Eesti kunst ja muusika 20. sajandil

Lepo Sumera loomingut iseloomustab kontrastsus, helilooja vastandab huumori ja tõsiduse, korrastatuse ja korratuse. Teoste helikeel muutus helilooja elu jooksul pidevalt, ent läbivaiks tunnusteks jäid selge vormitunnetus, tulgev rütmi-impulss ja emotsionaalne laetus. 

Sumeral oli kombeks komponeerida teos oma peas enne kirjapanekut valmis: see tagas nende terviklikkuse, aga tekitas teinekord situatsiooni, kus partiid valmisid ootava orkestri proovi ajal. 

Žanriliselt on Sumera looming mitmekülgne, sinna kuuluvad kuus sümfooniat, instrumentaalkontserdid, hulganisti kammerteoseid, kantaate ning lavateoseid.

Sumera on kirjutanud muusikat väga mitmetele mängu- ja animafilmidele, nt.  "Kõrboja peremees" (1979), "Naerata ometi" (1985) ja "Põrgu" (1983) või näites toodud animatsioonile "Kevadine kärbes" (1986, Hardi Volmer ja Riho Unt). 

Stiililt läheneb Sumera muusika mõnel juhul ameerika minimalistidele, näit. John Adamsile. Heaks näiteks on siin ühest lühikesest motiivist välja kasvanud "Pala aastast 1981". 

Lepo Sumera oli esimene Eesti helilooja, kes hakkas teoste komponeerimisel kasutama arvutit ning ta oli Eesti Muusikaakadeemia elektronstuudio asutaja ja eestvedaja. Kontsertmuusikaks tunnistati elektronmuusika Eestis alates 1991. aastast, mil Lepo Sumera ja Erkki-SvenTüür esitasid säärast muusikat õnnestunud kontserdil. Lisaks võimalusele mitmekesistada pillide kõlavärvi, paelus heliloojat ka võimalus oma teoste ettekandmise juures osaleda, olles seeläbi ühekorraga nii autor kui esitaja. Multimeedia-kammerooperis "Olivia meistriklass" (1997) kuulub videomaterjal teosesse orgaaniliselt, teose "Südameasjad" (1999) kogu materjal – heli- ja video nii live's kui lindil ning pillide motiivid – on aga tuletatud inimkehast: autori enda omast.