Eesti kunst ja muusika 20. sajandil

1. Sissejuhatus ja I periood: Eesti kunst ja muusika enne omariiklust 1900-1918

Selles materjalis jagan Eesti kultuuriloo kulgemise 20. sajandil kuueks perioodiks, millele lisandub vaade tänasesse päeva. Perioodide sisu on üsna tugevalt seotud muutustega ühiskonnakorralduses. Perioodid on järgmised:

1) kunst Eestis kuni I maailmasõjani(1900-1918)

2) kunst Eesti Vabariigi ajal(1919-1940)

3) kunst Nõukogude Eestis sõjajärgselt(1945-1955)

4) kunst Nõukogude Eestis sula ajal (1955-1970)

5) kunst stagnatsiooni ajal (1970-1985)

6) kunst taasiseseisvunud Eestis (1990-20..)

I periood

I perioodile on iseoomulik, et kunstnikud koolitavad end väljaspool Eestit, nt. Pariisis. Seda põhjusel, et Eestis puudub kõrgema kunstihariduse saamise võimalus. Pariis tolleaegse kunstikeskusena pakub aga tohutult võimalusi ja inspiratsiooni, linna tekib Eesti kunstnike kogukond. 

Kunstnike loomingut mõjutab stiililiselt tugevasti impressionism, uute stiilidena juugend ja sümbolism ning viimasest väljakasvanud rahvusromantism. Rahvusromantism annab võimaluse väljendada eestlasele omast ning on visuaalne väljendus rahvuslikule liikumisele kunstis. Kunstnikest, kes neil aastail Pariisis elavad ja töötavad, saavad Eesti kunsti alustalad, nemad õpetavad tulevasi eesti kunstnikke juba Eestis ja eesti keeles. Olulisemad nimed sellest perioodist on Kristjan Raud, Konrad Mägi, Nikolai Triik. 

Kristjan Raud on Eesti kunstilukku läinud Kalevipoja kuju loomisega ja mütoloogiaaineliste piltidega, Konrad Mägi on tänase päevani tuntuim Eesti maalikunstnik maailmas, kelle teoseid on müüdud väga kõrgete hindadega. Mägi meelisteemaks oli maastik: eelkõige loodusvaated aga ka linnavaated.

Kristjan Raud. Kalevipoeg kivi heitmas (allikas)

Konrad Mägi. Maastik punase pilvega, 1913-14 (allikas)

Muusika

Sel perioodil asutati esimesed kutselised teatrid, loodi orkestreid ja koore ja hoogustus kontserdielu. Nimetan mõned olulisemad numbrid ja sündmused:

1) 1900 - esimese sümfooniaorkestri rajamine Tallinnas

2) 1906 - Vanemuise ja Estonia teatri rajamine 

3) 1913 - Estonia teatrimaja pidulik avamine. Maja ehitati suures osas nn. rahva rahadega, legend räägib, et luuletaja Juhan Liiv annetas ehituseks oma kuue, kuna tal muud ei ei olnud anda. 

Muusikakõrgharidust veel Eestis ei antud, seega olid heliloojad sarnaselt kunstnikega koolitanud end väljaspool Eesti. Mõned nimed sellest perioodist: Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar. 

Sel perioodil kirjutati Eesti autori poolt esimene sümfooniline teos: Rudolf Tobias "Joonase lähetamine"(1909), tugevalt oli arenenud ka koorilaulu traditsioon.

2. II periood - Eesti kunst ja muusika 1919-1940

Kunst

Tegemist on seni viljakaima perioodiga Eesti kunstis. Omariikluse teke loob soodsa õhkkonna ja positiivse meeleolu, maailmale avatus annab palju uusi võimalusi. 1919 aastal luuakse kunstikõrgkool Pallas, millega pannakse alus eestikeelsele kõrgemal tasemel kunsti õppimisele Eestis. Pallase esimene maja Tartus asus tänase Aleksandri ja Kalevi tänava vahel, täna asub sel kohal hotell Pallas.

Pallase töö tulemusena tekib väga palju proffessionaalseid kunstnikke: skulptoreid, graafikuid, maalikunstnikke. Perioodi iseloomustavad märksõnad on:

1) avatus Euroopale ja uute stiilidega (ekspressionism, futurism, kubism) katsetamine eriti 1920. aastatel

2) oma stiili otsimine

3) rahvuslikkus (realism ja impressionism) 1930. aastatel seoses muudatustega Eesti riigikorras ("Vaikiv ajastu").

Ado Vabbe. Arlekiin, 1924 (allikas)

Karin Luts. Aednik, 1928 (allikas)

Teemadevalik, mida kujutatakse on lai ja mitmekülgne: linn(vaated), inimene (portree) hiljem kodumaa maastik ja maaelu, alati ka natüürmort. Kaldutakse ka kergelt abstraktsesse, otsitakse vormi ja värvi kooskõlasid ja kontraste.

Valik kunstnikke sellest perioodist: Eduard Wiiralt (graafika), Addo Vabbe (maal),  Karin Luts (maal), Eerik Haamer (maal), Aleksander Vardi (maal), Ferdi Sannamees (skulptuur). 

Muusika

2.1. Eduard Wiiralt

Sarnaselt teiste selle perioodi kunstnikega, elas ja töötas ta nooruses pikka aega Pariisis, kuhu ta emigreerus ka enne surma. Wiiralt on maetud Pariisi suurimale Père- Lachaise`i kuulsuste kalmistule. Prantsusmaa perioodist pärinevad mitmed tema tuntuimad tööd sealhulgas "Kabaree" (1931) ja "Põrgu" (1930-32). Selle perioodi stiil oli ekspressionistlike ja sürrelistlike sugemetega. 

