20. sajandi arhitektuur ja disain.

1. Arhitektuur 20. sajandi I poolel

Funktsionalism

Soov luua midagi uut ja tulevikku vaatavat, oli juba futuristidel. Traditsioonilisele vastandumine ja uute ideede rakendamise vajadus oli lisaks kujutavale kunstile ka arhitektuuris, kus 20. sajandi alguseks olid valdavad kaks stiili: juugend ja historitsism. Uue mõtteviisina arhitektuuris kinnitas kanda funktsionalism, mille peaeesmärgiks oli hoone projekteerimisel lähtuda selle otstarbekusest.

Funktsionalism sai valdavaks stiiliks arhitektuuris alates 1920. aastatest ja tollased põhitõed on kasutuses siiamaani. Funktsionalism soovis ehitised vabastada üleliigsest ja ebavajalikust „mürast“: külluslikust dekoorist ja erinevate vormide virrvarrist. Hoone juurest lähtuti puhtast geomeetrilisest vormist, lihtsusest ja otstarbekusest. Kõige tähtsam oli, et hoone väline vorm toetaks sisu: koolimaja projekteeriti kooli vajadustest lähtuvalt, eramaja peremehe vajadustest, kauplus jällegi kaupluse vajadustest lähtuvalt. Üheks nimekaimaks funktsionalistlike põhimõtete eestkõnelejaks oli Šveitsi päritolu arhitekt Le Corbusier. 

Le Corbusier. Villa Savoye, 1929-31 (allikas)

Funktsionalistliku ehitise välised vormitunnused on:

1) lihtsate geomeetriliste vormide kombineerimine 

2) ebasümmeetria

3) lamekatus

4) puhas, kaunistusteta seinapind

5) eri kujuga ja eri tasapindadel aknad (ringikujuline; mitut korrust läbiv piklik; nurgaaken), 

6) uute materjalide kasutamine nt. metallpostid

Funktsionalistlike hoonete juures kasutati viimistluses sageli krohvimist ja sellega seoses muutus ka hoone värv olulisemaks. Oluline roll funktsionalistliku stiili väljakujunemisel oli Bauhausi kunstikoolil Saksamaal, mis töötas aastatel 1919 kuni natside võimuletulekuni 1933. aastal (loe pikemalt ptk. Disain alt). 

Funktsionalismi kohta võid lisaks lugeda ja pildinäiteid vaadata siit.

Orgaaniline arhitektuur

Vastukaaluna puhastele geometrilistele vormidele tekkis arhitektuuris 1930. aastatel ka suund, mida nimetatakse orgaaniliseks arhitektuuriks. Orgaanilise arhitektuuri juures peetakse esmaseks hoone sobitumist ja sulandumist keskkonda, seda nii vormi kui kasutatavate materjalide poolest. Nt. puuderikkasse paika projekteeritakse maja, kus kasutatakse samuti puitu. Kaasaja arhitektuuris on antud tingimus juba loomulik. 

Märksõnadeks stiili juures on veel:

1) interjööri avatus: läbivalt suured ruumid, mis ulatuvad hoone ühest otsast teise (nt. aatriumid) 

2) horisontaalsete joonte rõhutamine. 

Frank Lloyd Wright. Falligwater, 1933 (allikas)

2. Arhitektuur II maailmasõda eel ja järel

1930. aastate lõpul jõudsid funktsionalistlikud ideed Euroopa arhitektide ja disainerite emigreerumise kaudu üle ookeani USAsse. Arenes välja suund, mida kutsuti internatsionaalseks stiiliks ning mida teatakse ka minimalismina. 

Minimalistlikud ideed jõudsid arhitektuuri läbi Hollandi päritolu arhitekti Ludwig Mies van der Rohe tööde. Van der Rohe suust pärinevad ka minimalistliku kunsti sloganiks saanud sõnad: „less is more“.

