Eesti kunst ja muusika 20. sajandil

Erkki-Sven Tüür tuli muusikasse 1980. aastatel, laiem publik teadis teda alguses kui progerocki viljeleva ansambel InSpe juhti, kus ta tegutses aastatel 1979-1984. Tüüri kogemused rokkmuusikaga peegelduvad ka teoses "... de facto" kolmele elektrikitarrile ja sümfooniaorkestrile (1988). 

Tüür on kirjutanud nii vokaal- kui instrumentaalmuusikat, näiteks 6 sümfooniat, teoseid erinevatele pillidele, reekviemi, oratooriume ja lavateose, ooperi "Wallander" (2001). 

Eraldi võib välja tuua seitsmeosalise erinevatele pillidele ja pillikoosseisudele kirjutatud seeria "Arhitektoonika" (1984-1992). 

Tüüri muusikat iseloomustab kaasaegsus selles mõttes, et selles põimuvad eri stiilid ja tehnikad ning piirid eri žanrite vahel on ähmastunud. Helilooja ise on oma käesoleval aastatuhandel loodud muusikat iseloomustanud sõnadega: "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali."

2022. aastal pälvis Erki-Sven Tüür helikunsti aastapreemia.