Graffiti Wiiralti töö "Absindijoojad" ainetel Tartus Vabadussilla all, loodud 2011 (allikas)

Prantsusmaal veedetud aastetel tekkis tal huvi Aafrika vastu ning ta elas pea aasta Marokos. Sellest perioodist saadud inspiratsiooni toel on loodud tema aafrika ainelised graafilised tööd inimestest ja loomadest.

Wiiralt. Berberi tüdruk kaameliga, 1940 (pehmelakk) (allikas)

Eesti aastatel tegeles Wiiralt palju õpetamisega: ta oli üks paljudest Pallase kooli õppejõududest. Oma loomingus keskendus ta kodumaale ja rahuslikule, stiililt iseloomustab seda perioodi pigem realism.

Eduard Viiralt. Tamm, 1944. Kuivnõel (allikas)

Tema tööd on olnud ka inspiratsiooniks ka hilisematele kunstnikele, nii valmis kolme Wiiralti teose: "Põrgu", "Kabaree" ja "Jutlustaja" (1932) põhjal animatsioon "Põrgu"(1983), mille autoriks Rein Raamat ja muusika kirjutajaks Lepo Sumera. 

3. III periood - Kunst ja muusika okupeeritud Eestis: Stalini aeg1945-1959

Kunst

Tegemist on kõige mustema peatükiga Eesti ajaloos üldse, seega ka kunsti- ja muusikaajaloos. Otseste sõjakaotuste, repressioonide (vangistused, küüditamine) ja emigratsiooni tagajärjel vähenes Eesti kultuurikandjate (kunstnikud, muusikud, kirjanikud, akadeemikud) hulk pea 50%. Paljud kodumaale jäänud kunstnud isegi loobusid erialaselt töötamast, kuna ei suutnud keerukates oludes töötada. Perioodi iseloomustavad tunnused on:

1) suletus ja isolatsioon muu maailma suhtes

2) pidev riigipoolne kontroll läbi Kunstnike Liidu loomise ja tegutsemise. Ainult liidu liige võis osaleda ametlikel ja avalikel näitustel ja enne näitust käisid kõik tööd komisjonide käest läbi otsustamaks kas on väljapanemiseks ikka kõlbulikud.

3) ametliku stiili: sotsialistliku realismi propageerimine, teiste uuemate stiilide (nt. abstraktsionism, kubism) põlu all olek.

4) piiratud, neutraalne teemadevalik: portree, linna- ja maastikuvaated, töörahva eluolu

Sotsialistlikku realismi iseloomustas plakatlikkus ning lihtne ja konkreetne vorm, eeskuju võeti klassitsismist ja realismist. Sisult pidid teosed olema propagandistlikud ja paatoslikud, ülistama valitsevaid juhte ja korda, olema üheselt mõistetava sõnumiga. 

Silma paistsid järgmised kunstnikud: suure töövõimega klassikalise kooliga suurepärane joonistaja ja portreteerija Evald Okas, piiri peal balanseeriv maaliline Elmar Kits, Johannes Võerahansu, linnavaateid kujutav Tartu patrioot Endel Kõks, Adamson-Eric. Nimetatud kunstnike loometee jätkus ka hiljem ning sula ajal olid ka nemad muutustele ja katsetustele avatud, nt. Elmar Kits katsetas palju geomeetriliste vormidega jõudes peaaegu absraktse kunstini. 2016 aasta lõpus taasesitleti niipalju kui võimalik Tartu Kunstimajas Kitse 1966 aasta isikunäitus. 

Eraldi teema kunstis oli suurte seinapannoode või laemaalide tellimine. Sel perioodil valmis kaks sellist suurtööd, mis kannavad ilmselget sotsialistlikku sõnumit, kuid on tänapäeval juba väärtustatud kui staliniaegse kunsti head näited. Need on Estonia Teatri laemaal (1947) ja  Ajaloomuuseumi Maarjamäe Lossi seinapannoo "Rahvaste sõprus"(1987). Esimene on restaureeritud, teine on hetkel restaureerimisel. Mõlema autor on Evald Okas, Estonia Teatri juures olid tegevad ka Elmar Kits ja Richard Ragrits Teatri laemaal on valminud temperatehnikas ja on eroline oma keeruka tehnilise teostuse poolest. Maalida tuli raskest rakursist: alt üles, ümara pinna peal. 

Siima Škop. Naistepäeva plakat, 1955 (allikas)

Elmar Kits. Peale lõunat, 1944 ( 2013 aastal ilmus pilt ka postmargina) (allikas)

Evald Okas, Richard Sagrits, Elmar Kits. Fragment Estonia Teatri laemaalist, 1947 (allikas)

Muusika

Sarnaselt Eesti kunstnikega oli ka heliloojate looming kontrolli all ja pidi edastama sotsialistlikku sõnumit. Iseloomulik on:

1) vormilt rahvusromantiline, sisult sotsialistlik muusika 

2) vokaalmuusika ja programmililise (kirjeldava) instrumentaalmuusika soosimine 

3) Lääne modernistlike stiilid põlu all olek, rahvuslikkuse soosimine

4) kindlad reeglid teoste pealkirjastamise ja sisu osas: kõik pidi olema ideoloogiliselt "õige"

Selline kontrollitud muusikategemine ei sobinud kuigi paljudele heliloojatele. Selle aja lavateostest leiab küll väärtuslikke üksiknumbreid, aga mitte terviklikult kõlavaid teoseid. Üks ajas mitte oma väärtust kaotanud oma väärtuse säilitanud teos on näiteks Lydia Austeri Kitzbergi "Libahundi" ainetel loodud ballett "Tiina", mida on korduvalt lavastatud, viimane kord 1980. aastate lõpus Vanemuises.

