Juhised kunstiteose kirjeldamiseks

1. Erinevad analüüsimeetodid

Kunstiteose analüüs on suhteliselt noor nähtus, selle põhimõtted on kirja pandud alles 19. sajandil: siis kui oli juba alguse saanud teadlik kunsti õpetamine akadeemiates. Varem (alates 15. sajandist) oli piltide tudeerimise aluseks olnud kunstniku eluloost lähtuv. Pikemalt kirjutab erinevad analüüsimeetodid lahti Anneli Porri vihikus Seoseid loov kunstiharidus, mina kirjeldan lühidalt neist peamisi.

Biograafiline analüüs lähtub kunstniku elust ja seostab teoseid eluloo erinavate etappidega. Siin võrreldakse varase perioodi töid hilisemaga just elusündmuste ja üldise tausta valguses.

Stiilianalüüs keskendub rohkem vormiküsimustele ja tegeleb rohkem konkreetsest ajastust tulenevatest märksõnadest ja vaatleb kindla kunstniku käekirja vastava perioodi valguses. Stiilanalüüs vaatleb nt. autori spetsiifilist stiili: tehnikaid, värvikasutust jms ja kuidas see aja jooksul muutub: kas ja kuipalju erineb konkreetse autori stiil ajastule omasest stiilist ning kas ja kuipalju räägivad autori pildid konkreetsele ajastule omasest stiilist.

Ikonograafiline analüüs toob sisse laiema konteksti ka vaataja oma. Kaasatakse varasemad teadmised silmnähtavaga ja käegakatsutavaga. St. et pilti analüüsides vaadeldakse ühelt poolt konkreetseid vorme, värve ja süžeed (sisu, pildi tegevust) ja leitakse uusi: kirjanduslikke, ajaloolise või väga isiklikke seoseid nähtuga. Rohkem pööratakse tähelepanu võimalikele pildil leiduvatele sümbolitele ja lisatähendustele.

Kriitiline analüüs on 20. sajandi II poolel tekkinud uus lähenemine kunstianalüüsile. Ühelt poolt hõlmab ta juba olemasolevaid meetodeid: kunstnikust, teose vormist ja sisust ning ajastule omasest ja laiemast kontekstist. Lisandub sotsiaalne ja ühiskonnakriitiline aspekt, mis vaatleb teost erinevate väärtushinnangute, soorollide, ühiskonnanormide  ja ideoloogiate valguses. Kunstnik ja tema teos ei ole enam oma keskkonnast väljatõstetud "objekt" vaid  keskkonnast tulenevate nähtustega tihedalt läbipõimunud vaatlus.

2. Analüüsi neli osa

1. Kirjeldamine

Selles osas antakse objektiivset infot selle kohta, mida konkreetselt pildil näha on, nt. pildil on pruuni värvi vanaaegsetes rõivastes naine. Kirjeldada saab:

• kes/mis pildil on; mis tegevus pildil toimub (nt. grupp inimesi räägivad omavahel ..)

• milline on pildi kompositsioon e. ülesehitus (kuidas on esemed pildile paigutatud: kas keskele või äärtesse, mis esiplaanil, mis taustaks, milliseid detaile leiate, kas midagi on rõhutatud, kuidas on inimesed kujutatud: tervikuna, kuidagi külje pealt …)

 milliseid värve on enim (nimetage värve), milline on pildi üldine tonaalsus (pastelne, tume, ergas,…)

• milline on valgus (nt. hajuv, ühtlane, kuhugi kindlasse kohta suunatud …)

2. Analüüs

Selles osas vastatakse küsimusele miks: mis põhjusel on kunstnik kujutanud just antud tegevusi, värve, esemeid, nt. raagus puud: surm, kaduvus

• milliseid lisatähendusi, sümboleid (asju, mis võivad viidata millelegi muule, kui ainult endale)? NB! Värvid!

• kuidas on kujutatud (kas tõepäraselt, moonutatult, stiliseeritult, lihtsustatult ...) ja kuidas see pilti suhtumist mõjutab?

• kas pilt räägib mingit lugu, millist? mis tekitab sellise tunde?

• kelle jaoks või kuhu see tehti? kes võis olla pildi tellija? NB! Mõtelge end sellesse aega, kus pilt maaliti!

3. Tõlgendamine

Selles osas mängitakse võimalike muutustega pildi vormis ja sisus ning mõjudega, mida need muutused teosesse suhtumises kaasa toovad:

• mis muutub pildi meeleolus, eesmärkides kui pilt on esitatud mõne teise kunstiliigi (nt. foto, skulptuur, graafika) kaudu?

• kuidas muutub pildi tähendus, kui sellelt midagi ära võtta/ lisada?

• mis on teisiti, kui muutub pildi esitlemisviis ja koht: kaubamaja, linnapark, klassi sein, raamatuillustratsioon, … ?

• mis nende muutuste korral toimub vaataja e. Teie suhtumises teosesse?

