20. sajandi arhitektuur ja disain.

Funktsionalism

Soov luua midagi uut ja tulevikku vaatavat, oli juba futuristidel. Traditsioonilisele vastandumine ja uute ideede rakendamise vajadus oli lisaks kujutavale kunstile ka arhitektuuris, kus 20. sajandi alguseks olid valdavad kaks stiili: juugend ja historitsism. Uue mõtteviisina arhitektuuris kinnitas kanda funktsionalism, mille peaeesmärgiks oli hoone projekteerimisel lähtuda selle otstarbekusest.

Funktsionalism sai valdavaks stiiliks arhitektuuris alates 1920. aastatest ja tollased põhitõed on kasutuses siiamaani. Funktsionalism soovis ehitised vabastada üleliigsest ja ebavajalikust „mürast“: külluslikust dekoorist ja erinevate vormide virrvarrist. Hoone juurest lähtuti puhtast geomeetrilisest vormist, lihtsusest ja otstarbekusest. Kõige tähtsam oli, et hoone väline vorm toetaks sisu: koolimaja projekteeriti kooli vajadustest lähtuvalt, eramaja peremehe vajadustest, kauplus jällegi kaupluse vajadustest lähtuvalt. Üheks nimekaimaks funktsionalistlike põhimõtete eestkõnelejaks oli Šveitsi päritolu arhitekt Le Corbusier. 

Le Corbusier. Villa Savoye, 1929-31 (allikas)

Funktsionalistliku ehitise välised vormitunnused on:

1) lihtsate geomeetriliste vormide kombineerimine 

2) ebasümmeetria

3) lamekatus

4) puhas, kaunistusteta seinapind

5) eri kujuga ja eri tasapindadel aknad (ringikujuline; mitut korrust läbiv piklik; nurgaaken), 

6) uute materjalide kasutamine nt. metallpostid

Funktsionalistlike hoonete juures kasutati viimistluses sageli krohvimist ja sellega seoses muutus ka hoone värv olulisemaks. Oluline roll funktsionalistliku stiili väljakujunemisel oli Bauhausi kunstikoolil Saksamaal, mis töötas aastatel 1919 kuni natside võimuletulekuni 1933. aastal (loe pikemalt ptk. Disain alt). 

Funktsionalismi kohta võid lisaks lugeda ja pildinäiteid vaadata siit.

Orgaaniline arhitektuur

Vastukaaluna puhastele geometrilistele vormidele tekkis arhitektuuris 1930. aastatel ka suund, mida nimetatakse orgaaniliseks arhitektuuriks. Orgaanilise arhitektuuri juures peetakse esmaseks hoone sobitumist ja sulandumist keskkonda, seda nii vormi kui kasutatavate materjalide poolest. Nt. puuderikkasse paika projekteeritakse maja, kus kasutatakse samuti puitu. Kaasaja arhitektuuris on antud tingimus juba loomulik. 

Märksõnadeks stiili juures on veel:

1) interjööri avatus: läbivalt suured ruumid, mis ulatuvad hoone ühest otsast teise (nt. aatriumid) 

2) horisontaalsete joonte rõhutamine. 

Frank Lloyd Wright. Falligwater, 1933 (allikas)