Eesti kunst 20. sajandil

1. Sissejuhatus ja I periood: Eesti kunst enne omariiklust 1900-1918

Selles materjalis jagan Eesti kunstiloo kulgemise 20. sajandil kuueks perioodiks, millele lisandub vaade tänasesse päeva. Perioodide sisu on üsna tugevalt seotud muutustega ühiskonnakorralduses. Perioodid on järgmised:

1) kunst Eestis kuni I maailmasõjani(1900-1918)

2) kunst Eesti Vabariigi ajal(1919-1940)

3) kunst Nõukogude Eestis sõjajärgselt(1945-1955)

4) kunst Nõukogude Eestis sula ajal (1955-1970)

5) kunst stagnatsiooni ajal (1970-1985)

6) kunst taasiseseisvunud Eestis (1990-20..)

I periood

I perioodile on iseoomulik, et kunstnikud koolitavad end väljaspool Eestit, nt. Pariisis. Seda põhjusel, et Eestis puudub kõrgema kunstihariduse saamise võimalus. Pariis tolleaegse kunstikeskusena pakub aga tohutult võimalusi ja inspiratsiooni, linna tekib Eesti kunstnike kogukond. 

Kunstnike loomingut mõjutab stiililiselt tugevasti impressionism, uute stiilidena juugend ja sümbolism ning viimasest väljakasvanud rahvusromantism. Rahvusromantism annab võimaluse väljendada eestlasele omast ning on visuaalne väljendus rahvuslikule liikumisele kunstis. Kunstnikest, kes neil aastail Pariisis elavad ja töötavad, saavad Eesti kunsti alustalad, nemad õpetavad tulevasi eesti kunstnikke juba Eestis ja eesti keeles. Olulisemad nimed sellest perioodist on Kristjan Raud, Konrad Mägi, Nikolai Triik. 

Kristjan Raud on Eesti kunstilukku läinud Kalevipoja kuju loomisega ja mütoloogiaaineliste piltidega, Konrad Mägi on tänase päevani tuntuim Eesti maalikunstnik maailmas, kelle teoseid on müüdud väga kõrgete hindadega. Mägi meelisteemaks oli maastik: eelkõige loodusvaated aga ka linnavaated.

Kristjan Raud. Kalevipoeg kivi heitmas (allikas)

Konrad Mägi. Maastik punase pilvega, 1913-14 (allikas)

2. II periood - Eesti kunst 1919-1940

Kunst

Tegemist on seni viljakaima perioodiga Eesti kunstis. Omariikluse teke loob soodsa õhkkonna ja positiivse meeleolu, maailmale avatus annab palju uusi võimalusi. 1919 aastal luuakse kunstikõrgkool Pallas, millega pannakse alus eestikeelsele kõrgemal tasemel kunsti õppimisele Eestis. Pallase esimene maja Tartus asus tänase Aleksandri ja Kalevi tänava vahel, täna asub sel kohal hotell Pallas.

Pallase töö tulemusena tekib väga palju proffessionaalseid kunstnikke: skulptoreid, graafikuid, maalikunstnikke. Perioodi iseloomustavad märksõnad on:

1) avatus Euroopale ja uute stiilidega (ekspressionism, futurism, kubism) katsetamine eriti 1920. aastatel

2) oma stiili otsimine

3) rahvuslikkus (realism ja impressionism) 1930. aastatel seoses muudatustega Eesti riigikorras ("Vaikiv ajastu").

Ado Vabbe. Arlekiin, 1924 (allikas)

Karin Luts. Aednik, 1928 (allikas)

Teemadevalik, mida kujutatakse on lai ja mitmekülgne: linn(vaated), inimene (portree) hiljem kodumaa maastik ja maaelu, alati ka natüürmort. Kaldutakse ka kergelt abstraktsesse, otsitakse vormi ja värvi kooskõlasid ja kontraste.

Valik kunstnikke sellest perioodist: Eduard Wiiralt (graafika), Addo Vabbe (maal),  Karin Luts (maal), Eerik Haamer (maal), Aleksander Vardi (maal), Ferdi Sannamees (skulptuur). 

2.1. Eduard Wiiralt

Sarnaselt teiste selle perioodi kunstnikega, elas ja töötas ta nooruses pikka aega Pariisis, kuhu ta emigreerus ka enne surma. Wiiralt on maetud Pariisi suurimale Père- Lachaise`i kuulsuste kalmistule. Prantsusmaa perioodist pärinevad mitmed tema tuntuimad tööd sealhulgas "Kabaree" (1931) ja "Põrgu" (1930-32). Selle perioodi stiil oli ekspressionistlike ja sürrelistlike sugemetega. 

