Levimuusika

Punk-rock on tihedalt seotud pungi subkultuuriga, mis kasvas välja avangardsest kunstist 1960. aastate lõpus ja mille eesmärk oli maailma šokeerida. Punkliikumine protesteerib isikukultuse, võõrandumise, jäljendamise, paigaltammumise ja kodanliku mõttelaadi vastu. Ka püüab punk vanemat generatsiooni välistamata suhelda noortega sellisel viisil, mis arvestab tegelikku elu "kapitalistlikus riigis". Briti legendaarne punkbänd Sex Pistols sõnastas 1977. aastal pungi protesti järgmiselt: “Rock on samasugune reageering arenenud kapitalismile, nagu bluus oli orjusele ja ekspluateerimisele. Pungi kaudu väljendavad nad pettumus- ja solvumistunnet suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tingimustes nende Lääne tsivilisatsiooni tahkude vastu.“ Teisissõnu on pungi filosoofiliseks platvormiks anarhia.

Punkmuusika tunnusteks on 

1) kiire tempo (vähemalt 140 lööki minutis)

2) stabiilselt tugev helivõimendus

3)rõhutatult agressiivne mängulaad 

4) teravad ja sirgjoonelised tekstid. 

Tavaline oli ka suhtelisekt vilets pillimänguoskus. Punkbändid saavutasid publiku tunnustust pigem lokaalselt ja väiksemate klubiesinemistega, USAs oli punkliikumisel ka väga tugev  ühiskondlik vastuseis. Ometi tulevad esimesed punkbändid, nt. New York Dolls ja Ramones just Ühendriikidest. Hiljem 1980. aastate lõpus taaselustus punk uus stiili, garage pungi näol, pärast 1990. aastate grungelainet, Ameerika Ühendriikide punk kommertsialiseerus. 

Suurbritannias oli punkliikumine aga omamoodi moesuund, mis lendas kiiresti kõrgele, et varsti langeda. Siiski on näiteks briti moekunstnik Vivianne Westwood toonud punkriietuse igapäevamoodi. Muusikas panid pioneerid Sex Pistols ja The Clash aluse tohutule punkbändide tekkele 1970 aastate lõpus. Sex Pistols tegutses punkbändina väga lühikest aega ja jõudis välja anda vaid ühe albumi, on ta siiski tugevalt mõjutanud nii Briti kui lääne muusikaajalugu: oma liikmete skandaalsete tegemiste ja ütlemiste kaudu ehk rohkemgi kui oma lugude kaudu. 

Eesti punk kujunes välja 1970 aastate lõpus, 1980 aastate alguses eelkõige vastuhakuna totalitaarsele riigile, nõukogude korrale ja üheülbalisele massikultuurile. Tavaliselt piirdus noorte mässulisus väljakutsuva käitumise ja grafititega kuid oma tõekspidamiste avaldamise tõttu tuli punkareil hulganisti probleeme. Punk oli eelkõige väljapääsuks noortele, kes olid kas seaduse või vanematega pahuksisse sattunud. Põhiliselt võis punkareid ära tunda kaugelt silmatorkava rõivastuse järgi: needitud tagid, vanad sõjaväesinelid, üles „kukeharjaks“ lükatud juuksed. Tallinnas koguneti kohvikute Moskva ja Varblane juurde. Tuntuimad omaaegsed punkarid olid Aleksander Müller, Merca, Anti Pathique, Munk (Ivo Uukivi).

Suurem osa Eesti punkbände punkbände piirdus maksimaalselt ühe kontserdiga oma kodulinnas ning kadus siis jäädavalt, üksikud tegutsesid kauem, nt. looga „Tere perestroika“ (1989) J.M.K.E ja Villu Tamme ning ansambel Vennaskond Tõnu Trubetskyga eesotsas, mis tegutseb muutunud koosseisus tänase päevani. Lisaks on end ajalukku laulnud nt. Propeller, Velikije Luki, Psühhoterror, Röövel ööbik ja Nyrok Cityt ning uuematest Kurjam. 

Tänasel päeval on punkliikumine taas populariseerumas, nt. mitmeid aastaid toimub Rakveres punklaulupidu.