Eesti rahvusliku kunsti- ja muusikaelu kujunemine

Õpikeskkond: TTG kursused
Kursus: Kultuurilugu II osa
Raamat: Eesti rahvusliku kunsti- ja muusikaelu kujunemine
Printija: Külaliskasutaja
Kuupäev: teisipäev, 28. mai 2024, 13.38 PM

Kirjeldus

Õppematerjal

1. Taustsüsteem

19. sajandi II pool oli suurte muutuste aeg paljudele rahvastale Euroopas, ka eestlastele. Seoses muutustega ühiskonnas, talupoegkonna vabanemisega pärisorjusest, lugemisoskuse suurenemisega ja võimalusega lugeda omakeelset kirjandust kaasnes suurem eneseteadvus endast ja oma maast. Hakati koos käima, moodustati erinevaid seltse, algas ärkamisaeg. Ärkamisaja liikumise eestvedajateks ja juhtideks olid haritud eesti kultuuriinimesed ja akadeemikud. 

Konkreetselt kunstis ja muusikas tähendas rahvuslik ärkamine seda, et esile tõusid eesti rahvusest kunstnikud ja muusikud, kes püüdsid oma loomingus väljendada eestlasele omast. Esimesed kunstnikud ja muusikud koolitasid end väljaspool Eestit, enamasti Venemaal, sest omakeelne kunstiharidus veel puudus. 

Kunstis aitas rahvusliku kunsti tekkele ja arengule kaasa Euroopas leviv kunstistiil realism, mis kujutas lihtsa tööinimese ja talupoegade elu. Vormilt võeti siiski palju eeskuju akadeemiliselt kujutamisvisilt.

Muusikas tekkisid 19. sajandil mitmel pool Ida- ja Põhja-Euroopas nn rahvusromantilised koolkonnad, ning üha enam hakati huvi tundma oma maa rahvamuusika vastu ning seda oma loomingus kasutama. Soomes lõi rahvusromantilit muusikat  Jean Sibeliuskes on tänini tuntuimaid Soome heliloojaid, kelle muusikal on olnud oluline roll soomlaste rahvusliku identiteedi kujunemisel. Norra ärkamisaja muusikaliseks sümboliks oli Edvard Grieg, kel õnnestus kokku siduda Norra folkloor ja klassikalise muusika traditsioonid. 

2. Kultuurielu ja seltside tegevus

Rahvusliku ärkamisajaga kaasnenud kultuurielu keskusteks kujunesid Tallinn ja Tartu. Tallinnas kujunes kultuurielu edendamise südameks Estonia laulu- ja mänguselts, kelle tegevuse tulemusena:

1) 1906. aastal rajati Estonia teater 

2) 1913. aastal avati pidulikult uus teatri- ja kontserdimaja. 

3) 1919 aastal avati Tallinna Kõrgem Muusikakool (hilisem konservatoorium), mis hakkas andma eestikeelset muusikakõrgharidust.


Tartus koondus kultuurielu edendamine ajaleht Postimees ümber, mida juhtis hilisem riigimees Jaan Tõnisson. Olulisemad Tartus alguse saanud kultuuritähised on:

1) 1900. aastal asutati Aleksander Läte eestvedamisel esimene sümfooniaorkester;

2) esimene kutseline teater Vanemuine 1906. aastal, asutatud Vanemuise seltsi tegevuse tulemusena;

3) Eesti Rahva Muuseumi asutamine 1909. aastal. 

4) 1919. aastal asutatud Kõrgem Kunstikool Pallas, millega sai alguse eestikeelse kunstikõrghariduse andmise traditsioon. 2018 aastast kannab kool taas nime Pallas.





Äramaärkimist vajavad veel kaks meest, kes on olnud mitme alguse juures. Konstantin Türnpu juhatas aastaid esimest professionaalsel tasemel kontsertkoori: 1916 aastal asutatud Eesti meestelaulu Seltsi. Aleksander Läte oli esimese sümfooniaorkestri moodustaja aastal 1900.



3. Maalikunsti ja skultptuuri teke, esimesed kunstnikud

Maalikunst

Rahvusliku maalikunsti pioneeriks oli Viljandimaa talust kasvanud Johann KölerKöler õppis ja hiljem ka töötas Peterburis. Lisaks kunsti tegemisele oli Köler ka aktiivne ärkamisaja eestvedaja: kirjutas ajalehtedele artikleid, pidas isamaalisi kõnesid, oli Eesti Aleksanderkooli algatusgrupis ning oli Petergurgis elades ja töötades eesti rahvuslaste  ja Vene võimude suhtluse vahendajaks. Kölerist sai ka esimene õpetaja uutele Eesti kunstnikele, sillaks Euroopa ja Eesti tärkava kunsti vahel.