3.1. Gustav Ernesaks

Sellesse perioodi langeb helilooja ja koorijuhi ning pedagoogi Gustav Ernesaksa loomingu üks etapp. Ernesaks on eelkõige teada kui laulupidude eestvedaja, eestlase jaoks on ta ikka "lauluisa" .Vimane kord astus ta dirigendina laulupeol üles 1990. aastal. Siiski on Ernesaks laulupidude korraldamise ja juhtimise, dirigendi- ja õpetajaameti kõrval kirjutanud ka hulga muusikat, eelkõige erinevaid vokaalteoseid: üksikuid laule ja suuremaid teoseid koorile (süite ja kantaate), soololaule ning koguni 5 ooperit. Koorilauludest väga populaarsed on nt. "Hakkame, mehed, minema" 

Viiest ooperist on tuntuim Juhan Smuuli tekstile kirjutatud "Tormine rand" (1949), lastelauludest aga on Ernesaksa kirjutatud lõbus "Rongisõit" (1956) Ellen Niidu sõnadele. 

4. IV periood: sula aeg 1960-1974

Kunst

Tegemist on perioodiga, mis algab pärast Stalini surma ja tähistab mitmeid muutusi paremuse poole. Paljud represseeritud saavad naasta kodumaale ning üldine olukord ja kontroll muutuvad vabamaks. Kunsti iseloomustavad märksõnad on veel: 

1) suurem avatus välismaailma suhtes: võimalus suhelda kunstnike ja kultuuriinimestega väljaspool Nõukogude Liitu

2) suurem vabadus stiilide osas: aksepteeritavaks said kubism ja sürrealism, tasapisi ka abstraktne kunst

3) uute stiilidena lisanduvad popkunst ja kontseptuaalne kunst

4) uue, värske põlvkonna esiletõus

5) graafika ja tarbekunsti esiletõus

Sellel perioodil alustasid oma loometeed sellised nimed nagu Ülo Sooster, Mare ja Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Jüri Arrak, Malle Leis, Enn Põldroos, Lepo Mikko. 

Popkunst Nõukogude Liidus erines lääne popkunstist selle võrra, et siin puudus tarbimisühiskond ning meedia roll oli teisene. Seetõttu iseloomustab siinset popkunsti eelkõike ergas värvivalik ja plakatlikkus, ning ühiskonnakriitika asemel on rõhk mängulisusel ja  loodusel.

Graafikas oli suurem vabadus, mis saavutas tehniliste võimaluste piiratusest hoolimata väga kõrge taseme, Eesti tarbekunst ja disain, olid aga suunanäitajaks teedrajavaks terves Nõukogude liidus. 

Ülo Sooster. Punavalge muna, 1966 (allikas)

Temaatiliselt iseloomustab perioodi keskendumine isiklike teemadele, uute stiilide ja tehnikate otsingud, tehti koostööd teiste loomevaldkondadega, nt. Rein Raamatu ja Jüri Arraku koostöös valminud joonisfilm "Suur Tõll" (1980). 

Muusika

Kui ideoloogiline surve nõrgenes, tekkis võimalus esile tõusta noorel, värskete ideedega põlvkonnal: Eino Tambergil, Veljo Tormisel, Arvo Pärdil, Jaan Räätsal. Perioodi iseloomustavateks märksõnadeks on:

1) ekspressionistlikud (Schönberg) mõjud (atonaalsus) ja neoklassitsistlik vormiõpetus

2) rahvusliku helikeele kõrvale universaalsema muusikalise väljenduse otsimine

3) rütmiga tegelemine  ja muusikaliste motiivide pidev kordamine 

4) järjepidev 20. sajandi uuenduslikku muusikat tutvustavate loengute läbiviimine 

Suurim muusikaline autoriteet noorte heliloojate seas oli aga sel ajal juba Rootsis elav Eduard Tubin, kelle 5. sümfoonia ettekandest 1965. aastal kujunes suursündmus.

Ühiselt alustanud noorte heliloojate käekiri vormus väga isikupäraseks ja erinevaks - Tormis leidis oma eripära ja jõulisuse ürgse regilaulu ülesäratajana, Pärt ammutab oma inspiratsiooni õigeusu sakraalmuusikast ja matemaatilistest valemitest, igavese optimisti ja elunautija Tambergi helikeel on väga vahelduv, tundeline, isegi eklektiline; Rääts jäi truuks pulseerivale rütmikale ja kordustele. 

1960. aastail oli eesti heliloojail ka juba vahetuid kokkupuuteid lääne uue muusika heliloojatega. Peamiseks uue muusika kuulamise ja esitamine võimaluseks väljaspool Eestit sai Poolas, Varssavi linnas alates 1965. aastast toimuv nüüdismuusika festival "Varssavi sügis". Festivalil osalemine ja heliloojatega kohtumised andsid Eesti heliloojatele palju ideid ja julgust loomaks keerulistes tingimustes uudseid ja omanäolisi teoseid: mh. korraldati nn. eksperimenaalõhtuid, kus katsetati ka esimeste happeningidega.