Graffiti Wiiralti töö "Absindijoojad" ainetel Tartus Vabadussilla all, loodud 2011 (allikas)

Prantsusmaal veedetud aastetel tekkis tal huvi Aafrika vastu ning ta elas pea aasta Marokos. Sellest perioodist saadud inspiratsiooni toel on loodud tema aafrika ainelised graafilised tööd inimestest ja loomadest.

Wiiralt. Berberi tüdruk kaameliga, 1940 (pehmelakk) (allikas)

Eesti aastatel tegeles Wiiralt palju õpetamisega: ta oli üks paljudest Pallase kooli õppejõududest. Oma loomingus keskendus ta kodumaale ja rahuslikule, stiililt iseloomustab seda perioodi pigem realism.

Eduard Viiralt. Tamm, 1944. Kuivnõel (allikas)

Tema tööd on olnud ka inspiratsiooniks ka hilisematele kunstnikele, nii valmis kolme Wiiralti teose: "Põrgu", "Kabaree" ja "Jutlustaja" (1932) põhjal animatsioon "Põrgu"(1983), mille autoriks Rein Raamat ja muusika kirjutajaks Lepo Sumera. 

3. III periood - Kunst okupeeritud Eestis: Stalini aeg1945-1959

Kunst

Tegemist on kõige mustema peatükiga Eesti ajaloos üldse, seega ka kunsti- ja muusikaajaloos. Otseste sõjakaotuste, repressioonide (vangistused, küüditamine) ja emigratsiooni tagajärjel vähenes Eesti kultuurikandjate (kunstnikud, muusikud, kirjanikud, akadeemikud) hulk pea 50%. Paljud kodumaale jäänud kunstnikud isegi loobusid erialaselt töötamast, kuna ei suutnud keerukates oludes töötada. Perioodi iseloomustavad tunnused on:

1) suletus ja isolatsioon muu maailma suhtes

2) pidev riigipoolne kontroll läbi Kunstnike Liidu loomise ja tegutsemise. Ainult liidu liige võis osaleda ametlikel ja avalikel näitustel ja enne näitust käisid kõik tööd komisjonide käest läbi otsustamaks kas on väljapanemiseks ikka kõlbulikud.

3) ametliku stiili: sotsialistliku realismi propageerimine, teiste uuemate stiilide (nt. abstraktsionism, kubism) põlu all olek.

4) piiratud, neutraalne teemadevalik: portree, linna- ja maastikuvaated, töörahva eluolu

Sotsialistlikku realismi iseloomustas plakatlikkus ning lihtne ja konkreetne vorm, eeskuju võeti klassitsismist ja realismist. Sisult pidid teosed olema propagandistlikud ja paatoslikud, ülistama valitsevaid juhte ja korda, olema üheselt mõistetava sõnumiga. 

Silma paistsid järgmised kunstnikud: suure töövõimega klassikalise kooliga suurepärane joonistaja ja portreteerija Evald Okas, piiri peal balanseeriv maaliline Elmar Kits, Johannes Võerahansu, linnavaateid kujutav Tartu patrioot Endel Kõks, Adamson-Eric. Nimetatud kunstnike loometee jätkus ka hiljem ning sula ajal olid ka nemad muutustele ja katsetustele avatud, nt. Elmar Kits katsetas palju geomeetriliste vormidega jõudes peaaegu absraktse kunstini. 2016 aasta lõpus taasesitleti niipalju kui võimalik Tartu Kunstimajas Kitse 1966 aasta isikunäitus. 

Eraldi teema kunstis oli suurte seinapannoode või laemaalide tellimine. Sel perioodil valmis kaks sellist suurtööd, mis kannavad ilmselget sotsialistlikku sõnumit, kuid on tänapäeval juba väärtustatud kui staliniaegse kunsti head näited. Need on Estonia Teatri laemaal (1947) ja  Ajaloomuuseumi Maarjamäe Lossi seinapannoo "Rahvaste sõprus"(1987). Esimene on restaureeritud, teine on hetkel restaureerimisel. Mõlema autor on Evald Okas, Estonia Teatri juures olid tegevad ka Elmar Kits ja Richard Ragrits Teatri laemaal on valminud temperatehnikas ja on eroline oma keeruka tehnilise teostuse poolest. Maalida tuli raskest rakursist: alt üles, ümara pinna peal. 