Rahvusliku kunsti tekkele aitasid kaasa sellal Euroopas valitsevad stiilid: romantism ja hiljem realism. Mõlemad soodustasid ausat eneseväljendust: romantism rõhuga tunnetel, realism rõhuga tegeliku olukorra objektiivsel kajastamisel. Nii on ka Köleri loomingus jooni mõlemast stiilist, kuigi vormiliselt oli ta pigem akadeemiline, kuna ta sai klassikalise hariduse. Köleri loomingust leiame palju näiteid kodumaa teemast, mida ta kujutab natuke idülliliselt (pilt 1) kui armastusega. (pilt 2)

Pilt 1. Köler. Ketraja, 1863 (allikas)

Pilt 2. Köler. Kunstniku kodutalu Viljandimaal (allikas)

Oma panuse Eesti ülesehitamisse andus Köler maalides ilma tasuta Kaarli kirikule altarimaali. (pilt 3) Freskotehnikas töös on Jeesuse prototüübiks Muhumaalt pärit Willem Tamm, keda kohalikud kutsusid "ilusaks Willemiks" ja keda kunstnik ühel oma käigul sinna oli kohanud. Siiski oli ilus vaid mehe välimus, mitte aga iseloom: tegemist olla olnud väga väiklase ja õela inimesega. Kui Köles mehe iseloomust teada sai, tahtis ta maali üle teha, kuid otsustas siis õnneks siiski ümber.


Pilt 3. Köler. Kaarli kiriku altarimaal, 1879 (allikas)


Köleri panus Eesti rahvuliku kunsti loojana on hinnatud ka tänapäeval, kui alates 2011 aastast on välja antud väärikat aastapreemiat Köler Prize uuendusliku ja värske loomingu eest.


Skulptuur

Eesti rahvusliku skulptuuri loojateks on kaks meest: August Weizenberg ja Amandus Adamson. Weizenberg õppis skulptuuri lisaks Venemaale ka Euroopas: Münchenis ja Berliinis ja töötas pärast õpinguid 20 aastat Peterburis vabakutselisena. Weizenberg lähtus klassikalisest vormist kasutades seda rahvuslike teemade esitlemiseks. Weizenbergi lemmikteemaks oli kujutada tegelasi Eesti mütoloogiast ja rahvapärimusest. (pilt 4.,5)


Pilt 4. Weizenberg. Vanemuine, 1886 (õpetaja foto näituselt Kadrioru muuseumis)



Pilt 5. Kalevipoeg, 1879-80 (õpetaja foto näituselt Kadrioru muuseumis)


Ta annetas ühe oma kaksikteose "Koit" ja "Hämarik" vastvalminud Estonia teatrile, et need oleks igapäevaselt vaatamiseks kogu Eestl rahvale. "Hämariku" prototüübiks oli kuulus Milo Venus, originaal on tänaseks hävinud, kuid selle ainetel on valminud Mare Mikoffi skulptuur Tallinna Viru keskuse ette. Oma viimased aastad elas ja töötas kunstnik Tartus ning on maetud Tartu raadi kalmistule koos paljude teiste Eesti kultuuritegelastega.


Amandus Adamson sündis Paldiskis, elas ja töötas pikka aega Peterburis, kus ta end ka lisaks Pariisile koolitas. Adamson õpetas skulptuuri ka 1919. aastal lodud kunstikoolis Pallas. Tema lemmikteemaks oli kõik merega seonduv, ta on loonud nii mälestusmärke (pilt 6) kui kujusid lihtsatest inimestest, (pilt 7) 

Pilt 6. Adamson. Russalka, 1902 (mälestusmärk laevahuku ohvritel

Pilt 7. Adamson. Kalur, 1892

Teine lemmikteema oli Eesti kangelased: nii kaasaegsed (pilt 8) kui mütoloogilised. (pilt 9) Täna Tartu Jõe pargis kõrguv Kalevipoja kuju on skulptor Ekke Väli koopia Adamsoni 1923 aastal Vabadussõja mälestuseks loodud monumendist.


Pilt 8. Champion (Georg Lurich), 1904


Pilt 9. Adamson. Vabadussõja mälestusmärk, 1923


4. I üldlaulupidu ja koorilaulu traditsioon

Esimested sammud rahvusliku kunstmuusika loomise teel olid koorilaulu arendamine ja üldlaulupeo korraldamine. Esimene Eesti pinnal toimunud laulupidu oli peetud baltisakslaste poolt 1857 aastal ja sellest innustust saanuna sai eestlaste esimese üldlaulupeo peakorraldajaks Johann Voldemar Jannsen.

