Eesti kunst ja muusika 20. sajandil

Arvo Pärt on antud kursuse looja üks lemmikuid ning kursuse sissejuhatuseks on inspiratsiooni saadud helilooja sõnadest: "„Mis maksab üks heli või sõna? Need tuhanded, mis meie kõrvust mööda voolavad, on teinud tuimaks meie vastuvõtuaparaadi. Hoolikalt suhtuda igasse helisse, sõnasse, teosse.“

Arvo Pärt kuulus koos Tormise ja Tambergiga noorte ja eksperimenteerivate heliloojate põlvkonda. Kuni 1968. aastani katsetas helilooja mitmete modernesete ja avangardsete kompositsioonitehnikatega, nt. dodekafoonia, kollaažitehnika ja aleatoorikaga. Teos "Credo" (1968) mingil määral tõmbas perioodile joone alla. 

 Kuna tegemist oli vaimuliku teosega, järgnes üliedukale esiettekandele teose keelustamine. Sellele järgnes Pärdi loomingus paus, mil ta uuris vana muusikat, gregooriuse koraali ja polüfoonia teket keskajal, 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. Kümnendi keskpaigaks oli helilooja välja arendanud uue tintinnabuli stiili (tintinnabuli e. kellukesed).Tintinnabuli on originaalne kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset liini ehk meloodia- ja kolmkõla-hääle üheks orgaaniliseks tervikuks. Muusika toetub pidevalt mingile kolmkõlale, mis teeb helikeele omas ajas harjumatult heakõlaliseks ja staatiliseks. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli. 

Esimene tintinnabuuli stiilis valminud teos oli klaveripala "Für Aliina" ("Aliinale", 1976) 

 

millele paari aasta jooksul järgnes ligi 18. teost, nende seas "Spiegel im Spiegel" ja "Tabula Rasa" (1977) Esimene pala oli taustamuusikaks kaks aastat tagasi "Eesti tantsib" ühe tantsuna esitlusele tulnud kaasegsele balletile (koreograafia Teet Kask). link tantsu juurde.

1977. aastast alates kasutas Pärt uut tehnikat ka vokaalteostes - ta sidus meloodia helide kõrgused ja vältused teksti struktuuriga: silpide arvuga sõnades. Kuna väga paljud Pärdi teosed on kirjutatud eri keeltes sakraaltekstidele, nt. "Te Deum", 1985/92 või "Litany", 1994/96, toob juba uus keel muusikasse oma eripära. Pärt kirjutab selles stiilis ja tehnikas tänaseni ning kuigi kompositsioonitehnika põhialused on jäänud samaks, leiab helilooja neis pidevalt uusi üksikvõimalusi. Esmapilgul tunduvad Pärdi teosed ülesehituselt staatilised, kuid lähemal vaatlusel leiab neis väikesi muutuvaid detaile ja pidevaid pea märkamatuid arenguid.

Pärdi stiil on meditatiivne ja intensiivne ning väljendab muusikaliste vahenditega ka helilooja üldist eluhoiakut, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tänapäeva kaootilises maailmas pakub Pärdi muusika kuulajale rahu ja võimalust enesesse süveneda. Mainimisväärt on see, et Pärdi vaoshoitud ja napisõnaline stiil kujunes välja sõltumata USAs tekkinud minimalismist. Tänaseks on Arvo Pärt loonud üle 115 teose, nende seas on nii lühipalu kui ka suurvorme, nt. "Kanon Pokajanen", (1997) või "Johannese Passioon" (1982). Pärdi teosed on olnud kasutuses ka mitmete filmide taustamuusikas, nt. režisöör Tom Tykweri filmis "Heaven" (2002), samuti on ta nooremas eas loonud ekstra filmimuusikat, nt. "Ukuaru valss", (1973) 

Pärt on juba mitmeid aastaid olnud maailma esitatuim elav helilooja. Aastal 2018 avati Laulasmaal Arvo Pärdi Keskus, mis tegeleb helilooja pärandi arhiveerimise ja tutvustamisega. 2006 aastal tunnustas Eesti President teda Riigivapi I klassi teenetemärgiga, mis on kõrgeim Eesti kodanikule antaiv tunnustus Eesti osutatud teenete eest.