Jätkati puhaste geomeetriliste vormide kasutamist, järjest enam kasutati puhtaid klaaspindu nn. klaaskardinaid: reaalsest hoone seinapinnast eraldi olevaid klaaspindu ja puhtaid katmata hoonete metallkonstruktsioone. Viimaseid just järjest enam levivate pilvelõhkujate juures. Klaas ja metall jäid üheks lemmikmaterjaliks ka teiste hoonetüüpide juures.(pilt 1)

Pilt 1. Ludwig Mies van der Rohe. SeagramBuilding, 1954-58 (allikas)

1970. aastatest alates nimetatakse arhitektuuri postmodernseks, st. minnakse mingis osas juurte juurde tagasi ja hakatakse taas mängima varasemate stiilide elementidega kombineerides neid geomeetriliste vormidega (pilt 2). Sealhulgas võivad materjalid ja tehnoloogiad olla täiesti kaasaegsed. 

Eklektika tekkis stiilina juba 19. sajandil ja 20. sajandil kehtivad sellele samad põhimõtted kui varem: ühe hoone juures kasutatakse mitme stiili vorme ja detaile korraga: nt. funktsionalistlik klassitsistlike sammastega ja juugendliku materjalikasutusega villa (pilt 3).

Pilt 2. Philip Johnson. The Sony Tower, 1984 (barokne ülaosa) (allikas)

Pilt 3. Charles Moore. Piazza d`Italia, 1975 - 80  (klassitsistlikud sammastega galeriid) (allikas)

3. Arhitektuur Eestis 20. sajandil

Juugend

Ka Eestis ja Tartus leidub palju juugendarhitektuuri, võrreldes Euroopa ja maailmaga on see tagasihoidlikum ja kargem. Tartu juugendarhitektuuri kaunimate näidete hulka kuuluvad Vaksalihoone, Saksa Instituudi hoone Kastani tänaval ja Villa Margaretha Tähe tänaval (pilt 1). Puitarhitektuur ja selle puitpitskaunistused on üks Tartu juugendi märksõnadest, juugendi voogavust kohtab ka veel puumajade esiuste metallist katusealuste või ka uste enda dekoori juures.

Pilt 1. Villa Margaretha, 1911-1919 (allikas)

Rahvusromantism

Rahvusromantism oli stiil arhitektuuris, kunstis ja kirjanduses, mille kõrgaeg jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi aldusesse. Suund kasvas välja rahvuslikust liikumisest ja selle eesmärk oli välja tuua rahvale ja rahvusele omast: ideid otsiti rahvakunstist ja mütoloogiast. Eesti rahvusromantiline arhitektuur on inspiratsiooni saanud näiteks rehielamu pikast ja madalast vormist, ka on nt. karniiside või siseruumide juures kasutatud vöökirjadest lähtuvaid mustreid ning võimalikult palju kohalikku materjale: puitu, maa- või paekivi, telliseid. Siiski leiab rahvusromantiliste ehitiste juurest palju stiililiselt juugendi stiilielemente. Oluline märksõna rahvusliku arhitektuuri alguse juures on ka see, et tolleaegsete ühiskondlike ehitiste projekte hakati tellima kohalikelt ehitusinseneridelt. Esimeseks rahvuslikus stiilis ehitatud hooneks ja ühtlasi Eesti arhitektuuriajaloo nurgakiviks on Tartus asuv Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone, mille projekti autoriks oli noor eestlasest arhitekt Georg Hellat (pilt 2).

Pilt 2. Georg Hellat. EÜS-i maja, 1902 (allikas)

Funktsionalism

Eestis oli funktsionalism valdavaks stiiliks alates 30. aastatest kuni 1950. aastateni, mil prevalveerivaks sai Nõukogude Liidu Sotsialistlikust idealismist kantud arhitektuur (lähtus klassitsistlikust arhitektuurist). Suurepäraseid funktsionalistlikku stiili viljelevaid arhitekte oli meil palju, Tartu on ka siin heade näidete allikas. Pikki aastaid linnaarhitektina töötanud Arnold Matteus on projekteerinud palju ühiskondlikke hooneid (nt. Ugala Korporatsiooni hoone, Õpetajate Seminari maja) ja eramaju peamiselt Vaksali ja Tähtvere linnaossa. Ka on terve kesklinna sõjajärgne parkide ja alleede süsteem Matteusi kavandatud (pilt 3).