4. Hinnang

Alles selles viimases punktis antakse isiklik hinnang pildi kohta ja põhjendatakse oma arvamust:

• mulle meeldib/ei meeldi pilt sellepärast, et ...

3. Näide

Antud näide kirjeldab, milline võiks olla põhjalik ning kõiki nelja osa sisaldav pildianalüüs. Nädalaülesandena esitatav pildikirjeldus sisaldab kolme osa ega pea nii põhjalik olema (vt. täpsemalt juhend).

Jan van Eyck. Arnolfini abielupaar, 1434 (allikas)

1 Osa: kirjeldamine

Selles punktis tuleb vältida hinnanguid ja subjektiivsust, tuleb olla võimalikult täpne ja selgesõnaline. Ideaalne eesmärk võiks olla see, et inimene, kellele pilti kirjeldate. saaks tööst võimalikult lähedase ettekujutuse.

Pildil on kujutatud vanaaegsetes rõivastes meest ja naist siseruumis. Mees ja naine on paigutatud pildi keskele, neid on kujutatud täispikkuses vaataja poole suunatult ja suurelt: nende kujud täidavad suure osa pildipinnast. Mees seisab vaataja suhtes vasakul, naine paremal. Mehel on seljas pruuni värvi karusnahaga ääristatud rüü, peas kõrge kaabutaoline peakate. Naise pead katab valge õlgadele langev tanu, seljas on naisel maani ulatuv, suurtesse voltidesse langev roheline kleit-rüü. See on heledate ääristega ja selle alt paistab sinine aluskleit. Naine tundub olevat lapseootel. Mees ja naine hoiavad teineteiselt käest kinni, kuid ei vaata üksteisele otsa: mõlema pilgud on suunatud alla.

Tegemist võib olla magamistoaga, sest tagaplaanil paremal on kujutatud sammastega ja baldahhiiniga voodit. Voodikate ja kardinad on punased. Mehe selja taga vasakut kätt on aken, natuke on näha ka laudadest lage ja laudpõrandat. Esemetest torkavad silma veel mitmeharuline lühter laes, kus põlevad küünlad ja tagaseinas rippuv uhke raamistusega peegel. Naise ja mehe jalgade ees on pisike karvane pruunivärviline koer, kes vaatab vaataja suunas. Väiksematest asjadest leiame pildilt veel toatuhvlid, aknaaluselt kapil näeme mingeid puuvilju, seinal peegli kohal on ka mingi kiri.

Pildi üldine värvivalik on rahulik ja pruunikas, kontrastsust lisavad roheline, punane ja valge värv.

2 Osa: analüüs

Kuna pildil on mees ja naine kes seisavad oma magamistoas ning naine on tõenäoliselt lapseootel võib arvata, et tegemist on abielupaariga. Seda kinnitab ka pildi pealkiri. Pildi kujutamisviis on üsna realistlik ja tõetruu: elutud esemed on maalitud väga detailselt ja lausa fotograafilise täpsusega, inimesed mõjuvad veidi võõralt ja kummaliselt, sest nende pead tunduvad proportsionaalselt natuke liiga väiksed. Ka tasub tähele panna kuidas paar käest kinni hoiab: tegelikkuses toetab mehe käsi naise kätt, mõlemad pihud avatud ja pööratud ülespoole: "Naine laseb end mehel juhtida". Mehe ja naise rolli abielus on rõhutatud nende pildile paigutamisega: naine voodi lähedal: eelkõige lastekasvataja ja koduhoidja; mees akna lähedal: eelkõige välismaailmaga suhtleja ja juhtija.

Värvidevalikuga on kunstnik rõhutanud ja esile tõstnud pildi põhiteema: abielu ja selle elemendid. Mees on abielu tugisammas, turvalisust pakkuv raam, sellest lähtuvalt on valitud mehe rõivastuseks pruun värv: maa, mulla, igapäevase ja argise, teadmiste ja tarkuse värv. Naine kannab endas uut elu, sellest roheline kleit. Roheline värv sümboliseerib noorust ja värskust, tärkavat loodust, uue ootust. Naine kannab endas ka pere kooshoidmise väärtusi: puhas ja süütu meel, tasasus ja alandlikkus, mida väljendab valge tanu. Tanu kandmine iseenesest viitab samuti abielule, eesti keeleski on tuttav väljend: "Tanu alla saama" ehk abielluma, mehele minema. Kui otsida pildilt kristlikku värvisümboolikat, siis naise aluskleidi sinine viitab Neitsi Maarjale (ja temaga seotud omadustele), kelle sümboliks sinine värv on. Tugevalt tõuseb esile ka punane värv: armastuse ja kire, vere värv, mis on esile toodud abieluvoodikanga värvis.

