1. Muusikatööstuse tekkimine, rock- ja popmuusika sünd


  Live Aid kontsert 1985 Wembley staadionil Londonis, foto autor Dave Hogan (allikas)


Muusika laiem tarbimine sai alguse sellest kui tekkis võimalus muusikat plaadifirmade kaudu helikandjatele salvestada, seega ka taasesitada, paljundada ja levitada. Tekkis võimalus kuulata muusikat ajast ja kohast sõltumata. Grammofonide kõrgaeg algas 19. sajandi lõpust ja kestis 1920. aastate lõpuni, seejärel tekkis ja laienes raadioringhääling, mis laiendas publikut veelgi kuna väga mitmekesist muusikat sai kuulata ka ilma grammofoni ostmata. Ka filmitehnika ning kino areng, samuti televisioon suurendasid muusika populaarsust veelgu, sest lisasid helile ka pildi. Publik hakkas nõudma üha kvaliteetsemat ja atraktiivsemat esitust, plaadifirmad omakorda hakkasid otsima ja sponseerima esitajaid, kelle muusika üha suuremale publikule meele järele oleks. Juba 1950. aastatel kujunesid muusikatööstuse üheks tähtsamaks sihtgrupiks teismelised ja noored, kes moodustasid rock- ja popmuusika peamise kuulajaskonna. Tekkis noorte kultuur, mis lisaks muusikale hõlmas ka moodi, kirjandust, keelekasutust jt. kultuurivaldkondi. 

Oma tipu saavutas plaaditööstus 1999 aastal, mil teeniti peamiselt täispikkade CD-plaatide müügist 38 miljardit dollarit kasumit. Alates sellest on kasum pidevalt langenud kuniks aastal 2015 oli see vaid 15 miljardit dollarit. Uus aastatuhand tõi muusika digitaliseerumise, alguses helifailide (mp3 ) tekkimise ja tasuta levimise näol (Napster). Võitsuses piraatluse ning langeva kasumiga tuli muusikutel ja plaadifirmadel hakata pakkuma uusi lahendusi, alates üksikute helifailide müümisest. Kui aastal 2005 tekkis YouTube, muutus olukord veelgi lihtsamaks: audio- ja videofaile sai tasuta vaadata/kuulata  ilma, et oleks tarvis need oma arvutisse laadida. Tänaseks on sarnaseid keskkondi palju juurde tekkinud, tuntuim neist on Spotify. On tekkinud spetsiifilised sotsiaalvõrgustikud FB ja Instagrammi kõrvale, mille kaudu noored muusikud end ja oma loomingut tutvustavad, nt. Soundcloud. Muusikal ei ole tänasel päeval enam piire: seda saab salvestada oma magamistoas ja levitada igasse soovitud maailma nurka. Et konkreetsete heliteoste müümine enam suurt tulu ei too, on alternatiiviks kujunenud vahetu elamuse: kontserdi pakkumine. Live-esinemisi ning muusikafestivale toimub tohutul hulgal ning siin tuleb oma lemmikartisti nägemise ja kuulmise eest juba korralikult maksta.

Kui räägime popmuusikast, siis räägime tegelikult kahest erinevast nähtusest. Popmuusika kui stiil tekkis 1960. aastatel ning selle loojaks peetakse Briti ansamblit The Beatles. Rohkem peetakse popmuusikast rääkides siiski silmas "populaarmuusikat" ehk siis laiade inimhulkade jaoks populaarset muusikat, mis võib hõlmata mitmeid erinevaid stiile, nt. funki, räppi või diskot.

Eesti entsüklopeedia ütleb levimuusika (popuraarmuusika) kohta järgmist: levimuusika on kerge muusika, lihtsa sisu ja vormiga, harilikult tantsuline meeldejääv muusika. Hõlmab estraadimuusikat, džässi, rokk-, folk-,  pop- ja ajaviitemuusikat ning kergesisulist lavamuusikat.

Eesti keelde tõi väljendid levimuusika ja süvamuusika Valter Ojakäär, meie kursuse kontekstis oleks levimuusika vastand siis kunstmuusika. 1978 aastal ilmunud raamat Popmuusikast sai omal ajal piibel, kust leidis kõik olulise teabe vastava teema kohta. Valter Ojakääru töö nii popmuusika, kuid eelkõige jazzi ajaloo tutvustamisel, on väga tänuväärne ja hindamatu. Ka oli Ojakäär väga hea laulukirjutaja, võid vaadata saadet praegu ETVst jooksvast sarjast Estraadisangarid, mis tutvustab omaaegseid heliloojaid ja nende lugusid uuest vaatenurgast. link

Järgnevad peatükid tutvustavad üldiselt erinevate stiilide teket ja algusaastaid ning märgilisemaid artiste.