Pilt 3. Arnold Matteus. Korporatsioon Ugala hoone, 1938 (allikas)

Eesti funktsionalism on stiililiselt hästi äratuntav, sel esinevad olulised funktsionalismi vormitunnused: selged geomeetrilised vormid, lamekatus, korruseid läbivad või nurgaaknad, krohvitud ja värvitud välisfassaad. Lisaks Matteusele on palju ilusaid funktsionalistlikke hooneid projekteerinud Pärnu linnaarhitekti ametis olnud Olev Siinmaa, kelle käekirja järgi on loodud Pärnu rannaäärsed tänavad.

Stalinism ja nõukogude aeg

Nõukogude okupatsioon katkestas korraks ühiskonna loomuliku arengu ja suhtluse välismaailmaga, nagu ka teistes totalitaarsetes riikides, oli riigi poolt tunnustatud stiil kunstis sotsialistlik realism. Kogu loomingulist tegevust kontrollis ja juhtis riik. Arhitektuuris oli esialgu valdavaks stiiliks stalinism, mis võttis paljus eeskuju klassitsismist: vormilt suursugusest aga lihtsast stiilist, seda eriti just sõjajärgsel aastakümnel (pilt 4). Tartus on neoklassitsistlikus stiis üles ehitatud suurem osa sõjapurustustes hävinud Raekoja Platsi lõunaküljest (Raekoja poolt vaadates paremat kätt).

Pilt 4. Peeter Tarvas, August Volberg. Kino "Sõprus", 1955 (allikas)

Tasapisi jõudsid maailmas levinud uued suunad ka Nõukogude Liitu, Eesti oli siin uuega katsetamisel esirinnas, ära märkimist väärivad täna juba uue ilme saanud Viru hotell (pilt 5) ja loodetavast lähemas tulevikus uuele elule puhkev Tallinna Linnahall (pilt 6). Mõlemad hooned on ehitatud postmodernistlikus stiilis, oma pompöösselt üldvormilt meenutab viimane Kesk-Ameerika kadunud linnu ja omal ajal saadi ka mitmeid arhitektuuripreemiaid, täna kuulub Linnahall aga Unesco maailmapärandi nimistusse.

Pilt 5. Henno Sepmann, Mart Port. Viru Hotell, 1969-72 (allikas)

Pilt 6. Raine Karp, Riina Altmäe. Tallinna Linnahall, 1980 (hoone valmis Moskva 1980 aasta suveolümpiamängudeks: Tallinnas toimusid purjetamise regatid) (allikas)

Tartu Nõukogude moodsa arhitektuuri parimaid stiilinäiteid on restoran Kaunas (tänane Atlantis), mis on kahjuks oma esialgse kuju 1999. aastal tehtud ümberehituste käigus kaotanud (pilt 7).

Pilt 7. Voldemar Herkel. Restoran Kaunas, 1969 (allikas)

Alates 1970atest aastate teisest poolest sai suurimaks probleemiks ehituste juures selle kvaliteet, mis oli pea olematu. Ehitati kiiresti ja palju, kerkisid uued elamurajoonid kuid materjalid olid odavad ja tööd tehti lohakalt, näiteks ei pidanud majad sooja, mida kompenseeriti raiskava kütmisega. Hoonete soojapidavaks saamine on üks korterelamute põhiprobleeme kuni tänaseni.

Eesti taasiseseisvumisega avanes meile taas maailm: uued tehnoloogiad, materjalid ja võimalused. 

4. Arhitektuur kaasajal

Tänapäeva arhitektuuris vahelduvad puhas vorm, uued materjalid ja tehnoloogiad, keskkonda sobitumine ning varasemate stiilide tunnuste lisamine. Nii leiame kaasaja arhitektuurist eklektilist stiili järgivaid näiteid (pilt 1) ja internatsionaalsest stiilist inspireeritud puhtaid geomeetrilisi vorme (pilt 2), mille värskeim näide on värske Eesti Rahva Muuseumi hoone Raadil (pilt 3). Hoone projekt valmis rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tööna 2006. aastal ja kandis nime "Mälestuste väli", algselt oli plaanitud võimalus jalutada hoone katuselt sujuvalt lennurajale, mis jäi tehnilistel põhjustel siiski teostamata.

