Klassitsism kunstis ja muusikas

1. Klassitsism ja akadeemiline stiil

Kui muusikas on klassitsistliku ja romantistliku muusika kronoloogiline järgnevus selgesti eristatav, siis kunstistiilid on rohkem läbipõimunud ja samaaegsed. Suures osas räägime klassitsismist ja romantismist kui 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi kunstist. 

Klassitsism võttis vormis eeskujuks antiigi ja seda otseses mõttes: inspiratsiooniks olid nt. arheoloogilised väljakaevamised Pompeij linnas. Klassitsistlikku vormi toetas ka filosoofiline mõte (Voltaire): rõhutati kodanikukohust oma riigi eest, seda et vajaduse korral tuleb isiklikud vajadused ja soovid seada tahaplaanile. 

Klassitsismi on hea iseloomustada, sest sel on väga selged tunnused: 

1) üldised iseloomulikud märksõnad on lihtsus, reeglipärasus ja sümmeetria  

2) stiil järgib antiiki vormis: kopeerimine, täpne ülekandmine (tunneme maalidelt ära nt. antiikse rõivastuse)

3) stiil järgib antiiki temaatikas: maalidel kohtame antiigist tuntud ühiskonnategelasi või sündmusi

4) klassitsistlik kunstnik oli sageli „avaliku arvamuse teenistuses“, st. piltide kaudu edastatakse seda sõnumit, mis toetas ka riigivõimu.Isiklikku vaatenurka sai klassitsistlik maalikunstnik edasi anda  näiteks portreedes.

Klassitsismist kasvas välja pikaks ajaks peavooluna kanda kinnitanud akadeemiline kunst, mis mõjutas tugevalt kunsti tegemist, kunstist arusaamist ning kunsti õpetamiset. 

Akadeemiline stiil:

1) pidas esmatähtsaks joonistusoskust ja sellest ajast on vaatajatesse kinnistunud arusaam, et hea kunstniku mõõdupuuks on suurepärased natuurist joonistamise oskused.

2) töötati välja kindlad kompositsiooni- ja teemapõhimõtted (viimased enamasti antiigist lähtuvad), mis võeti aluseks "hea kunsti" hindamisel. 

3) viis sisse kunstiõppe. Kunsti hakati õpetama kunstikoolides e. akadeemiates ning peamiseks joonistamisoskuse kõrval oli vormiõpetus, kus muuseas õpetati modelleerimist vanade antiikkujude näitel. Antiikskulptuuride järgi joonistamise õppimine oli kunstikoolides tavaks kuni 20. sajandi 60ndate aastateni, Eestis on see traditsioon katkemas alles viimastel aastatel. Akadeemilise kunsti stiilinäide on toodud meisterliku joonistaja, Prantsuse kunstniku Jean Ingresi töö näite varal. Ingres valdas tehnikat suurepäraselt, andis kujutatava täpselt ja äratuntavalt edasi kuid tema joonistused ei ole kunagi olnud tuimad või "igavad".

4) kunsti populariseerimiseks hakati korraldama igaaastaseid üevaatenäitusi, kus tegevkunstnikud said esitleda oma kõige värskemaid teoseid. Kindlad ja üsna jäigad normid näitusematerjali valiku tegemisel põhjustasid lõpuks alternatiivsete kunstisundumuste tekke (realism ja impressionism). Siiski püsis akademism peavooluna tugevalt kuni 20 sajandi alguseni, mil muutused maailmas raputasid ka kunstelu põhjalikult paigast ära.

Jean A.D. Ingres. Paganini portree, 1819 (allikas)

Loe ja vaata lisaks veebikonspektist siit.