Kuigi nn. uue laine looming 1950. aastate teisel poolel oli sõjajärgses Eestis uudne, jäi see Lääne-Euroopa sama aja muusika taustal siiski traditsiooniliseks.

4.1. Ester Mägi

Selle perioodi tutvustavaks heliloojaks valisin Ester Mägi,  tänu kellele jõudis rahvamuusika juurde ka Veljo Tormis. Mägi töötas rahvamuusikaga, saades algsetest rahvaviisidest algimpulse ja arendas siis motiive vabalt. Mägi muusika on enamasti lüüriline; sageli vaoshoitud, kuid ilmekas; tundeline, kuid ilma suurte tundepuhanguteta. 

Mägi on kirjutanud ka palju instrumentaalset muusikat, mis on niisama oluline kui tema koorilooming: helilooja on kirjutanud nii sümfooniaid kui kammermuusikat. Tippteosed pillimuusikast on "Variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile" (1972) ning "Dialoogid" instrumentaalansamblile (1976). Näide klaverile kirjutatud muusikast.

Laule on Mägi kirjutanud nii mees-, nais- kui segakoorile; nii Eesti autorite (Juhan Liiv, Marie Under) kui rahvaluulest pärit sõnadele, näiteks naiskoorile kirjutatud "Vahtralt valgõ pilve pääle" (1984)   

4.2. Leonhard Lapin

Selle perioodi üks eestkõneleijaid kunstis on arhitekt, graafik ja luuletaja (pseudonüüm Albert Trapeež) Leonhard Lapin. Lapinit on nimetatud eelkõge kontseptualistiks ja avangardistiks, kuid ta on loonud ka USA popkunstist inspireeritud nn. soviet popkunsti ning geomeetrilist abstraktsionismi. Ta on olnud esimeste Eestis läbi viidud avalikke performance´ite loomise juures ja olnud perioodile omaselt ka kunstiteoreetik. Lapin on läbivalt kogu loometee jooksul tegelenud oma töödes ja tööde kaudu kunsti lahti mõtestamisega, mille väljundiks on paljud näituste kataloogid ja kunstialased trükised.

Enim teada on ehk tema arhitektuurialased ja graafika tööd, kusjuures viimased on selgelt esimesest mõjustatud. Graafikas on tuntuim tema inimese ja masina vahelisi suhteid uuriv sari "Masinad", ta on uurinud Vene maalikunstniku Kazimir Malevitši loomingusse ja seda oma tööde kaudu tõlgendanud (näitus "Tühjus ja ruum" 2018 Kumus). Lapin on süvenenud ka värvide maailma, uurinud nende tähendusi ja mõju vaatajale ning andud teemale uue vaatenurga läbi triipkoodide (näitus "Koodid" (2008) Kumus). 

Leonhard Lapin. Man Machine II, 1978 (allikas)

Graafikas on Lapini üks meelistehnikaid litograafia, mis tähendab kivitrükki. Joonistus kantakse sõe, pastellkriidi või värviga spetsiaalsele litokivile ning söövitatakse. Litokivilt saab teha lõpmatu arv tõmmiseid, kuid kivi saab ka taaskasutada ja eelneva joonistuse maha pesta. Oma loomingu tõukejõust ja sisemisest vabadusest räägib Lapin järgnevas videoklipis, mille laustaks saate näha litograafia ka trükiprotsessi.

5. V periood: 1975-1989

Kunst

Poliitilises mõttes on tegemist seisakuaastatega enne perestroikat, nii on nimetatud aastad ka Eesti kunstis pigem rahulikud, ollakse kohanenud võõra režiimi all töötamises. Perioodi iseloomustavad märksõnad on:

1) oma stiili edasiarendamine või töötamine juba väljakujunenud stiilis. 

2) maalikunstis  hüperrealismi võidukäik

3) kvaliteetne tarbekunst: klaas, nahk, metall ("kunstikombinaadid" , nt ARS)

4) trükigraafika kõrge tase

Tiit Pääsuke. Poiss viiuliga, 1980 (maali on kasutatud ETV Eesti100 juubaliaasta vaheklipis) (allikas)

Jaan Elken. Kajaks, 1982 (allikas)

Kunstnikustaatus ühiskonnas on pigem lugupeetud ja kindlustatud, tavaline on, et kunstnikul on töökoht mõne ettevõtte juures kujundajana. 

Mare Vint. Telliskivimüür, 1977 (litograafia) (allikas)

Uued nimed sellest perioodist on Tiit Pääsuke, Peeter Mudist, Jaan Elken, Raul Meel, Ilmar Kruusamäe, Rein Kelpman. Ilmar Kruusamäe oli 1990 aastatel üks Kursi koolkonna rajajatest, kuid tema täna filmamärk on ülielusuuruses portreed Eesti kultuuriinimestest. Jaan Elken maalis sel perioodil peamiselt fotorealistlikus stiilis, kuid tänasel päeval on ta pigem tuntud kui abstraktsionist, Elken oli pikki aastaid ka Eesti Maalikunstnike Liidu president.

Muusika 

Sarnaselt kunstielule iseloomustab ka Nõukogude võimu all elatud viimast perioodi stabiilsus ja pigem kätteõpitud viisil töö jatkamine. Sel perioodil alustavad oma loometeed küll mitmed noored heliloojad, nt. Mart Kangro ja Lepo Sumera, kuid nende väljakujunemine jääb pigem perioodi II poolde ja on mõjustatud ärkamisaja ning taasiseseisvumisega seotust.

