Prindi raamatPrindi raamat

Levimuusika

Õpikeskkond: TTG kursused
Kursus: Kultuurilugu III osa
Raamat: Levimuusika
Printija: Külaliskasutaja
Kuupäev: pühapäev, 28. aprill 2024, 14.34 PM

Kirjeldus

Õppematerjal

Sisukord

1. Muusikatööstuse tekkimine, rock- ja popmuusika sünd


  Live Aid kontsert 1985 Wembley staadionil Londonis, foto autor Dave Hogan (allikas)


Muusika laiem tarbimine sai alguse sellest kui tekkis võimalus muusikat plaadifirmade kaudu helikandjatele salvestada, seega ka taasesitada, paljundada ja levitada. Tekkis võimalus kuulata muusikat ajast ja kohast sõltumata. Grammofonide kõrgaeg algas 19. sajandi lõpust ja kestis 1920. aastate lõpuni, seejärel tekkis ja laienes raadioringhääling, mis laiendas publikut veelgi kuna väga mitmekesist muusikat sai kuulata ka ilma grammofoni ostmata. Ka filmitehnika ning kino areng, samuti televisioon suurendasid muusika populaarsust veelgu, sest lisasid helile ka pildi. Publik hakkas nõudma üha kvaliteetsemat ja atraktiivsemat esitust, plaadifirmad omakorda hakkasid otsima ja sponseerima esitajaid, kelle muusika üha suuremale publikule meele järele oleks. Juba 1950. aastatel kujunesid muusikatööstuse üheks tähtsamaks sihtgrupiks teismelised ja noored, kes moodustasid rock- ja popmuusika peamise kuulajaskonna. Tekkis noorte kultuur, mis lisaks muusikale hõlmas ka moodi, kirjandust, keelekasutust jt. kultuurivaldkondi. 

Oma tipu saavutas plaaditööstus 1999 aastal, mil teeniti peamiselt täispikkade CD-plaatide müügist 38 miljardit dollarit kasumit. Alates sellest on kasum pidevalt langenud kuniks aastal 2015 oli see vaid 15 miljardit dollarit. Uus aastatuhand tõi muusika digitaliseerumise, alguses helifailide (mp3 ) tekkimise ja tasuta levimise näol (Napster). Võitsuses piraatluse ning langeva kasumiga tuli muusikutel ja plaadifirmadel hakata pakkuma uusi lahendusi, alates üksikute helifailide müümisest. Kui aastal 2005 tekkis YouTube, muutus olukord veelgi lihtsamaks: audio- ja videofaile sai tasuta vaadata/kuulata  ilma, et oleks tarvis need oma arvutisse laadida. Tänaseks on sarnaseid keskkondi palju juurde tekkinud, tuntuim neist on Spotify. On tekkinud spetsiifilised sotsiaalvõrgustikud FB ja Instagrammi kõrvale, mille kaudu noored muusikud end ja oma loomingut tutvustavad, nt. Soundcloud. Muusikal ei ole tänasel päeval enam piire: seda saab salvestada oma magamistoas ja levitada igasse soovitud maailma nurka. Et konkreetsete heliteoste müümine enam suurt tulu ei too, on alternatiiviks kujunenud vahetu elamuse: kontserdi pakkumine. Live-esinemisi ning muusikafestivale toimub tohutul hulgal ning siin tuleb oma lemmikartisti nägemise ja kuulmise eest juba korralikult maksta.

Kui räägime popmuusikast, siis räägime tegelikult kahest erinevast nähtusest. Popmuusika kui stiil tekkis 1960. aastatel ning selle loojaks peetakse Briti ansamblit The Beatles. Rohkem peetakse popmuusikast rääkides siiski silmas "populaarmuusikat" ehk siis laiade inimhulkade jaoks populaarset muusikat, mis võib hõlmata mitmeid erinevaid stiile, nt. funki, räppi või diskot.

