Juhised kunstiteose kirjeldamiseks

Kunstiteose analüüs on suhteliselt noor nähtus, selle põhimõtted on kirja pandud alles 19. sajandil: siis kui oli juba alguse saanud teadlik kunsti õpetamine akadeemiates. Varem (alates 15. sajandist) oli piltide tudeerimise aluseks olnud kunstniku eluloost lähtuv. Pikemalt kirjutab erinevad analüüsimeetodid lahti Anneli Porri vihikus Seoseid loov kunstiharidus, mina kirjeldan lühidalt neist peamisi.

Biograafiline analüüs lähtub kunstniku elust ja seostab teoseid eluloo erinavate etappidega. Siin võrreldakse varase perioodi töid hilisemaga just elusündmuste ja üldise tausta valguses.

Stiilianalüüs keskendub rohkem vormiküsimustele ja tegeleb rohkem konkreetsest ajastust tulenevatest märksõnadest ja vaatleb kindla kunstniku käekirja vastava perioodi valguses. Stiilanalüüs vaatleb nt. autori spetsiifilist stiili: tehnikaid, värvikasutust jms ja kuidas see aja jooksul muutub: kas ja kuipalju erineb konkreetse autori stiil ajastule omasest stiilist ning kas ja kuipalju räägivad autori pildid konkreetsele ajastule omasest stiilist.

Ikonograafiline analüüs toob sisse laiema konteksti ka vaataja oma. Kaasatakse varasemad teadmised silmnähtavaga ja käegakatsutavaga. St. et pilti analüüsides vaadeldakse ühelt poolt konkreetseid vorme, värve ja süžeed (sisu, pildi tegevust) ja leitakse uusi: kirjanduslikke, ajaloolise või väga isiklikke seoseid nähtuga. Rohkem pööratakse tähelepanu võimalikele pildil leiduvatele sümbolitele ja lisatähendustele.

Kriitiline analüüs on 20. sajandi II poolel tekkinud uus lähenemine kunstianalüüsile. Ühelt poolt hõlmab ta juba olemasolevaid meetodeid: kunstnikust, teose vormist ja sisust ning ajastule omasest ja laiemast kontekstist. Lisandub sotsiaalne ja ühiskonnakriitiline aspekt, mis vaatleb teost erinevate väärtushinnangute, soorollide, ühiskonnanormide  ja ideoloogiate valguses. Kunstnik ja tema teos ei ole enam oma keskkonnast väljatõstetud "objekt" vaid  keskkonnast tulenevate nähtustega tihedalt läbipõimunud vaatlus.