Eesti kunst ja muusika 20. sajandil

Kunst

Tegemist on kõige mustema peatükiga Eesti ajaloos üldse, seega ka kunsti- ja muusikaajaloos. Otseste sõjakaotuste, repressioonide (vangistused, küüditamine) ja emigratsiooni tagajärjel vähenes Eesti kultuurikandjate (kunstnikud, muusikud, kirjanikud, akadeemikud) hulk pea 50%. Paljud kodumaale jäänud kunstnud isegi loobusid erialaselt töötamast, kuna ei suutnud keerukates oludes töötada. Perioodi iseloomustavad tunnused on:

1) suletus ja isolatsioon muu maailma suhtes

2) pidev riigipoolne kontroll läbi Kunstnike Liidu loomise ja tegutsemise. Ainult liidu liige võis osaleda ametlikel ja avalikel näitustel ja enne näitust käisid kõik tööd komisjonide käest läbi otsustamaks kas on väljapanemiseks ikka kõlbulikud.

3) ametliku stiili: sotsialistliku realismi propageerimine, teiste uuemate stiilide (nt. abstraktsionism, kubism) põlu all olek.

4) piiratud, neutraalne teemadevalik: portree, linna- ja maastikuvaated, töörahva eluolu

Sotsialistlikku realismi iseloomustas plakatlikkus ning lihtne ja konkreetne vorm, eeskuju võeti klassitsismist ja realismist. Sisult pidid teosed olema propagandistlikud ja paatoslikud, ülistama valitsevaid juhte ja korda, olema üheselt mõistetava sõnumiga. 

Silma paistsid järgmised kunstnikud: suure töövõimega klassikalise kooliga suurepärane joonistaja ja portreteerija Evald Okas, piiri peal balanseeriv maaliline Elmar Kits, Johannes Võerahansu, linnavaateid kujutav Tartu patrioot Endel Kõks, Adamson-Eric. Nimetatud kunstnike loometee jätkus ka hiljem ning sula ajal olid ka nemad muutustele ja katsetustele avatud, nt. Elmar Kits katsetas palju geomeetriliste vormidega jõudes peaaegu absraktse kunstini. 2016 aasta lõpus taasesitleti niipalju kui võimalik Tartu Kunstimajas Kitse 1966 aasta isikunäitus. 

Eraldi teema kunstis oli suurte seinapannoode või laemaalide tellimine. Sel perioodil valmis kaks sellist suurtööd, mis kannavad ilmselget sotsialistlikku sõnumit, kuid on tänapäeval juba väärtustatud kui staliniaegse kunsti head näited. Need on Estonia Teatri laemaal (1947) ja  Ajaloomuuseumi Maarjamäe Lossi seinapannoo "Rahvaste sõprus"(1987). Esimene on restaureeritud, teine on hetkel restaureerimisel. Mõlema autor on Evald Okas, Estonia Teatri juures olid tegevad ka Elmar Kits ja Richard Ragrits Teatri laemaal on valminud temperatehnikas ja on eroline oma keeruka tehnilise teostuse poolest. Maalida tuli raskest rakursist: alt üles, ümara pinna peal. 

Siima Škop. Naistepäeva plakat, 1955 (allikas)

Elmar Kits. Peale lõunat, 1944 ( 2013 aastal ilmus pilt ka postmargina) (allikas)

Evald Okas, Richard Sagrits, Elmar Kits. Fragment Estonia Teatri laemaalist, 1947 (allikas)

Muusika

Sarnaselt Eesti kunstnikega oli ka heliloojate looming kontrolli all ja pidi edastama sotsialistlikku sõnumit. Iseloomulik on:

1) vormilt rahvusromantiline, sisult sotsialistlik muusika 

2) vokaalmuusika ja programmililise (kirjeldava) instrumentaalmuusika soosimine 

3) Lääne modernistlike stiilid põlu all olek, rahvuslikkuse soosimine

4) kindlad reeglid teoste pealkirjastamise ja sisu osas: kõik pidi olema ideoloogiliselt "õige"

Selline kontrollitud muusikategemine ei sobinud kuigi paljudele heliloojatele. Selle aja lavateostest leiab küll väärtuslikke üksiknumbreid, aga mitte terviklikult kõlavaid teoseid. Üks ajas mitte oma väärtust kaotanud oma väärtuse säilitanud teos on näiteks Lydia Austeri Kitzbergi "Libahundi" ainetel loodud ballett "Tiina", mida on korduvalt lavastatud, viimane kord 1980. aastate lõpus Vanemuises.