsid Jaan Pehk, Liisi Koikson, Liina Saar ja Hanna-Liina Võsa ning viiulit mängis Tiit Kikas.

Torupilli on Eestis mängitud pea 700 aastat, jällegi eelkõige pulmas ja külapidudes tantsuks. 19. sajandi keskpaigas lõõtspilli sissetulemisel varjusurmas olnud pillile uue hingamise andmise juures on palju kaasa aidanud perekond Taulide aastatepikkune töö nii pillide valmistajatena kui mängijatena. 

Viimasena nimetan olulise pillina lõõtspilli, mis on teistega võrreldes küll suhteliselt uus: jõudis Eestisse alles 19. sajandi hakul. Lõõtspillist sai populaarne külapidude pill ning tasapisi vahetas see välja senise torupilli. Õigeks Eesti lõõtspilliks peetakse pilli, mis siinsete meistrite valmistatud, kellest seni hinnatuim oli Võrumaa mees August Teppo. Tema pille hinnati nende särava tämbri ja hea hääles püsimise tõttu, ka olid nad välimuselt nägusad (pilt 3).

Pilt 3. August Teppo lõõts aastast 2012 (allikas)

Laiemalt tuntud ning populaarsemaid lõõtspilliansambleid täna on rahvalikke laule esitav Väikeste lõõtspillide ühing, kes on varsti tegutsenud juba 30 aastat. Teine pea sama auväärne esineja on 1992 aastal kokku tulnud Untsakad, kellelt ka lõõtsapala kuulamiseks.