Eesti entsüklopeedia ütleb levimuusika (popuraarmuusika) kohta järgmist: levimuusika on kerge muusika, lihtsa sisu ja vormiga, harilikult tantsuline meeldejääv muusika. Hõlmab estraadimuusikat, džässi, rokk-, folk-,  pop- ja ajaviitemuusikat ning kergesisulist lavamuusikat.

Eesti keelde tõi väljendid levimuusika ja süvamuusika Valter Ojakäär, meie kursuse kontekstis oleks levimuusika vastand siis kunstmuusika. 1978 aastal ilmunud raamat Popmuusikast sai omal ajal piibel, kust leidis kõik olulise teabe vastava teema kohta. Valter Ojakääru töö nii popmuusika, kuid eelkõige jazzi ajaloo tutvustamisel, on väga tänuväärne ja hindamatu. Ka oli Ojakäär väga hea laulukirjutaja, võid vaadata saadet praegu ETVst jooksvast sarjast Estraadisangarid, mis tutvustab omaaegseid heliloojaid ja nende lugusid uuest vaatenurgast. link

Järgnevad peatükid tutvustavad üldiselt erinevate stiilide teket ja algusaastaid ning märgilisemaid artiste.

2. Jazz

Jazzmuusika sündis 20. saj. esimestel aastatel New Orleansis kasvades välja neegrite töölauludest, bluesist ja ragtime`ist. Ameerika kodusõja tulemusena orjus kaotati, mis tõi kaasa avaramad võimalused mustadel muusikaga tegelemiseks. Lagunesid sõjaväe juures tegutsenud orkestrid ja mustad said endale puhkpille mängimiseks, millest nad võlusid välja inimhääle laulva kõla. Seetõttu on puhkpillidel jazzi juures nii suur osatähtsus.

Ragtime (ingl.k ragged time – räbaldunud pulss) arendasid stiilina välja mustanahalised pianistid, kes mängisid lõuna- ja lääneosariikide kõrtsides ja tantsusaalides. Stiil oligi alguses vaid instrumentaalne. Iseloomulikuks tunnuseks afroameerikalikult kõikuv rütm, mis tekib kui pianist mängib parema käega meloodiat ja vasakuga bass-akorde. Ragtime arengus olid algusest peale kõrvuti tegevad valge ja musta nahavärvusega kunstnikud ja mõlemapoolsete elementide segunemine sügavam. Neegerpianist Scott Joplin (1868-1917) oli üks silmapaistvam varase ragtime'i esindaja. 

Blues on soololaul, sageli kaebelaul, milles kurdetakse igapäevase elu raskusi, ebaõnne armastuses ja teisi muresid. Laulude tekst napisõnaline, lihtne ja otsekohene. Tavapäraseim blues`i mudel koosneb kolmest fraasist – kaks esimest kujutavad endast nagu kellegi poole pöördumist või küsimust, kolmas aga annab oodatud vastuse (A1.eeslaulja+A2.eeslaulja+Bkoor). Jazzlauljad võtsid blues`ilt üle esitusstiili ja palju kasutatakse improvisatsioonipõhjana  ka 12 taktilist blues`i vormiskeemi. 

Jazzmuusika kõige iseloomulikumad tunnused on:

1) improvisatsioonilisus, nt. alguses puudusid noodid ja mängiti kuulmise järgi

2) kõlavärv e. tämber, toodi esile mingi konkreetse pilli võimalused

3) pillikoosseisud, klassikalisse jazzikoosseisu kuulusid algselt vaid puhkpillid, hiljem on lisandunud trummid, klaver, saksofon, kontrabass

Lisaks rütm, meloodia ja harmoonia. Jazzmuusika sünnib sageli hetkes; sama pala kõlab teises esituses hoopis teisiti ning iga pillimees või solist püüab leida endale ainuomast. Enamasti koosnesid jazzansamblid 3-8 või kuni 17 mängijast: viimasel juhul nimetati seda bigbandiks. Pillid jagunevad omakorda meloodia- ja rütmigrupi pillideks. Iseloomulikuim rütmiline element on rütmiline sving e. kiikumine, st. noodistatud helipikkustesse suhtutakse vabalt; meloodia on paindlik ja voolav, kasutatakse madaldatud noote - nn. blue notes (kurvad noodid); harmooniad on tonaalsed tavaliselt duur-helilaadis. 