Üldlaulupeo korraldamine sai võimalikuks seetõttu, et meil oli juba piisavalt muusikaharidusega dirigente ja koorilaulukogemusega inimesi. Koore hakati Eestimaal kihelkonnakoolide juurde asutama 1820. aastatel. Linnades aga loodi lauluseltse ning 1865. aastal asutati Tartus Jannseni poolt esimene meestelaulu selts Vanemuine. Jannseni ja tema tütre Lydia Koidula osa koostöös Vanemuise seltsiga oli väga suur: koostati kava, loodi ja tõlgiti laule, ajaleht Postimehe lisas hakati avaldama laulude noote, leiti kontserdite kohad, korraldati lava ehitus, lauljate majutus, toitlustus jne. 

Esimene üldlaulupidi toimus vana kalendri järgi 18.-20. juunil 1869. aastal Tartus, peo käiku ja selle kajastamist vaata järgmisest videost. 

Osa võttis üle 40 meeskoori üle Eesti ligikaudu 800 lauljaga, lisaks esines 5 puhkpilliorkestrit 56 pillimehega. Peo peadirigentideks olid Jannsen ja Kunileid. Publikut oli ligi 15 000 inimest, rongkäik kulges mööda Tähe tänavat Toomemäele, kontsertide põhikohaks oli Peetri kiriku lähedal asuv Ressource`i seltsi aed. Sel kohal asub täna ka mälestuskivi. Esimesel peo päeval lauldi vaimulikke, teisel ilmalikke laule, repertuaar oli küllaltki keerukas ja nõudlik. Peamiselt lauldi Saksa autorite laule, kuid kavas oli ka kaks Eesti ja kaks Soome laulu. Nii esitati peo lõpuosas tulevane Eesti hümn "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ning kaks noore helilooja Aleksander Kunileidi laulu Lydia Koidula tekstidele: "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani"



Algselt oli kavas, et peod toimuksid iga 5 aasta tagant, kuid tegelikkuses õnnestus järgmine korraldada alles 1879 aastal, kolmas aga juba aasta pärast seda Tallinnas. Tasapisi hakkas suurenema nii lauljate kui orkestrite hulk: neljandast peost võtsid osa ka juba segakoorid. (pilt 2) Laulupeod tugevdasid eestlaste rahvuslikku eneseteadvust ning andsid tõuke Eesti kooriloomingu arenguks. Tänaseks päevaks on meie laulupidude traditsioon kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Esimene üldtantsupidu toimus Tallinnas aga alles 1934. aastal. 


Pilt 2. IV üldlaulupeo rongkäik Tartus Treffneri Gümnaasiumi juures (endises asukohas Hobuse tänaval) 17.juunil 1891. aastal (allikas)


Oluline koht koorimuusika arengutes 20. sajandi alguses on Mihkel LüdigilMart Saarel ja Cyrillus KreegilMihkel Lüdig loomingust moodustasid tähtsa osa rahvalaulud, millest tuntuim on "Koit" ("Laulud nüüd lähevad" Friedrich Kuhlbarsi sõnadele). Laulust on saanud traditsiooniline laulupeo avalaul, mille ajal süüdatakse peotuli. 

Mart Saar ja Cyrillus Kreek lõid laule, mis lähtusid rahvalaulust. Cyrillus Kreek pööras erilist tähelepanu vaimulike rahvaviiside kogumisele ja kirjutamisele. Üks ilusamaid näiteid on laul "Mu süda ärka üles"



5. Esimesed heliloojad, suurteosed ja teatrimuusika

I põlvkonna heliloojad

Esimesse Eesti heliloojate põlvkonda kuulusid vennad Aleksander Kunileid ja Friedrich Saebelmann ning Karl August Hermann. Muusikutena olid nad asjaarmastajad, nende kirjutatud on laulupidude eestikeelsed koorilaulud: "Mu isamaa on minu arm", "Sind surmani" ja "Mu isamaa nad oli matnud" (Kunileid); "Kaunimad Laulud" (Saebelmann); "Oh laula ja hõiska" , "Kungla rahvas" ja "Minge üles mägedele"(Hermann).



II põlvkonna heliloojad

Järgmisse põlvkonda luulusid muusikud, kes said juba korraliku erialase hariduse ja seda Peterburi konservatooriumistNende hulgas Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar, Miina Härma ja paljud teised.