5.1. Veljo Tormis

Veljo Tormise loometee algas 1950. aastatel ning sarnaselt oma eakaaslastega katsetas ka temagi palju uute žanrite, tehnikate ja stiilidega. Tormise esimeste teoste hulgast leiab instrumentaalmuusikat rohkem kui laulumuusikat, näiteks on Tormis kirjutanud muusika Arvo Kruusemendi lavastatud filmile "Kevade" (1969). 

Huvi rahvalaulu vastu tekib Tormisel juba 1950. aastate lõpul, kuid oma isikupärase regilaulule toetuva koorilaulustiilini jõuab Veljo Tormis 1970. aastate alguseks. Autor ise on oma suhet regilauluga kirjeldanud nii: "Mitte mina ei kasuta regilaulu, vaid regilaul kasutab mind".  

Tormis kasutab oma teostes terviklikke ja algupäraseid viise, mida ta ühendab kaasaegsete koori- ja vokaaltehnikatega. Lisaks laulmisele kasutab Tormis vokaalpartiides ka rütmiseeritud kõnet ning mitmesuguseid kõne ja laulmise vahepealseid hääletekitamisviise, aga ka regilaulikute esitustavadesse kuuluvaid võtteid, nagu näiteks ahelhingamine. Tuntumaid ja iseloomulikumaid töid selles vallas on loits "Raua needmine" (1972). 

Tormise looming on hinnatud ka väljaspool Eestit, tema laulud on paljude rahvusvaheliste kooride repertuaaris. Eestis on viimasel aastakümnel helilooja teoseid palju esitatud, nii autentselt kui segatuna teiste meediumidega. Tormise laule on esitanud ansambel Metsatöll, laulutsükleid, nt. "Eesti Ballaadid" (1980) 

12.03.2017 toimus Estonia kontserdisaalis hiljuti lahkunud helilooja mälestuskontsert, mille ülekannet saate järelevaadata ETV arhiivist. link

5.2. Peeter Allik

Peeter Allik kuulus koos Ilmar Kruusamäega Tartu sugemetega Kursi koolkonna asutajate hulka. Kuigi tema looming jääb põhiosas 1990 aastatest pärastpoole, on ta hea näide nn. klassikalisest boheemlaslikust kunstnikust, kes töötas järjepidevalt oma Kunstimaja galeriis. Tema stiilis on sürrelistlikke jooni ning läbiva joonena jookseb läbi ühiskonnaktiitika teema, mida Allik esitab läbi groteskse huumoriprisma. Ka leidub Alliku teostes palju viiteid varasematele kunstnikele ja kunstiteostele.

Allik. Lihatoitlaste klubi, 2011 (allikas)

Alliku "firmamärk" on linoollõige ning tänasel päeval on tema tööd väga kõrges hinnas. Linoollõige on levinud graafikatehnika, millele on iseloomulik noalõikest jäetud joon, mis loob huvitava pinna. Peeter Alliku tööd ei ole graafikale tavapäraselt väikeseformaadilised, vaid sageli päris suurte mõõtmetega, näiteks alloleva näite originaalmõõdud on 180x60 cm.

Peeter Allik. Meie kontseptsioon on tulevik, linoollõige, 2000 (allikas)

Enne oma surma, lõppenud aasta viimasel päeval, annetas kunstnik Tartu Kunstimuuseumile üle 200 oma joonistuse. 

6. VI periood: taasiseseisvunud Eesti: 1990-2000

Kunst

Eesti taasiseseisvumine toob kaasa vabama õhkonna ning avatuse maailmale, mis muuhulgas tähendab üle pikkade aastate võimalust esineda rahvusvahelistel näitustel, nt. Veneetsia Biennaalil. Esile tuleb järjekordne noor ja uus põlvkond, kes loob 1990 aastate kunsti näo. Seda perioodi iseloomustavad:

1) uute meediumide: video, foto, installatsioon, performance tugev esiletõus traditsiooniliste kunstiliikide kõrvale. Äriringkondades oli prestiižne tellida 1990. aastete teisel poolel oma üritustele kunstnike performance. 

2)  naiskunstnike nähtav esiletõusmine: Ly Lestberg, Ene-Liis Semper, Mall Nukke, rühmitus Puhas Rõõm. 

3) ühiskonnakriitilised ja sotsiaalsed teemad

4)  eklektika ja mõningane segadus ning enda koha otsimine Euroopa ja maailma kunstimaastikul. 

Olude muutumisega kaasneb paljude  varasemate kunstnike “vaesumine”: varem tänu nõukogude süsteemile ametikoha taganud olukord kadus, kunstnik muutus vabakutseliseks. Tähtis sündmus on Kultuurkapitali taasasutamine 1994. aastal.

Jaan Toomik. Isa ja poeg, 2007 (allikas)

Nn. uued tulijad sellest perioodist on lisaks nimetatuile Raoul Kurvitz, Jaan Toomik, Peeter Laurits, Kursi koolkond, Peeter Allik, Kaido Ole. Veel võib nimetada tänase päeva tegijad Kiwa, Maarin Mürk, Meiu Münt, Marko Mäetamm jpt. Rohkem näiteid eesti kunstnikest saad vaadata Eesti Kaasaegse kunsti keskkonnast.

