3. Maalikunsti ja skultptuuri teke, esimesed kunstnikud

Maalikunst

Rahvusliku maalikunsti pioneeriks oli Viljandimaa talust kasvanud Johann KölerKöler õppis ja hiljem ka töötas Peterburis. Lisaks kunsti tegemisele oli Köler ka aktiivne ärkamisaja eestvedaja: kirjutas ajalehtedele artikleid, pidas isamaalisi kõnesid, oli Eesti Aleksanderkooli algatusgrupis ning oli Petergurgis elades ja töötades eesti rahvuslaste  ja Vene võimude suhtluse vahendajaks. Kölerist sai ka esimene õpetaja uutele Eesti kunstnikele, sillaks Euroopa ja Eesti tärkava kunsti vahel.

Rahvusliku kunsti tekkele aitasid kaasa sellal Euroopas valitsevad stiilid: romantism ja hiljem realism. Mõlemad soodustasid ausat eneseväljendust: romantism rõhuga tunnetel, realism rõhuga tegeliku olukorra objektiivsel kajastamisel. Nii on ka Köleri loomingus jooni mõlemast stiilist, kuigi vormiliselt oli ta pigem akadeemiline, kuna ta sai klassikalise hariduse. Köleri loomingust leiame palju näiteid kodumaa teemast, mida ta kujutab natuke idülliliselt (pilt 1) kui armastusega. (pilt 2)

Pilt 1. Köler. Ketraja, 1863 (allikas)

Pilt 2. Köler. Kunstniku kodutalu Viljandimaal (allikas)

Oma panuse Eesti ülesehitamisse andus Köler maalides ilma tasuta Kaarli kirikule altarimaali. (pilt 3) Freskotehnikas töös on Jeesuse prototüübiks Muhumaalt pärit Willem Tamm, keda kohalikud kutsusid "ilusaks Willemiks" ja keda kunstnik ühel oma käigul sinna oli kohanud. Siiski oli ilus vaid mehe välimus, mitte aga iseloom: tegemist olla olnud väga väiklase ja õela inimesega. Kui Köles mehe iseloomust teada sai, tahtis ta maali üle teha, kuid otsustas siis õnneks siiski ümber.


Pilt 3. Köler. Kaarli kiriku altarimaal, 1879 (allikas)


Köleri panus Eesti rahvuliku kunsti loojana on hinnatud ka tänapäeval, kui alates 2011 aastast on välja antud väärikat aastapreemiat Köler Prize uuendusliku ja värske loomingu eest.


Skulptuur

Eesti rahvusliku skulptuuri loojateks on kaks meest: August Weizenberg ja Amandus Adamson. Weizenberg õppis skulptuuri lisaks Venemaale ka Euroopas: Münchenis ja Berliinis ja töötas pärast õpinguid 20 aastat Peterburis vabakutselisena. Weizenberg lähtus klassikalisest vormist kasutades seda rahvuslike teemade esitlemiseks. Weizenbergi lemmikteemaks oli kujutada tegelasi Eesti mütoloogiast ja rahvapärimusest. (pilt 4.,5)


Pilt 4. Weizenberg. Vanemuine, 1886 (õpetaja foto näituselt Kadrioru muuseumis)



Pilt 5. Kalevipoeg, 1879-80 (õpetaja foto näituselt Kadrioru muuseumis)


Ta annetas ühe oma kaksikteose "Koit" ja "Hämarik" vastvalminud Estonia teatrile, et need oleks igapäevaselt vaatamiseks kogu Eestl rahvale. "Hämariku" prototüübiks oli kuulus Milo Venus, originaal on tänaseks hävinud, kuid selle ainetel on valminud Mare Mikoffi skulptuur Tallinna Viru keskuse ette. Oma viimased aastad elas ja töötas kunstnik Tartus ning on maetud Tartu raadi kalmistule koos paljude teiste Eesti kultuuritegelastega.


Amandus Adamson sündis Paldiskis, elas ja töötas pikka aega Peterburis, kus ta end ka lisaks Pariisile koolitas. Adamson õpetas skulptuuri ka 1919. aastal lodud kunstikoolis Pallas. Tema lemmikteemaks oli kõik merega seonduv, ta on loonud nii mälestusmärke (pilt 6) kui kujusid lihtsatest inimestest, (pilt 7) 

Pilt 6. Adamson. Russalka, 1902 (mälestusmärk laevahuku ohvritel

Pilt 7. Adamson. Kalur, 1892

Teine lemmikteema oli Eesti kangelased: nii kaasaegsed (pilt 8) kui mütoloogilised. (pilt 9) Täna Tartu Jõe pargis kõrguv Kalevipoja kuju on skulptor Ekke Väli koopia Adamsoni 1923 aastal Vabadussõja mälestuseks loodud monumendist.


Pilt 8. Champion (Georg Lurich), 1904


Pilt 9. Adamson. Vabadussõja mälestusmärk, 1923