Kunst ja muusika 19. sajandi II pooles

Poliitilisest olukorrast tingituna oli Põhjamaade muusikaelu 19. sajandil omavahel tihedalt läbi põimunud, üheks oluliseks rahvusliku liikumise iidoliks oli Fredrik Pacius, kellest sai olulisi muusikaelu edendajaid muusikaõppejõude Helsingi ülikoolis. Eestiga seob heliloojat algselt isamaalise lauluna kirja pandud "Maamme", millest sai Soome rahvushümn ja hiljem Johann Voldemar Jannseni eestindatud tekstiga ka Eesti hümn.

Tänini on aga Soome kuulsamaks heliloojaks ja Põhjamaade suurimaks sümfoonikuks peetud Jean Sibeliust, kelle muusikal on olnud oluline roll soomlaste rahvusliku identiteedi kujunemisel. Maailmakuulsuse tõid heliloojale aga sümfoonilised suurteosed: seitse sümfooniat, programmilised sümfoonilised poeemid ja süidid. Sibeliuse suurteoste väljenduslaad on enamasti eepiline (rahulik-jutustav) ja sisult seotud kohalike muistendite, saagade või rahvuseepose "Kalevala" tegelaskujudega. Sibeliuse teoseid on nimetatud "kodumaa karge looduse muusikalisteks maastikumaalideks" ja värvirikka orkestrikäsitluse tõttu võrreldud nt. Wagneriga.

Kuulsaim Sibeliuse sümfooniline poeem on "Finlandia", millest sai soome rahva toonase iseseisvusliikumise muusikaline sümbol, tänapäeval on teos mitteametliku hümni staatuses. Järgnevalt teose muusikaline näide, mille sissejuhatus on süngevõitu ja aeglane kuid järkjärgult puhkpillide lisandumisega muutub muusika pingelisemaks ja rütmilisemaks.

Sibelius on kirjutanud ka üheainsa instrumentaalkontserdi - viiulile, mis aga on saanud maailmas üheks antud žanris enim esitatavaks teoseks. Viiulikontsert d-moll on mängutehniliselt üsna keerukas, nt. tuleb teose esimeses osas solistil mängida kaks sooloesitust järjest. Antud teos on andnud aluse rahvusvahelise Sibeliuse-nimelise viiuldajate konkursi korraldamiseks, mida on iga viie aasta tagant läbi viidud alates 1965. aastast.