Varakeskaeg

Sissejuhatuseks vaata keskaegset ja Bütsantsi kunsti tutvustavat animatsiooni 

Tänast aega arvestatakse suuremas osas läänemaailmas alates Kristuse sünnist: AD 2019 e. Anno Domini (ld.k Issanda aastal). Kristliku kunsti puhul ei ole enam tegemist konkreetse kohaga seotud kunsti ja muusikaga (nagu näiteks Egiptus või Rooma) vaid teemapõhise kultuuriga. Maadesse, kuhu kristlus arenes, jõudsid ka kristlik mõttelaad ja põhimõtted. Rääkides kristlikust kunstist ja muusikast, räägime me algsetele kristlikele tõekspidamistele rajatud väljendusest. Tuleb eristada kristlust kui religiooni ja kristlikku kirikut kui organisatsiooni. Selleks, et kunstist ja muusikast aru saada, tuleb teada taustsüsteemi ning Piiblilugude üldist sisu, sest keskaja kunst ja muusika on piibli illustratsioonid.

Kristlus tekkis omaaegses Rooma Impeeriumis tänases Palestiinas ja oli pikka aega põlu all ja taga kiusatud, sest paljud kristlikud põhimõtted läksid vastuollu tollal Rooma Impeeriumis levinud arusaamade ja uskumustega. Varem oli kombeks, et jumalaid on palju ja neil oli kindel otstarve: jahijumal, tarkuse jumal, võidu jumal jne. Jumalatel oli ka kindel kuju ja äratuntavad tunnused. Kristlusega tuli sisse ainujumala mõiste: on vaid üks ja ainuke, kelle poole saab pöörduda kõikide murede puhul. 

Roomas oli kindlaks määratud võimuhierarhia, kus keiser seisis kõige kõrgemal astmel ja ori kõige madalamal. Kõige rohkem õigusi oli loomulikult keisril, ori seevastu oli ilma suuremate õigusteta. Nii oli tavaks ja ka toonased jumalad olid sellega päri. Kristlus kuulutas aga, et kõik inimesed on jumala ees võrdsed: keiser ja lihtne tööline ühe pulga peal. Selline mõtteviis oli tollal üsna anarhistlik. 

Roomlaste jaoks olid olulised igapäevased mugavused ja kehalised ja maised rõõmud. Elati ja nauditi elu. Kristlus rõhutas vaimsuse osatähtsust ja lubas tõelist paradiisi pärast surma. Niisiis ei aidanud kristlaste tagakiusamine neid sugugi vähendada, kuna nad uskusid, et neid ootab igavene elu pärast surma.

Lõpuks mõtles ka üksik roomlane suurelt: ma olen suur ja võitmatu, ma olen vallutaja, ma võtan, mis ma tahan! Kristlus aga rõhutas alandlikkust teiste ees ja andestamise tähtsust: "Hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele.". Ka see oli uudne lähenemine. Kõik see oli põhjuseks, miks kristlus sai lubatud usundiks alles aastal 313 ja kuulutatakse keiser Justinianuse poolt Rooma riigiusuks alles aastal 391. Aastal 395. lõheneb Rooma impeerium kaheks: Ida-Roomast sai hiljem Bütsants ning seal tekkis kreeka, Idamaade ja kristluse seguna roomakatoliku e. õigeusu kirik. Bütsants mõjutas tugevalt Venemaa kultuuri ja kunsti (nt. ikoonimaali tradtsioon) kuid 15. sajandist alates otsustas Venemaa minna oma teed ja loodi Vene õigeusu kirik. Õigeusu kirikus on lisaks uskumisele väga olulisel kohal ka traditsioon ja kombed. Lääne-Roomas, hilisemas Lääna-Euroopas jäi valitsevaks katoliiklus, mis levis Euroopast kaugemalegi. Katoliiklusest on välja kasvanud nt. Luteri kirik, protestantlus Suurbrittannias jne. 

Lisaks langes Kristluse tekkimine aega, mis tähistas üleüldse suurte impeeriumite ajastute lõpu ja lagunemise algust. Juba hakkas tekkima väikseid rahvustel põhinevaid riigikesi (hunnid, sküüdid), mis alguses jäid veel suurele Roomale alla. Kuid Rooma riigi langemise järel jätkus Euroopas segane ja sõdade rohke aeg, mis lõppes alles 9, 10 sajandiga, kui hakkasid kujunema tänaste riikide piirid. Seega on varakristluse periood ka aeg, millest ei teata endiselt liiga palju: kuna palju on hävinud/ hävitatud ja puudus stabiilsus. Erinevused kahe kiriku vahel paistavad silma ka kultuuris ja kunstis. Pikka aega on eri kirikud teineteisele vastandunud ning alles eelmise sajandi lõpuaastail on hakatud rohkem rääkima ühisosast kui erinevusist. Sellel kursusel vaadeldakse eraldi Bütsantsi kultuuri ning Lääne-Euroopa kristlikku ja ilmalikku kultuuri.