Siima Škop. Naistepäeva plakat, 1955 (allikas)

Evald Okas, Richard Sagrits, Elmar Kits. Fragment Estonia Teatri laemaalist, 1947 (allikas)

4. IV periood: sula aeg 1960-1974

Kunst

Tegemist on perioodiga, mis algab pärast Stalini surma ja tähistab mitmeid muutusi paremuse poole. Paljud represseeritud saavad naasta kodumaale ning üldine olukord ja kontroll muutuvad vabamaks. Kunsti iseloomustavad märksõnad on veel: 

1) suurem avatus välismaailma suhtes: võimalus suhelda kunstnike ja kultuuriinimestega väljaspool Nõukogude Liitu

2) suurem vabadus stiilide osas: aksepteeritavaks said kubism ja sürrealism, tasapisi ka abstraktne kunst

3) uute stiilidena lisanduvad popkunst ja kontseptuaalne kunst

4) uue, värske põlvkonna esiletõus

5) graafika ja tarbekunsti esiletõus

Sellel perioodil alustasid oma loometeed sellised nimed nagu Ülo Sooster, Mare ja Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Jüri Arrak, Malle Leis, Enn Põldroos, Lepo Mikko. 

Popkunst Nõukogude Liidus erines lääne popkunstist selle võrra, et siin puudus tarbimisühiskond ning meedia roll oli teisene. Seetõttu iseloomustab siinset popkunsti eelkõike ergas värvivalik ja plakatlikkus, ning ühiskonnakriitika asemel on rõhk mängulisusel ja  loodusel.

Graafikas oli suurem vabadus, mis saavutas tehniliste võimaluste piiratusest hoolimata väga kõrge taseme, Eesti tarbekunst ja disain, olid aga suunanäitajaks teedrajavaks terves Nõukogude liidus. 

Ülo Sooster. Punavalge muna, 1966 (allikas)

Temaatiliselt iseloomustab perioodi keskendumine isiklike teemadele, uute stiilide ja tehnikate otsingud, tehti koostööd teiste loomevaldkondadega, nt. Rein Raamatu ja Jüri Arraku koostöös valminud joonisfilm "Suur Tõll" (1980). 

4.1. Leonhard Lapin

Selle perioodi üks eestkõneleijaid kunstis on arhitekt, graafik ja luuletaja (pseudonüüm Albert Trapeež) Leonhard Lapin. Lapinit on nimetatud eelkõge kontseptualistiks ja avangardistiks, kuid ta on loonud ka USA popkunstist inspireeritud nn. soviet popkunsti ning geomeetrilist abstraktsionismi. Ta on olnud esimeste Eestis läbi viidud avalikke performance´ite loomise juures ja olnud perioodile omaselt ka kunstiteoreetik. Lapin on läbivalt kogu loometee jooksul tegelenud oma töödes ja tööde kaudu kunsti lahti mõtestamisega, mille väljundiks on paljud näituste kataloogid ja kunstialased trükised.

Enim teada on ehk tema arhitektuurialased ja graafika tööd, kusjuures viimased on selgelt esimesest mõjustatud. Graafikas on tuntuim tema inimese ja masina vahelisi suhteid uuriv sari "Masinad", ta on uurinud Vene maalikunstniku Kazimir Malevitši loomingusse ja seda oma tööde kaudu tõlgendanud (näitus "Tühjus ja ruum" 2018 Kumus). Lapin on süvenenud ka värvide maailma, uurinud nende tähendusi ja mõju vaatajale ning andud teemale uue vaatenurga läbi triipkoodide (näitus "Koodid" (2008) Kumus). 

Leonhard Lapin. Man Machine II, 1978 (allikas)

Graafikas on Lapini üks meelistehnikaid litograafia, mis tähendab kivitrükki. Joonistus kantakse sõe, pastellkriidi või värviga spetsiaalsele litokivile ning söövitatakse. Litokivilt saab teha lõpmatu arv tõmmiseid, kuid kivi saab ka taaskasutada ja eelneva joonistuse maha pesta. Oma loomingu tõukejõust ja sisemisest vabadusest räägib Lapin järgnevas videoklipis, mille laustaks saate näha litograafia ka trükiprotsessi.

5. V periood: 1975-1989

Kunst

Poliitilises mõttes on tegemist seisakuaastatega enne perestroikat, nii on nimetatud aastad ka Eesti kunstis pigem rahulikud, ollakse kohanenud võõra režiimi all töötamises. Perioodi iseloomustavad märksõnad on:

1) oma stiili edasiarendamine või töötamine juba väljakujunenud stiilis. 