Jazzmuusikal on palju liike vastavalt sellele, mida on tahetud esile tuua. Olulisemad neist on:

1)New Orleansi jazz (1895-1917)
2)Dixieland
3)Chicago jazz
4)Swing (1930-1940)
5)Bebop (1940-...)
6)Cool jazz (1950-...)
7)Hard bop (1950-...)
8)Free jazz & soul jazz (1960-...)
9)Jazz rock (1969-...)
10) word jazz e. Etno jazz; no wawe; free funk; hiphop jazz; acid jazz; drum`n`bass jazz; nu jazz; ...

Järgnevalt tutvustan lühidalt nelja esimest, teiste kohta saad lühikokkuvõtet vaadada kokkuvõtvatelt slaididelt.


New Orleansi jazz
Tegemist on jazzi sünnilinnas sündinud kõige traditsioonilisema jazzi vormiga. Mitmed hilisemad stiilid on püüdnud ka hiljem nö algallika juurde naasta. Esialgu tekkisid jazzorkestrid spontaanselt ja mängiti üsna improvisatsiooniliselt: noodid puudusid. Esimesed lood olid erinevad rahva-, ajaviite- või kirikulaulud, ragtime või bluesi palad, mida siis omal viisil tõlgendati. Pillimängijad püüdsid saavutada inimhääli meenutavaid tooni ning tavaks oli erinevate orkestrite vahel võistlusi pidada: kes suudab paremini mingit häält imiteerida, kes on virtuoossem, kes vastupidavam mängija. Jazzi rütmilise iseloomu tõttu meenutasid orkestrid marsiorkestreid. Euroopa tolleaegse muusikaga võrreldes oli jazz tahumatu, kohati agressiivnegi, samas intensiivne ja emotsionaalne.

Traditsioonilised meloodiapillid olid  kornet või trompet; tromboon ja klarnet, rütmipillideks olid tuuba (hiljem kontrabass), bandzo (hiljem kitarr), trummid, hiljem lisandus klaver. 
  Säravaim muusik esimesest perioodist oli kornetist-trompetist Louis Armstrong , kelle teeneks loetakse seda, et jazz`ist sai isikupärane solistide muusika: Armstrong oli ka ise meisterlik pillimees .
  Armstrong oli ka oluline isik jazzmuusika salvestamise osas, ta võttis kasutusele euroopalikud vahendid muusika organiseerimiseks: akordid ja noodikirja ning lisas neile mustanahaliste muusika eri komponente. Nii jäi alles jazzi algupära aga muusikat hakati siiski ka kirja panema.

Dixieland
Dixieland sündis samuti New Orleansis 20. sajandi alguses selle erinevusega, et seda viljelesid peamiselt valged muusikud. Pillikoosseisud on samad, mis New Orleansi jazzis kuid võrreldes mustanahaliste orkestritega on dixielandi  kõlajõud väiksem aga mängutehnika see-eest parem. Muusika on pisut kiirem, meloodiad sujuvamad ning kõlavärvid pole nii intensiivsed. Dixieland oli esimene jazzmuusika stiil, mida hakati salvestama.
Tähtsamad esindajad on Original Dixieland Jazz Band 
 ja  New Orleans Rhytm Kings.

Chicago Jazz
Chicagosse kolisid jazzmuusikud pärast I maailmasõjajärgset kriisiaega, mille tulemusena enamus New Orleansi meelelahutusärisid rahapuudusel suleti. Suurem osa varasemaid New Orleandsi jazzi ja dixielandi orkestreid jätkas oma tegevust ja tänu fonograafi (esimene helisalvestuseade) populaarsusele levisid ka esimesed salvestused.