 
Pilt 1. Michael Graves. Team Disney (Michael d. Eisner Building), 1991 (allikas)

Pilt 2. Oscar Niemeyer. Niterou kaasaegse kunsti  muuseum, 1996 (allikas)

Pilt 3. ERMi maja Raadil, 2016. Lina Ghotmeh, Dan Dorell, Tsuyoshi Tane (projekt, 2006), HG Arhitektuur (tööjoonised) (allikas)

Täiesti arvestatavalt on esindatud neofunktsionalism, eriti eramajade projekteerimise juures (pilt 4). 

Pilt 4. Emil Urbel. Eramu Meriväljal, 1999 (allikas)

Orgaanilise arhitektuuri jätkuna on järjest suurem rõhk keskkonnasäästlikkusel: maja edasise majandamise osas näiteks (pilt 5), senisest enam mõteldakse ka taaskasutatuse võimalustele, väljakutset arhitektidele pakub vana ja uue ühendamine tervikuks (pilt 6). 

Pilt 5. Palamuse vallamaja, 2009 (Projekt OÜ Sirkel & Mall) Hoone valmis passiivmaja põhimõttel eesmärgiga hoida hoone majandamiskulud minimaalsed. Seda võimaldavad näiteks maaküte või väikesed aknad. (allikas)

Pilt 6. Emil Urbel. Eramu Kukemõisas, 2010 Eramu on ehitatud vana karjamõisa varemeisse (peapreemia konkurssilt ERAMU 2008-2012) (allikas)

5. Disain

20. sajandi kunstist rääkides ei saa välja jätta disaini. Eesti keele seletav sõnaraamat on disaini defineerinud järgmiselt: "Disain on teaduse, kunsti ja tehnoloogia sünteesil põhinev igakülgne sihikindel keskkonna kujundamine,kujustus; tootekujunduskunst."

Martin Pärn, Eesti Kunstiakadeemia strateegilise disaini külalisprofessor, on disaini kohta öelnud: “Disain on praktiline, erinevaid valdkondi siduv inimkeskne loov protsess, mille käigus otsitakse paremaid lahendusi eksisteerivatele probleemidele.” 

Seega võiks disaini ja disainerite ülesandeks olla meid ümbritseva esemelise keskkonna praktilisemaks ja toimivamaks muutmine ja lisada sinna ka esteetiline - ilu aspekt.

Disaini on nimetatud ka tarbekunstiks, st. disainer annab enda poolt loodud esemele lisaks esteetilisele ja kunstiväärtusele ka praktilise väärtuse. 

Tänapäevased disaini põhimõtted töötati välja 1919–1933 aastatel Saksamaal tegutsenud kunstikoolis Bauhaus. Bauhausi asutaja oli Weimari linna arhitekt Walter Gropius, kes oli Bauhausi koolimajade projekteerija ning funktsionalistlikku stiili üks loojatest. Bauhausis pandi alus disaini -ja arhitektuuri põhimõtetele ja õpetamisalustele tänapäevases mõistes. Järgiti põhimõtet, mille järgi ehituste või esemete vorm peab tulenema nende ülesannetest  ehk funktsioonist. 

Bauhausi koolimaja Dessaus, ehitatud 1925-26. Hoone on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse (allikas)

Bauhausi tegevuse lõpetas natside võimuletulek 1933. aastal.

Disainivaldkonnad

Disain jaguneb omakorda väiksemateks valdkondadeks, mis igaüks keskenduvad enda spetsiifilistele probleemidele. Allpool on ära toodud kuue suurema valdkonna eripärad.

1) Graafiline disain ehk tarbegraafika (ka kujundusgraafika, rakendusgraafika) on graafika alaliik, mis hõlmab ümbritseva materiaalse keskkonna graafilist kujundamist. Tarbegraafika väljundid on näiteks pakendid, kaubamärgid, logod, voldikud.