2) maalikunstis  hüperrealismi võidukäik

3) kvaliteetne tarbekunst: klaas, nahk, metall ("kunstikombinaadid" , nt ARS)

4) trükigraafika kõrge tase

Tiit Pääsuke. Poiss viiuliga, 1980 (maali on kasutatud ETV Eesti100 juubaliaasta vaheklipis) (allikas)

Jaan Elken. Kajaks, 1982 (allikas)

Kunstnikustaatus ühiskonnas on pigem lugupeetud ja kindlustatud, tavaline on, et kunstnikul on töökoht mõne ettevõtte juures kujundajana. 

Mare Vint. Telliskivimüür, 1977 (litograafia) (allikas)

Uued nimed sellest perioodist on Tiit Pääsuke, Peeter Mudist, Jaan Elken, Raul Meel, Ilmar Kruusamäe, Rein Kelpman. Ilmar Kruusamäe oli 1990 aastatel üks Kursi koolkonna rajajatest, kuid tema täna filmamärk on ülielusuuruses portreed Eesti kultuuriinimestest. Jaan Elken maalis sel perioodil peamiselt fotorealistlikus stiilis, kuid tänasel päeval on ta pigem tuntud kui abstraktsionist, Elken oli pikki aastaid ka Eesti Maalikunstnike Liidu president.

5.1. Peeter Allik

Peeter Allik kuulus koos Ilmar Kruusamäega Tartu sugemetega Kursi koolkonna asutajate hulka. Kuigi tema looming jääb põhiosas 1990 aastatest pärastpoole, on ta hea näide nn. klassikalisest boheemlaslikust kunstnikust, kes töötas järjepidevalt oma Kunstimaja galeriis. Tema stiilis on sürrelistlikke jooni ning läbiva joonena jookseb läbi ühiskonnaktiitika teema, mida Allik esitab läbi groteskse huumoriprisma. Ka leidub Alliku teostes palju viiteid varasematele kunstnikele ja kunstiteostele.

Allik. Lihatoitlaste klubi, 2011 (allikas)

Alliku "firmamärk" on linoollõige ning tänasel päeval on tema tööd väga kõrges hinnas. Linoollõige on levinud graafikatehnika, millele on iseloomulik noalõikest jäetud joon, mis loob huvitava pinna. Peeter Alliku tööd ei ole graafikale tavapäraselt väikeseformaadilised, vaid sageli päris suurte mõõtmetega, näiteks alloleva näite originaalmõõdud on 180x60 cm.

Peeter Allik. Meie kontseptsioon on tulevik, linoollõige, 2000 (allikas)

Enne oma surma, lõppenud aasta viimasel päeval, annetas kunstnik Tartu Kunstimuuseumile üle 200 oma joonistuse. 

6. VI periood: taasiseseisvunud Eesti: 1990-2000

Kunst

Eesti taasiseseisvumine toob kaasa vabama õhkonna ning avatuse maailmale, mis muuhulgas tähendab üle pikkade aastate võimalust esineda rahvusvahelistel näitustel, nt. Veneetsia Biennaalil. Esile tuleb järjekordne noor ja uus põlvkond, kes loob 1990 aastate kunsti näo. Seda perioodi iseloomustavad:

1) uute meediumide: video, foto, installatsioon, performance tugev esiletõus traditsiooniliste kunstiliikide kõrvale. Äriringkondades oli prestiižne tellida 1990. aastete teisel poolel oma üritustele kunstnike performance. 

2)  naiskunstnike nähtav esiletõusmine: Ly Lestberg, Ene-Liis Semper, Mall Nukke, rühmitus Puhas Rõõm. 

3) ühiskonnakriitilised ja sotsiaalsed teemad

4)  eklektika ja mõningane segadus ning enda koha otsimine Euroopa ja maailma kunstimaastikul. 

Olude muutumisega kaasneb paljude  varasemate kunstnike “vaesumine”: varem tänu nõukogude süsteemile ametikoha taganud olukord kadus, kunstnik muutus vabakutseliseks. Tähtis sündmus on Kultuurkapitali taasasutamine 1994. aastal.

Jaan Toomik. Isa ja poeg, 2007 (allikas)

Nn. uued tulijad sellest perioodist on lisaks nimetatuile Raoul Kurvitz, Jaan Toomik, Peeter Laurits, Kursi koolkond, Peeter Allik, Kaido Ole. Veel võib nimetada tänase päeva tegijad Kiwa, Maarin Mürk, Meiu Münt, Marko Mäetamm jpt. Rohkem näiteid eesti kunstnikest saad vaadata Eesti Kaasaegse kunsti keskkonnast.