Miina Härma oli Eesti esimene professionaalne naishelilooja, kes oli lisaks ka aktiivne organist (orelimängija), koorijuht ja muusikaelu edendaja. Tänane Miina Härma Gümnaasium on nimetatud tema auks seetõttu, et helilooja õpetas siis tütarlastegümnaasiumi nime kandvas õppeasutuses muusikat. Tänaseni populaarsed on tema lüürilised koorilaulud, nt. naiskoorilaul "Ei saa mitte vaiki olla" (Anna Haava sõnadele) ning kohustusliku laulu- ja tantsupeorepertuaari kuuluv rahvalauluseade"Tuljak" (tantsupeoseade Anna Raudkats).


Rudolf Tobias on kirjutanud esimese Eesti sümfoonilise teose: avamängu "Julius Caesar" ja esimese klaverikontserti. Tobiase tähtteos on saksakeelne oratoorium "Joonase lähetamine"(1909). Esimene Eesti oratoorium on väga suur teos: esitluskoosseisu kuuluvad kaks segakoori, lastekoor, viis solisti, sümfooniaorkester ja orel. Kuna selle teose juures kasutas Tobias ka juhtmotiive, on teda võrreldud ka Wagneriga. Kokku on oratooriumil 38 numbrit, mis moodustavad kokku viis pilti, mis omakorda koos proloogiga koonduvad kolmeks suuremaks osaks, nagu ooperis. Eestis toimus oratooriumi esimene tervikettekanne alles 1989. aastalTobias töötas suurema osa oma elust väljaspool Eestit ja aitas selle kaudu meie riiki ka maailmale tutvustada ning maailmakultuuri ka meini tuua. 


Eesti 20. sajandi alguse olulisemaid instrumentaalmuusika loojaid oli Heino Eller, kelle orkestripalast "Kodumaine viis" on eestlaste jaoks saanud sarnane rahvuslik sümbol nagu soomlaste Sibeliuse "Finlandia". Kuulake seda Peet Lassmanni esituses 

Rohkem teatakse Heino Ellerit pedagoogina: tema käe all on õppinud väga paljud  Eesti 20. sajandi ja ka tänase päeva helilooloojad, nt. Eduard Tubin või Arvo Pärt. Aastatel 1920-1940 oli Eller Tartu Kõrgema muusikakooli õppejõud ning aitas välja kujundada nn Tartu koolkonna.


Teatrimuusika

Esimeseks rahvuslikuks ooperiks peetakse Evald Aava kolmevaatuselist ajaloolis-romantilist ooperit "Vikerlased"mis esietendus Estonias aastal 1928. Ooperi tegevus toimub aastal 1187, mil saarlased ründasid rootslasi ja põletasid maha Sigtuna linnuse. Lavastuses võib kuulda rahvapäraseid meloodiaid ja rahvuslikke muusikalisi motiive, paeluvaimad on ooperi koorinumbrid. Näites saate kuulata lõiku, milles laulab sõdalaste koor

Esimeseks eesti rahvuslikuks balletiks oli Eduard Tubina "Kratt", mis esmalt jõudis lavale Vanemuises 1943. aastal ning aasta hiljem ka Estonia teatris. "Krati" ainestik tugineb eesti mütoloogiale, muusikaline algmaterjal põhineb suurel määral rahvamuusikal, helilooja kasutas rahvalikke tantsu- ja pillilugusid. Balleti muusikanumbrid jagunevad suures plaanis kaheks: on rahvamuusikaga tugevalt seotud külaelu stseenid ning mütoloogilisi tegelasi iseloomustavad natuke salapärased ja mõistatuslikud helipildid. Viimati lavastati "Kratti" Estonias 1999. aastal Mai Murdmaa juhtimisel. Viimasest lavastusest on ka näide: "Maksamereliste tants". 



6. Kordamiseks

Kordamisküsimused

Üldine

1. Osata kirjeldada rahvusliku kunsti- ja muusika tekkimise põhjuseid (I ptk).

2. Osata viia kokku aastaarv ja olulisemad muusika- ja kultuurielu sündmused 20. sajandi alguses.

Kunst

3. Osata kokku viia kunstniku nimi, teemad ning teos (Köler, Weizenberg, Adamson).

4. Pildiküsimused: Köler, Weizenberg, Adamson

Muusika

5. Millal ja kus toimus I üldlaulupidu? Kes olid peakorraldajad, kes esinesid, millised eestikeelsed laulud tulid esitusele?

6. Osata kirjelduse järgi heliloojat ära tunda (Härma, Tobias, Eller)

7. Heliküsimused: Härma, Lüdig, Kreek, Eller