2) Moedisain tegeleb rõivaste, jalanõude, aksessuaaride jms ning kangaste väljatöötamisega.

3) Tootedisain tegeleb mingi kindla valdkonna esemete paremdamise ja arendamisega. Selleks valdkonnaks võib olla näiteks mööbel või auto.

4) Tööstusdisain tegeleb tööstuslike toodete kujundusega, nt. kangamustritega (Marimekko)

5)Veebidisain on veebisaidi kavandamise, kujundamise ning vormistamisega seotud toimingud üheskoos.

6) Tarkvara disain hõlmab probleemide lahendamist ja tarkvaralahenduse planeerimist. Siia alla kuuluvad nt. ID tarkvaraga seotud lahendused. 

Erinevad disainivaldkonnad teevad omavahel koostööd, nagu teeb disain koostööd erinevate ühiskonna osadega loomaks paremaid lahendusi pikas, kaugeleulatuvas perspektiivis.

Kaasaegne disain on muutumises nagu maailm millesse seda luuakse. Maailmas on juba väga palju asju ning üks kaasaegse disaini eesmärke on väärtustamine. Väärtustamine läbi esteetika, praktilise lahenduse, ökonoomia ja keskkonnasäästlikkuse ning jätkusuutlikkuse.

Üha rohkem on  disainil kanda ka hariv ja/või teaduslik aspekt. Pidevalt otsitakse uusi materjale ja tehnoloogiaid, mis tekitaks vähem prahti. Kui võimalik, kasutatakse algmaterjalina juba olemasolevat või siiani ülejäägina prügimäele läinud materjali.

Keskkonnasäästlikkuse osas on märkimisväärsed päikesepatareidel töötavad rollerid ja taaskasutatud materjalidest ergonoomilised jalgrattad.

Kokkuvõtvalt on kaasaegse disaini iseloomustavateks märksõnadeks koostöö (teised valdkonnad teadus, avalik sektor jen), keskkonnasäästlikkus, taaskasutus ja individuaalne lähenemine. 

Näide aga edukast ja ülipraktilisest tootedisainist on 40 aastaseks saab Post-It kleeplindiga märkmepaber. Idee ja lahendus tekkisid pooljuhustlikult. Teadlane Spencer Silver püüdis tulutult leiutada väga tugevat liimi kuid leiutas hoopis väga nõrga ja korduskasutatava liimi. Kasutusala märkmepaberite juures tuli aastaid hiljem.

Arthur Fry. Kleeplindiga märkmepaber otsaesisele kleebitud (allikas)

Eesti disainist

Disaini ajalugu ulatub Eestis rohkem kui 100 aasta taha. Tol ajal nimetati seda teisiti, kas tarbekunstiks või tööstuskunstiks. 20. sajandi alguses tekkisid esimesed kindlale tooteartiklile spetsialiseerunud töökojad, mille eesmärgiks oli teha kvaliteetseid ja nägusaid esemeid, mis on jäänud olulisteks märksõnadeks disaini juures ka tänapäeval.

Kuigi Eestis leiab disaini näiteid ka spetsiifiliste erialade kohta, nt. transport või põllutööriistad, on suurem osa tootjatest seotud inimesega ja eelkõige koduga. Pika ajalooga on Eestis olnud mööbli tegemine alates  kvaliteedimärgiga Lutheri vabrikust ja vineeri vääristamisest. Pikaajalise traditsiooniga on Eestis ka klaasesemete valmistamine alates Lorupi vabrikust, millest hiljem kujunes pikalt tegutsenud Tarbeklaas. 

Vineerikohver Lutheri vabriku toodang 1920-1930 aastad (pildiallikas)

Kolmas silmapaistvam haru on olnud tekstiilitööstus, mille lipulaevaks oli kuni 2010 aastani Kreenholmi manufaktuur Narvas. Kohalik tekstiilitootmine on küll suures mahus kadunud kuid väiketegijaid, kes Eesti mustrit otsivad ja pakuvad, leidub. Nõukogude perioodil (1944-1990) võeti uue materjalina edukalt kasutusele plastmass, vabrik Salvo tootis laste mänguasju kuni 1993. aastani ning sporditarbeid 2004 aastani. Tartus tegutseb kilepakenditootjana senini kammivabrikuna tuntuks saanud Estiko. 

