2. Rahvusromantiline muusika

2.1. Venemaa ja Pjotr Tšaikovski

Venemaa muusikalist arengut mõjutajas palju Itaalia: Katariina II valitsemisajal tegutses õukonna juures professionaalne Itaalia ooperitrupp, Itaalia helimeistrite käe all õppisid ka esimesed kutselised Vene heliloojad. Muusika üldist arengut ja populaarsust toetasid uute teatrimajade avamine nii Moskvas kui Peterburis. (pilt 1)


Pilt 1. 1780 aastal avatud Moskva Suure Teatri Interjöör (allikas)

Tasapisi hakkas Vene heliloojaid  paeluma vene rahvuslik ainesVene klassikalise muusika rajajaks peetakse Mihhail Glinka`tkelle olulisust muusikas kõrvutatakse Puškini tähtsusega kirjanduses. Glinka teoste teemad olid võetud enamasti vene rahva elust ja ajaloost, kommetest ja muinasjuttudest, muusikas oli inspiratsiooniks sageli rahvamuusika. Glinka patriootiline ooper "Ivan Sussanin" oli esimene professionaalne muusikaline lavateos Vene muusikas. Selles ühendas helilooja ühendas Itaalia ooperi, romantismiajastu soololaulu ja vene rahvamuusika.


Teine uuendusmeelne Vene helilooja oli Modest Mussorski, kelle ooperid "Boriss Gorgunov" ja "Hovanštšina" on tänaseni edukalt esitatud. Nimetatud oopetite libreto aluseks on reaalsed ajaloolised sündmused kus peategelaste kõrval on oluline roll ka kooril, kes esindab vene rahvast. Seetõttu on oopereid nimetatud ka muusikalisteks rahvadraamadeks. Järgnevalt lõik tsaar Borissi kroonimisstseenist, millega saab alguse ooperi tegevustik. 


Pjotr Tšaikovski on Vene silmapaisvaim ooperiklassik: ta kirjutas kokku kümme ooperit, millest "Jevgeni Onegin" ja "Padaemand" on jätkuvalt teatrite repertuaaris. Esimene on loodud Puškini värssromaani ainetel ja tegemist on lüürilise ooperiga st., et põhirõhk ooperis on muusikal ja tekstil ning lavatükk on pigem kammerlik  kus esiplaanil loomulikkus ja inimsuhete lihtsus. Järgnevalt saate kuulata stseeni I vaatusest, milles Tatjana kirjutab Oneginile kirja avaldades selles oma tundeid. Stseen väljendab hästi ooperi lüürilist olemust. 


19. sajandist sai ka klassikalise balletti väljakujunemise aeg ning oluline koht Euroopa kolme peamise balletikoolkonna -  Itaalia ja Prantsusmaa  - kõrval on Vene koolkonnal. Vene ballett toetub oma koreograafias suuresti Prantsuse traditsioonidele tänu prantsuse ballettmeister Marius Petipale, kes töötas välja Vene klassikalise balleti traditsioonid ja pani aluse 20. sajandi balletikunstile. Petipa on teinud koreograafia ka Tšaikovski kolmele balletile, niisiis võib heliloojat ooperiklassiku kõrval nimetada ka vene rahvusliku balletimuusika rajajaks. Kolm Tšaikovski tänapäevini mängitavat balletti on "Luikede järv", "Uinuv kaunitar" ja Pähklipureja", millest esikohal troonib "Luikede järv": nii oma rohkete sümbolite, keeruka koreograafia ja hingestatud muusikaga. Järgnevalt lõik I vaatuse Luikede valsist.


Lisaks suurepärasele ooperi- ja balletimuusikale kirjutas Tšaikovski ka muljetavaldavat sümfoonilist muusikat ja kontserte. Teatrimuusikaga võrreldes on Tšaikovski instrumentaalne looming palju jõulisem, kontrastsem ja psühholoogiliselt teravam. Kuue sümfoonia kõrval on erilisel kohal 1. klaverikontsert b-moll, mis hoolimata pianistile esitatavatest kõrgetest tehnilistest nõuetest on senini üks enim esitatud teos antud žanris. Kontsert algab suurejooneliste ja jõuliste akordidega, mida on võimatu mingi muu teosega segi ajada.