6.1. Jaan Toomik

Jaan Toomikust sai taasiseseisvunud Eestis Eesti kunsti esindaja ja esitaja Euroopas ja mujal maailmas. Ta on tunnustatud nii maalikunstnikuna, videokunstnikuna kui performancite loojana. Video ja performance ja installatsioonid olid tema enimkasutatavad vahendid enne taasiseseisvumisest 2000 aastate alguseni. Viimastel aastatel on ta tegelenud rohkem maali ja graafikaga, millega ta tegi algust juba enne taasiseseisvumist. 

Toomik on tuntuks saanud enda isiku ja keha kasutamisega kunstiteoste algallikana, tegeledes selle kaudu inimese teemaga unuversaalselt. Üks läbiv tema loomingus on isa ja poja suhe, millest on valminud mitmeid videoteoseid kui traditsioonilisi maale. Tema teemakäsitlused on sügavad ja psühhoanalüütilised ning tulemus võib kiirpilguga vaadates sageli mõjuda häirivalt. 

Toomik. Isa ja poeg, 2004 (allikas)

Jaan Toomik on järjepidevalt osalenud paljudel tunnustatud kunstibiennaalidel (Veneetsia, Kassel) ning saanud ohtralt tunnustust nii Eestist ( Valgetähe III klassi teenetemärk, Konrad Mäe medal) kui välismaalt.

Lisaks aktiivsele kunstitegevusele annab Toomik kunstiõpet EKA tudengitele. Mida Jaan Toomik arvab vabadusest 21. sajandi kunstis, saate vaadata järgnevast videoklipist.

7. Kunst tänases EEstis

Kunst

2000 aastate algusest on kunst Eestis võrreldes 90ndate šokeerivast ja piire ületavast kunstist pisut erinev. Möödunud sajandi viimase kümnendi noored on saanud küpsemaks ja rahunenud, peale on kasvanud uus põlvkond. Uus põlvkond ei ole eelmisega võrreldes nii mässav ja vastanduv, märksõnadeks on:

1) isikukesksus 

2) realistlikum maailmakäsitlus

3) teemadest endiselt nt. soorollid, feminism, kriitiline hoiak ühiskonna suhtes jne.

4) teaduslik või uurimuslik - dokumentaalne aspekt teemade käsitlemisel

Kunstielu korralduslik pool on stabiilsem ning selgepiirilisem, liikudes kahjuks nagu ka muu ühiskond, projektipõhisuse poole.

Kunsti esitlemiseks kasutatakse palju erinevaid meediume, neid kombineerides ja miksides (Kiwa, Flo Kasearu)), populaarne on fotograafia, tugevalt on tagasi tulemas klassikalised meediumid nagu skulptuur ja maal. Tegutsemist jätkavad 90. aastatel loodud rühmitused (Kursi koolkond) ja tekivad uued (Stiilne Viisnurk). 

Noore maalikunstmńiku näitena nimetan kümmekond aastat tegutsenud Alar Tuult,  kelle värviküllased ja detailirikkad maalid on mitmekihilised ja huvitavad. Järgnevas videolõigus räägib kunstnik oma töödest ise.

Olulised märksõnad 21. sajandi Eesti kunstielus on ka KUMU hoone avamine ning Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutamine 2006 aastal. Esimene on lisaks varasema kunstipärandi hoidmise ja esitlemise kohale ka meie kunsti visiitkaart Eestit külastavale inimesele ja haridustempel Eesti kunstisõbrale. Värskelt on avalik ka täna Eestis tegutsevate kunstnike andmebaas.

7.1. Jass Kaselaan

Jass Kaselaan on Tartu taustaga kunstnik, kes on hea näide traditsiooniliste kunstivormide tugevast esindatusest tänases Eestis. Skulptorina huvitavad teda suured ruumiinstallatsioonid ja tema looming on pigem monumentaalne. Lisaks vormile on sageli oluline koht tema töödes ka valgusel ja helil. Materjalidena kasitab ta sageli aga tänapäevaseid võimalusi, näiteks kipsi või betooni.

Jass Kaselaane teoste aines tuleb sageli kunstniku enda lapsepõlvest või igapäevaelu olukordadest. Kuigi tema teosed haaravad enda alla suuri ruumipindi, iseloomustab neid detailsus ja tundlikkus.

Järgnevas kahes lõigus on kunstnikku tutvustatud kahe näituse kaudu. Esimeses kirjeldatakse tema Köler Prize preemia saanud tööd "Nukkude väljak" (2014) teises räägib kunstnik ise oma eelmise aasta näitusest "Lambad". 

8. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata nimetada olulised märksõnad iga perioodi kohta kunstis.

2. Osata kokku viia kunstnik ja periood. 

3. Osata kirjelduse järgi kunstnik ära tunda.

4. Osata kokku viia pildinäide ja periood.