Mirjam Maasikas. Joogikomplekt 1960. aastad, Tarbeklaasi toodang (pildiallikas)

Eesti tänapäevase disaini isaks peetakse aga Bruno Tombergi, kelle initsiatiivil on disainialast kõrgharidust antud alates 1966. aastast. Erinevaid tarbekunstialasid (klaas, keraamika, nahk) oli õpetatud ka juba varem, kuid disainiõppe selle kaasaegses tähenduses tõi õppekavva just Tomberg, sõna "disain" tuli käibekeelde veel hiljem. Nõukogude perioodil (1945-1990) oli disain üks valdkondi, kus sai üsna vabalt areneda ja katsetada, lisaks oli riiklik toetus, kuna tegemist oli ju praktilise kunstiharuga. Üheks disaineriharidusega kunstniku loomingu väljundiks võis Nõukogude perioodil olla näiteks graafiline disain - plakatikunst ja toodete etikettide kujundus.

Ülo Emmus. ""Hukkunud Alpinisti" hotell". Plakat, 1979 (pildiallikas)

Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi siseruumide kujundaja on Maile Grünberg, kes on alates 60ndate lõpust olnud Eesti disainimaastiku üks värvikamaid tegelasi. Tomberg on olnud ka mitmekülgne kunstnik, tema elust ja loomingust on valminud ka film. 

Tombergi austuseks kannab Eesti Disainiauhund nime BRUNO. Auhinda annab alates 2006 aastast iga kahe aasta tagant välja Eesti Disainerite Liit. Disainereid hinnatakse kolmes kategoorias: parim tootedisain, parim disainiprojekt ja eeskujulik design management (tootearendus). 

Alates 2005. aastast antakse välja ka Eesti Noore Disaineri auhinda, mis kannab nime SÄSI. Konkursi eesmärk on kindlustada Eesti tootedisaini järelkasv ning tutvustada, toetada ja julgustada noori disainereid. Samast aastast toimub igaaastaselt ka Disainiöö festival, millega kaasneb alati rohkelt üritusi linnarahvale avalikus ruumis.

Täna saab Eestis disaini või õppida mitmes kõrgkoolis, eelkõige EKAs ning hetkel on Eestis arvatavalt 2500 kõrgharidusega disainerit, kellest üle poole töötavad aktiivselt erialasel tööl.

Kaasaegsete lahenduste otsimisel ja pakkumisel on Eesti disain uhkelt esirinnas, tugevalt arenenud ja ka rahvusvaheliselt tunnustatud on eriti mööblitootmine, kus lisaks üksikdisaineritele (Martin Pärn, Martin Saar)  Martin Pedanik jne) on ka palju väikeettevõtteid, nt. Iseasi. Rohem nimelisi näiteid Eesti disaineritest saad lugeda siit. Teada on ka  meie e-riik ja m-lahendused ja üldine kõrge tase infotehnoloogiliste uuenduste osas.

Rõiva- ja tekstiilitööstuses on silma paistnud Reet Aus seoses oma taaskasutusega ja tootmisjääkide ärakasutamisega uute kollektsioonide loomisel. Üha enam saavad tähelepanu nö intelligentsed tekstiilid: luuakse rääkivaid ning valgust juhtivaid tekstiile või kombineeritakse tekstiile puidu, betooni või vanade kohvipakkidega (Krista Leesi). Materjalide kombineerimist leiab ka keraamikas(Raili Keiv) või klaasis. Üha rohkem on tähelepanu all üksik klient ja tema individuaalsed vajadused, nt. jalanõud või prillid (Karl Annus). Ning väheoluline pole ka graafiliste disainerite töö kas toodetele reklaami loomisel või ühiskondlike hoonete, näitusesaalide või linnaruumi kujundamisel. 

6. Kordamiseks

Kordamisküsimused