Mis sümboleid, lisatähendusi veel pildilt leida võib? Kodutundele ja turvalisusele viitavad lisaks pruunile värvusele koer ja toatuhvlid. Koer räägib ka lojaalsusest, igapäevasest hoolitsusest ja vastutusest teise elusolendi eest, mille vastutasuks on vastastikune hool ja armastus. Aken sümboliseerib suhet välismaailma, avatust selle suhtes, uute teadmiste allikat. Lühtris põlevad küünlad annavad lisaks valgusele ka soojust ning sümboliseerivad kristlikus kontekstis vaimuvalgust ja austust jumalasõna vastu. Aknal olevad puuviljad võiks tänapäeval tähistada tervislike eluviise, kuid antud pildil on tegemist jälle arvatavalt kristliku sümboolikaga: õun pärispatu sümbol. Seinal olev peegel on ühtaegu pidev enesereflektsioon ja reaalse maailma peegeldus ja teisipidi jällegi tollele ajale omane optiliste illusioonide lisamine pildile, mida kunstnikud väga teha armastasid. Nii on ka seinal olev kiri lähemal vaatlusel vaid pildiallkiri, sisaldades lauset: "Jan van Eyck oli siin. 1434". 

Detailid teosest (allikas)

Kokkuvõtlikult räägib pilt loo sellest, milline võiks olla üks terve, elukestev ja õnnelik abielu: milliseid väärtusi see kannab ja kuidas seda hoida. Madalmaade 15. sajandi maalikunstis oli kombeks abiellumise puhul selliseid pilte tellida: lisaks konkreetse sündmuse talletamisele oli selline portree justkui pildiline abieluleping: tuletades visuaalselt meelde antud lubadusi kogu pika abieluaja jooksul. Lisaks olmelistele esemetele oli kombeks lisada piltidele ka kristlikele tõekspidamistele viitavaid sümboleid.

3 Osa: tõlgendamine

Selles osas vaadeldakse võimalusi ja muutusi, mis pildiga toimuvad, kui seda esitada uutes kontekstides ja vormides. Lisasin selle osa juurde ka pildinäiteid, mis on abiks võimalike muutuste väljatoomisel. 

Esimese näite puhul on toodud pildi kontekst tänapäeva: pildil olevad abikaasad on juba vanemas eas: peegeldub kaasaegne ühiskond, mis võimaldab peret luua siis, kui inimene seda soovib, mitte enam siis kui loomulikult on tavaks ja võimalik. Naine ja mees hoiavad küll käest kinni, kuid mõlemal on käes nutiseade, mis teeb koosolemise vaid vormiliseks aktiks: sisuliselt, oma mõtetes ollakse teineteisest eemal. Originaalist ongi kaasa toodud vaid üldine kompositsioon ja osa värve. Tegemist on ka uue meediaga: fotoga: pilt on muutunud ruumilisemaks.

Teise näite juures on kaotatud ära taust ja kogu tähelepanu on toodud naise rasedusele. Milline on paari taust, kas ollakse üldse abielus: see kõik on kadunud, ebaoluline. Antud näide võiks vabalt jätkuda koomiksina, esineda reklaamikujunduses või raamatuillustratsioonina.

Komandas näites on kaotatud ära värvid ja me ei saa enam rääkida värvide sümboolikast: iga vataja võib pildile juurde mõelda omad värvid, oma tähendustega. Keskmes on pildil kujutatud esemete ja objektide piirjooned: vaataja jälgib eelkõige esemete välist kuju.

Neljanda näite puhul on originaali eesmärk muutunud kaunistavaks: antud juhul telefoniümbrise dekoratsiooniks. Pildi algne sisu on muutunud täiesti ebaoluliseks ja esmane on vaid see, kas telefoniostjale meeldib pilt või mitte. 

Viimases näites on esmaseks tõusnud mehe ja naise suhe mingis konkreetses keskkonnas, antud juhul Hiinas. Kõrvutatud on traditsiooniline (mehe rõivastus) ja ideoloogia poolt suunatud (naise rõivastus). Saab esitada küsimusi: kuipalju määrab keskkond ära meie väärtushinnanguid? Kas on olemas universaalselt mõistetavaid ja igal pool üheselt arusaadavaid väärtusi. Mis on ühist ja mis on erinevat abielus, mis sõlmitakse Eestis, Pakistanis, Hiinas või Inglismaal?

Näidete rida võib jätkata veel ja veel, niipalju kui on fantaasiat. Selle punkti juures on oluline see, et vastus ei sisaldaks lauset: "Mitte midagi ei muutu", sest muutub. Kui toote näiteid (võite vabalt sarnaselt minu näitega otsida mõne konkreetse uue tõlgenduse internetist), siis on vajalik välja tuua, mis originaaliga võrreldes on teisiti, millel on rõhk.

4 Osa: hinnang

Mulle kui vaatajale antud pilt meeldib, sest pakub väga palju erinevaid lähenemisvõimalusi. Pilt on juba originaalis väga mitmekihiline ja võimaldab pikalt ja detailselt seda vaadelda ning analüüsida. Pildi universaalne teema(abielu) võimaldab leida lõputult isiklikke ja üldiseid seoseid ja variatsioone. 

Antud maali videoanalüüsi (inglise keeles) saad vaadata järgnevas lõigus.