Eesti kunst ja muusika 20. sajandil

Kunst

Eesti taasiseseisvumine toob kaasa vabama õhkonna ning avatuse maailmale, mis muuhulgas tähendab üle pikkade aastate võimalust esineda rahvusvahelistel näitustel, nt. Veneetsia Biennaalil. Esile tuleb järjekordne noor ja uus põlvkond, kes loob 1990 aastate kunsti näo. Seda perioodi iseloomustavad:

1) uute meediumide: video, foto, installatsioon, performance tugev esiletõus traditsiooniliste kunstiliikide kõrvale. Äriringkondades oli prestiižne tellida 1990. aastete teisel poolel oma üritustele kunstnike performance. 

2)  naiskunstnike nähtav esiletõusmine: Ly Lestberg, Ene-Liis Semper, Mall Nukke, rühmitus Puhas Rõõm. 

3) ühiskonnakriitilised ja sotsiaalsed teemad

4)  eklektika ja mõningane segadus ning enda koha otsimine Euroopa ja maailma kunstimaastikul. 

Olude muutumisega kaasneb paljude  varasemate kunstnike “vaesumine”: varem tänu nõukogude süsteemile ametikoha taganud olukord kadus, kunstnik muutus vabakutseliseks. Tähtis sündmus on Kultuurkapitali taasasutamine 1994. aastal.

Jaan Toomik. Isa ja poeg, 2007 (allikas)

Nn. uued tulijad sellest perioodist on lisaks nimetatuile Raoul Kurvitz, Jaan Toomik, Peeter Laurits, Kursi koolkond, Peeter Allik, Kaido Ole. Veel võib nimetada tänase päeva tegijad Kiwa, Maarin Mürk, Meiu Münt, Marko Mäetamm jpt. Rohkem näiteid eesti kunstnikest saad vaadata Eesti Kaasaegse kunsti keskkonnast.

Muusika

1990. aastate muudatused on seotud Eesti taasiseseisvumisega ja muusikaelu lõpliku vabanemisega ideoloogilisest juhtimisest. Perioodi iseloomustavaiks tunnusteks on: 

1) senisest rohkem elektroonilise tehnoloogia kasutamine

2) stiililine mitmekesisus

3) stiilide sünteesimine uuel viisil

4) uus, noor põlvkond, sh. naisheliloojate esiletõus: Helena Tulve ja Mari Vihmand.

Mari Vihmandi muusikat iseloomustab impressionistlik nõtkus, Helena Tulve on pigem helisid uuriv looja, ta kasutab mikrotonaalsust (India muusika) ja spektraalharmooniat (vt. sptektraalne muusika).