Muusika

1990. aastate muudatused on seotud Eesti taasiseseisvumisega ja muusikaelu lõpliku vabanemisega ideoloogilisest juhtimisest. Perioodi iseloomustavaiks tunnusteks on: 

1) senisest rohkem elektroonilise tehnoloogia kasutamine

2) stiililine mitmekesisus

3) stiilide sünteesimine uuel viisil

4) uus, noor põlvkond, sh. naisheliloojate esiletõus: Helena Tulve ja Mari Vihmand.

Mari Vihmandi muusikat iseloomustab impressionistlik nõtkus, Helena Tulve on pigem helisid uuriv looja, ta kasutab mikrotonaalsust (India muusika) ja spektraalharmooniat (vt. sptektraalne muusika).

6.1. Ärkamisaeg

Ärkamisaeg ehk mõned aastad enne taasisesvumist märgivad erilist aega ka Eesti muusikaloos. Muusikud ja heliloojad olid inimeste seas, kes levitasid vabaduse sõnumit laulu kudu, sellal toimunud vägivallavabade kogunemiste ja ürituste tõttu on 1987-1988 aastaid nimetatud ka Laulvaks revolutsiooniks, mille suursündmuseks kujunes 1988 aastal toimunud "Eestimaa laul" Tallinna lauluvälakul. 

Esimesi olulisi sündmusi oli 1987 aasta Tartu Levimuusikapäevadel, mille lõppkontsert anti Raekoja Platsis. Festival oli toimunud juba aastakümneid, kuid nimetatud aasta kontsert on märgiline, kuna sellel esitati ühislauluna Alo Mattiiseni kirjutatud "Ei ole üksi üksi maa". Laulu avalik esitus tõstis inimeste usku ja tahet iseseisvuse eest koos karmatult edasi võidelda, ühislaulmine andis esmakordselt rahvale võitmatu tunde. 

Helilooja Alo Mattiisenit teatakse siiamaani eelkõige ärkamisaja laulikuna, kuigi ta on lisaks loonud ka palju muud loomingut, nt. filmi- ja teatrimuusikat. Ärkamisaja lauludest on lisaks eelpoolnimetatule tuntud ka Mattiiseni laultsükkel "Viis isamaalist laulu" (1988), mis on loodud samanimelistele 19. sajandi ärkamisaja laulutekstidele. 1)"Kaunimad laulud" (Friedrich August Saebelmann / V. Ruubel / Alo Mattiisen / Jüri Leesment)

2)"Mingem üles mägedele" (Karl August Hermann / Mihkel Veske / A. Mattiisen / Henno Käo)

3)"Sind surmani" (Aleksander Kunileid / Lydia Koidula / A. Mattiisen / J. Leesment),

4) "Isamaa ilu hoieldes" (K. A. Hermann / Fr. R. Kreutzwald / A. Mattiisen)

5)"Eestlane olen ja eestlaseks jään" (K. A. Hermann / A. Mattiisen / J. Leesment) 

Laulude esimene avalik esitus toimus Tartu kümnendatel muusikapäevadel 14. mail 1988. aastal.

Ka helilooja Rene Eespere on end eestlaste südamesse kirjutanud läbi laulu, selleks on "Ärkamise aeg" (1983). 

Oluline ärkamisajal käima lükatud festival oli ka Rock Summer, mis esimesel toimumisaastal, 1988, kandis nime "Glasnost" (avalikustamine). Festival toimus järjepidevalt 1990. aastate lõpuni ja tõi Eestisse palju tolleaegseid lääne suuri esinejaid. Festivali kaudu avanes eriti noorte jaoks aken läände ja saadi kuulata oma iidoleid live`s. 

6.2. Lepo Sumera

Lepo Sumera loomingut iseloomustab kontrastsus, helilooja vastandab huumori ja tõsiduse, korrastatuse ja korratuse. Teoste helikeel muutus helilooja elu jooksul pidevalt, ent läbivaiks tunnusteks jäid selge vormitunnetus, tulgev rütmi-impulss ja emotsionaalne laetus. 

Sumeral oli kombeks komponeerida teos oma peas enne kirjapanekut valmis: see tagas nende terviklikkuse, aga tekitas teinekord situatsiooni, kus partiid valmisid ootava orkestri proovi ajal. 

Žanriliselt on Sumera looming mitmekülgne, sinna kuuluvad kuus sümfooniat, instrumentaalkontserdid, hulganisti kammerteoseid, kantaate ning lavateoseid.

Sumera on kirjutanud muusikat väga mitmetele mängu- ja animafilmidele, nt.  "Kõrboja peremees" (1979), "Naerata ometi" (1985) ja "Põrgu" (1983) või näites toodud animatsioonile "Kevadine kärbes" (1986, Hardi Volmer ja Riho Unt). 

Stiililt läheneb Sumera muusika mõnel juhul ameerika minimalistidele, näit. John Adamsile. Heaks näiteks on siin ühest lühikesest motiivist välja kasvanud "Pala aastast 1981". 