Pillirühmadele lisandus saksofon. Muusikast leiab senisest enam bluesi mõjutusi , seda iseloomustas soolode osatähtsuse suurenemine, esile tõusis üksiku pillimehe virtuoossus e. meisterlikkus. Viimasega tuleb kasutusele nn break võte -  orkester vaikib kui solisti improviseerib. Valged muusikud lisasid jazzile tehnilise viimistletuse ja arranžeeringud. Tähtsamad esindajad olid saksofonist Bud Freeman, jazz- pianist, orkestrijuht ja jazz-helilooja Duke Ellington 
  saksofonist Coleman Hawkins 
 ja orkestrijuhid Fletcher Henderson ja Paul Whiteman.

Swing
Swing tekkis 1930. alguses NewYorgis, millest sai pärast Chicagot järgmine jazzi pealinn. Sel perioodil kujunesid välja bigbandid – kuni 17 muusikust koosnevad koosseisud. Töötati välja ka uued muusika ümberseadmise e. arranžeerimise põhimõtted , mis olid järgmised:
1) pillirühmade vastandamine( sarnane solisti ja koori vastandumisele laulus)
2) kasutusele tuleb „nelja löögi jazz“ – rõhud paigutuvad kõigile neljale löögile, lisaaktsent 2. ja 4. löögil annabki swingile omase kiikuva/ õõtsuva rütmi.
3) meloodiaid hakatakse kirjutama originaalloominguna või sedetana poplauludest, harmoonia lihtsustub.
Tuntumad vokaalsolistid on Ella Fitzgerald, Billie Holiday, Louis Armstrong, Nat King Cole, Frank Sinatra.Tuntuimad muusikud on pianistid  Duke Ellington ja Count Basie 
 , trombonist  Glen Miller ja klarnetist Benny Goodman 
Swingist areneb hiljem välja soulmuusika ja R`n`B.

3. Kantri

Kantrimuusika (ka kantri, country, country and western) on USA lõunaosariikide muusikastiil, mis kujunes välja 20. sajandi alguses. Kantrimuusikat iseloomustab 

1) enamasti lihtne meloodia ja iseäralikult venitatud vokaalid

2) peamiselt akustiliste pillide kasutamine ngu nt. kitarr, bandžo ja viiul

Laulutüüpidest on levinud ballaadid. Nime "kantri" kannab stiil alates 1940. aastatest, mil see vahetas välja varasema "hillbilly". Hillbilly tähendab inglise keeles lihtsat inimest või matsi ja selline nimi oli stiilil algselt seetõttu, et muusika esitajad olid lihtsad tööinimesed, mõnikord sisserändajad. Ka oli alguses stiil seotud konkreetse kohaga - Apalatšide mäestike ja seda ümbritseva piirkonnaga. Hiljem kui kantri levis ja seda hakkasid esitama igasuguse taustaga artistid, võetigi kasutusele uus nimi. 

Kantrimuusikas segunevad keldi ja iiri muusika, bluusist ja gospelist, kohalikud rahvalaulud ja kauboilaulud ning traditsioonilised inglise ballaadid, seetõttu on stiilil ka palju alaliike, mis igaüks rõhutab mingit aspekti. Näiteks rockabilly, mis arenes välja hillbillyst ja rütmibluusist 1950. aastateks ja mida on peetud rock`n`rolli eelkäijaks: sealt ka nimi. Tuntuimaid rockabilly artiste on Johnny Cash ja Elvis Presley, viimasest kujunes hiljem armastatud rock`n`rolli staar. Johnny Cashi parimad aastad jäid 1960. ja 1970. aastatesse, tema elust on valminud auhindadega pärjatud film "Walk the Line" (2005) Joaquin Phoenix`iga peaosas. 

Teine populaarne kantristiil on honky tonk,  mis oli populaarne 1930. ja 1940. aastatel, eriti vaesemate inimeste hulgas. Honky tonk`i tuntumad artistid olid nt. AL Dexter, Kitty Wells, Maddix Brothers and Rose ja Hank Williams, kelle mõju hilisemale rock`n`rolli arengule peetakse väga tugevaks. 
 Ka Hank Williamsist on valminud eluloofilm: "I Saw the Light" (2015) Tom Hiddlestoniga peaosas. 

