1. Realism

Viimane antud kursusel käsitletav kunstistiil on realism, sellega peaaegu samaaegselt tekkis ka impressionism, millest alates räägitakse modernistlikust kunstist ja mis juhatab sisse viimase kunstikursuse. Kuigi realism ja impressionism arenesid välja suhteliselt samal ajal, 19. sajandi keskpaigas ja II pooles, olid tekkepõhjused ja olid kohati lahknevad. 

Ühised mõjutajad mõlema stiili tekkimise ja arengu juures olid fotograafia leiutamine ja õlivärvide tinatuubidesse pakendamine. Esimene mõjutas maailmast arusaamist üldiselt: kui varem oli kunst ja kunstniku silm olnud ainuvõimalik maailma peegeldaja. Kui silm eksis, tekkis ka ekslik arusaam. Fotograafia oli objektiivne ning näitas asju nii nagu need on.

Teine leiutis: värvide tinatuubidesse pakendamine, võimaldas kunstnikul palju lihtsamalt töötada. Kadus ära maalimisele eelnev planeerimine: värvitoonide valik ja segamine. Kalkuleerimine, kui palju värvi tarvis läheb. Väga oluline muutus oli see, et kunstnik sai minna välja ja maalida otse, erinevalt vareselmast, mil nt. maastikumaali sai teha vaid eelnevate visandite alusel. Ka aitasid tinatuubidesse pakendatud õlivärvid kaasa kunstitegemise laienemisele. Kuna värvid muutusid odavamaks ning nende käsitsemine lihtsamaks, sai üha  rohkem inimesi sai endale maalimist lubada.

Realismi tekkele aitas kaasa ka romantiline maalikunst ja selle tundeküllus. Sellele vastukaaluks tekkis kunstnike rühm, kes soovisid näitada "tõde": ilustamata maailma nii nagu see on. Nii tegeleb üks osa realismist maastikumaaliga, kust puudub romantistlik tundelisus ja mis on karge ja objektiivne (Barbizoni koolkond).

Teine osa realismist keskendub sotsiaalsetele teemadele: lihtrahva, töölise ja talupoja elu kujutamisele sellisena nagu see on. Seoses tööstuse ja tehnika kiire arenguga ning linnade kiire kasvuga teravnesid sotsiaalprobleemid ning kasvas õhiskondlik ebavõrdsus. Juba kindlal positsioonil kodanluse kõrvale tekkis lihtne töölisklass: vabrikutes ja tehastes väikese palga eest töötavad inimesed. Realistid soovisid ilustamata maailmale näidata nende rasket, sageli väljakannatamatut olukorda. Vormi poolest võib üheks ühiseks tunnuseks lugeda pildi koloriiti: see oli pigem tuhm ja maalitud "poriste" pruunide värvidega rõhutamaks argielu hallust ja raskust. Siiski ei olnud see realismi puhul valdav.

Esimesed realistide näitused ei olnud väga popuaarsed ning tavapärasele kunsti aastanäitustele nende töid vastu ei võetud. Nii korraldasid nad alternatiivseid näituse kohtades, mis parasjagu võikalik: raamatukauplused, kohvikud. Realistliku kunsti näiteks toon Prantsuse maalija Jean-Francoise Millet töö, millel ta kujutab talupoegi kartuleid võtmas. 


Pilt 2. Millet. Kartulikoristus, 1855 (allikas)