Lepo Sumera oli esimene Eesti helilooja, kes hakkas teoste komponeerimisel kasutama arvutit ning ta oli Eesti Muusikaakadeemia elektronstuudio asutaja ja eestvedaja. Kontsertmuusikaks tunnistati elektronmuusika Eestis alates 1991. aastast, mil Lepo Sumera ja Erkki-SvenTüür esitasid säärast muusikat õnnestunud kontserdil. Lisaks võimalusele mitmekesistada pillide kõlavärvi, paelus heliloojat ka võimalus oma teoste ettekandmise juures osaleda, olles seeläbi ühekorraga nii autor kui esitaja. Multimeedia-kammerooperis "Olivia meistriklass" (1997) kuulub videomaterjal teosesse orgaaniliselt, teose "Südameasjad" (1999) kogu materjal – heli- ja video nii live's kui lindil ning pillide motiivid – on aga tuletatud inimkehast: autori enda omast. 

6.3. Erkki-Sven Tüür

Erkki-Sven Tüür tuli muusikasse 1980. aastatel, laiem publik teadis teda alguses kui progerocki viljeleva ansambel InSpe juhti, kus ta tegutses aastatel 1979-1984. Tüüri kogemused rokkmuusikaga peegelduvad ka teoses "... de facto" kolmele elektrikitarrile ja sümfooniaorkestrile (1988). 

Tüür on kirjutanud nii vokaal- kui instrumentaalmuusikat, näiteks 6 sümfooniat, teoseid erinevatele pillidele, reekviemi, oratooriume ja lavateose, ooperi "Wallander" (2001). 

Eraldi võib välja tuua seitsmeosalise erinevatele pillidele ja pillikoosseisudele kirjutatud seeria "Arhitektoonika" (1984-1992). 

Tüüri muusikat iseloomustab kaasaegsus selles mõttes, et selles põimuvad eri stiilid ja tehnikad ning piirid eri žanrite vahel on ähmastunud. Helilooja ise on oma käesoleval aastatuhandel loodud muusikat iseloomustanud sõnadega: "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali."

2022. aastal pälvis Erki-Sven Tüür helikunsti aastapreemia. 

6.4. Jaan Toomik

Jaan Toomikust sai taasiseseisvunud Eestis Eesti kunsti esindaja ja esitaja Euroopas ja mujal maailmas. Ta on tunnustatud nii maalikunstnikuna, videokunstnikuna kui performancite loojana. Video ja performance ja installatsioonid olid tema enimkasutatavad vahendid enne taasiseseisvumisest 2000 aastate alguseni. Viimastel aastatel on ta tegelenud rohkem maali ja graafikaga, millega ta tegi algust juba enne taasiseseisvumist. 

Toomik on tuntuks saanud enda isiku ja keha kasutamisega kunstiteoste algallikana, tegeledes selle kaudu inimese teemaga unuversaalselt. Üks läbiv tema loomingus on isa ja poja suhe, millest on valminud mitmeid videoteoseid kui traditsioonilisi maale. Tema teemakäsitlused on sügavad ja psühhoanalüütilised ning tulemus võib kiirpilguga vaadates sageli mõjuda häirivalt. 

Toomik. Isa ja poeg, 2004 (allikas)

Jaan Toomik on järjepidevalt osalenud paljudel tunnustatud kunstibiennaalidel (Veneetsia, Kassel) ning saanud ohtralt tunnustust nii Eestist ( Valgetähe III klassi teenetemärk, Konrad Mäe medal) kui välismaalt.

Lisaks aktiivsele kunstitegevusele annab Toomik kunstiõpet EKA tudengitele. Mida Jaan Toomik arvab vabadusest 21. sajandi kunstis, saate vaadata järgnevast videoklipist.

7. Kunst ja muusika täna

Kunst

2000 aastate algusest on kunst Eestis võrreldes 90ndate šokeerivast ja piire ületavast kunstist pisut erinev. Möödunud sajandi viimase kümnendi noored on saanud küpsemaks ja rahunenud, peale on kasvanud uus põlvkond. Uus põlvkond ei ole eelmisega võrreldes nii mässav ja vastanduv, märksõnadeks on:

1) isikukesksus 

2) realistlikum maailmakäsitlus

3) teemadest endiselt nt. soorollid, feminism, kriitiline hoiak ühiskonna suhtes jne.

4) teaduslik või uurimuslik - dokumentaalne aspekt teemade käsitlemisel

Kunstielu korralduslik pool on stabiilsem ning selgepiirilisem, liikudes kahjuks nagu ka muu ühiskond, projektipõhisuse poole.

Kunsti esitlemiseks kasutatakse palju erinevaid meediume, neid kombineerides ja miksides (Kiwa, Flo Kasearu)), populaarne on fotograafia, tugevalt on tagasi tulemas klassikalised meediumid nagu skulptuur ja maal. Tegutsemist jätkavad 90. aastatel loodud rühmitused (Kursi koolkond) ja tekivad uued (Stiilne Viisnurk). 

Noore maalikunstmńiku näitena nimetan kümmekond aastat tegutsenud Alar Tuult,  kelle värviküllased ja detailirikkad maalid on mitmekihilised ja huvitavad. Järgnevas videolõigus räägib kunstnik oma töödest ise.

Muusika

Kaasaja Eesti muusika on samuti väga mitmekülgne ja eelkõige helilooja isikukeskne. See tähendab, et saab rääkida eelkõige iga helilooja isikupärasest stiilist ja käekirjast. Järgevalt on toodud valik tänapäeva Eesti noortest heliloojatest koos kirjeldava vihjega loomingu iseloomu osas.

Märt-Matis Lille muusikat iseloomustavad märksõnad on Idamaade napp esteetika, looduslikkus ja haikud 

Religioosne maailmanägemus ja spirituaalsus Galina Grigorjeva muusikas 

Tatjana Kozlova-Johannes on heli uurija ja enesessevaatleja, teda huvitavad seisund ja transformatsioon. 

Lisaks veel taevatähtede helilooja Urmas Sisask, peene kõlatundlikkuse ja romantilise hingega Tõnu Kõrvits ja eksistensiaalsete küsimuste ja gregooriuse koraaliga tegelev Toivo Tulev. Viimased alustasid noorte heliloojatena juba 1990. aastatel.

7.1. Arvo Pärt

Arvo Pärt on antud kursuse looja üks lemmikuid ning kursuse sissejuhatuseks on inspiratsiooni saadud helilooja sõnadest: "„Mis maksab üks heli või sõna? Need tuhanded, mis meie kõrvust mööda voolavad, on teinud tuimaks meie vastuvõtuaparaadi. Hoolikalt suhtuda igasse helisse, sõnasse, teosse.“

Arvo Pärt kuulus koos Tormise ja Tambergiga noorte ja eksperimenteerivate heliloojate põlvkonda. Kuni 1968. aastani katsetas helilooja mitmete modernesete ja avangardsete kompositsioonitehnikatega, nt. dodekafoonia, kollaažitehnika ja aleatoorikaga. Teos "Credo" (1968) mingil määral tõmbas perioodile joone alla. 

Esimene tintinnabuuli stiilis valminud teos oli klaveripala "Für Aliina" ("Aliinale", 1976) 

millele paari aasta jooksul järgnes ligi 18. teost, nende seas "Spiegel im Spiegel" ja "Tabula Rasa" (1977) Esimene pala oli taustamuusikaks kaks aastat tagasi "Eesti tantsib" ühe tantsuna esitlusele tulnud kaasegsele balletile (koreograafia Teet Kask). link tantsu juurde.

1977. aastast alates kasutas Pärt uut tehnikat ka vokaalteostes - ta sidus meloodia helide kõrgused ja vältused teksti struktuuriga: silpide arvuga sõnades. Kuna väga paljud Pärdi teosed on kirjutatud eri keeltes sakraaltekstidele, nt. "Te Deum", 1985/92 või "Litany", 1994/96, toob juba uus keel muusikasse oma eripära. Pärt kirjutab selles stiilis ja tehnikas tänaseni ning kuigi kompositsioonitehnika põhialused on jäänud samaks, leiab helilooja neis pidevalt uusi üksikvõimalusi. Esmapilgul tunduvad Pärdi teosed ülesehituselt staatilised, kuid lähemal vaatlusel leiab neis väikesi muutuvaid detaile ja pidevaid pea märkamatuid arenguid.

Pärdi stiil on meditatiivne ja intensiivne ning väljendab muusikaliste vahenditega ka helilooja üldist eluhoiakut, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tänapäeva kaootilises maailmas pakub Pärdi muusika kuulajale rahu ja võimalust enesesse süveneda. Mainimisväärt on see, et Pärdi vaoshoitud ja napisõnaline stiil kujunes välja sõltumata USAs tekkinud minimalismist. Tänaseks on Arvo Pärt loonud üle 115 teose, nende seas on nii lühipalu kui ka suurvorme, nt. "Kanon Pokajanen", (1997) või "Johannese Passioon" (1982). Pärdi teosed on olnud kasutuses ka mitmete filmide taustamuusikas, nt. režisöör Tom Tykweri filmis "Heaven" (2002), samuti on ta nooremas eas loonud ekstra filmimuusikat, nt. "Ukuaru valss", (1973) 

Pärt on juba mitmeid aastaid olnud maailma esitatuim elav helilooja. Aastal 2018 avati Laulasmaal Arvo Pärdi Keskus, mis tegeleb helilooja pärandi arhiveerimise ja tutvustamisega. 2006 aastal tunnustas Eesti President teda Riigivapi I klassi teenetemärgiga, mis on kõrgeim Eesti kodanikule antaiv tunnustus Eesti osutatud teenete eest.

7.2. Jass Kaselaan

Jass Kaselaan on Tartu taustaga kunstnik, kes on hea näide traditsiooniliste kunstivormide tugevast esindatusest tänases Eestis. Skulptorina huvitavad teda suured ruumiinstallatsioonid ja tema looming on pigem monumentaalne. Lisaks vormile on sageli oluline koht tema töödes ka valgusel ja helil. Materjalidena kasitab ta sageli aga tänapäevaseid võimalusi, näiteks kipsi või betooni.

Jass Kaselaane teoste aines tuleb sageli kunstniku enda lapsepõlvest või igapäevaelu olukordadest. Kuigi tema teosed haaravad enda alla suuri ruumipindi, iseloomustab neid detailsus ja tundlikkus.

Järgnevas kahes lõigus on kunstnikku tutvustatud kahe näituse kaudu. Esimeses kirjeldatakse tema Köler Prize preemia saanud tööd "Nukkude väljak" (2014) teises räägib kunstnik ise oma eelmise aasta näitusest "Lambad". 

8. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata nimetada olulised märksõnad iga perioodi kohta kunstis ja muusikas. 

2. Osata kokku viia kunstnik, helilooja ja periood. 

3. Osata kirjelduse järgi ära tunda kunstnik või helilooja (alapeatükid)

4. Osata kokku viia pildinäide ja periood.

5. Heliküsimus: tunda helinäidete järgi ära heliloojate teosed (Ernesaks, Tormis, Pärt, Sumera, Mattiisen)