USAs on kantri tänase päevani üks populaarsemaid ja armastatumaid muusikastiile. Mida lähemal tänapäevale, seda rohkem seguneb stiil popi, rocki ja isegi pungiga (cowpunk) ning seda enam leiab artistide seast ka naisi. Näited viimastest aastakümnetest: Garth Brooks, LeeAnn Rimes, Shania Twain, Carrie Underwood, Taylor Swift. 


Üks suurepärane näide bluesi ja kantri orgaanilisest kasutamisest filmis nii, et võimatu on pärast filmi neid stiile mitte armastada, on vendade Cohenite "O Brother, Where Art Thou?" (2000)  

Eesti kantrimuusikatraditsioon on pea 30. aastane ja sai alguse 1980. aastate lõpus seoses ärkamisajaga, sel aastal toimub juba 25. korda kantrimuusikafestival Harku Järve Kantri. Eesti kantrimuusika kullafondi kuuluvad ansambrite Kukerpillid ja Justament lood. 

 

4. Rock`n`roll ja rock muusika stiilid

Rock`n`roll

Rock'n'roll arenes välja gospelist ja rhythm and blues'ist 1940. aastate lõpus USA-s ning muutus populaarseks 1950. aastatel. Rock'n'roll'i peetakse esimeseks rock-muusika žanriks. Rock`n`roll sai oma nime Cleavlandi raadio klassikalise muusika programmi esitajalt Alan Freedilt. Nimelt paluti talt uurida valgenahalise noorsoo muusikalist maitset ning tuli välja, et noori erutas just rhytm and blues, mida üldiselt peeti valgete kultuurile täiesti võõraks. Rock`n`rolli ristiisaks sai Alan Freed tänu oma uue, noortepärast rock`n`rolli mängivale, õhtuse saate pealkirjale, milleks sai  "Moondog's Rock and Roll Party". Saates esitas Freed segu blues'ist, countryst ja rhythm and blues'i muusikast.

Rock`n`roll ei olnud pelgalt muusikastiil vaid mõjutas ka noorte käitumist, keelt ja riietust, kuna jõudis televisiooni kaudu laiadesse massidesse. Ka võis stiil olla üheks tõukeks mustanahalistele inimõiguste eest võitlemiseks, kuna rock`n`rolli armastasid nii valged kui mustad noored. 

Muusikastiilina on raske nimetada esimest rock`n`rolli singlit või albumist kuna tol ajal põimusid ja arenesid stiilid väga palju ja väga kiiresti. Rock`n`rolli iseloomustavad märksõnad on

1) rütmilisus ja tantsulisus 

2) elektrikitarri kasutuselevõttu akustilise kitarri või isegi klaveri kõrvale/asemele. 

Siin oli pioneeriks Chuck Berry, kes kirjutas noori kõnetavaid laulutekste ja arendas välja isikupärase hüpleva esinemisstiili ja kinnistas kitarrisoolode esitamise laulude keskel. 

 Märgiliseks võib lugeda ka Bill Haley hittsinglit "Rock Around the Clock" (1952), mille mõju oli järgnevale muusikale väga tugev ja mis aitas kaasa rock`n`rolli tantsustiili (konkreetsete sammude) kujunemisele, millele varsti lisandus tvist. 
 Lisaks nimetatuile asuvad rock`n`rolli artistide esireas Little Richard, Jerry Lee Lewis ja muidugi Elvis Presley, kes on tituleeritud Rock`n`rolli Kuningaks. 1956 aastal välja tulnud esimene singel "Heartbeat Hotel" jõudis kohe edetabelite tippu, Presley tähelennule aitasid tublisti kaasa ka rohked esinemised ja intervjuud televisioonis, mis tegid ta karismaatilise isiku kiiresti ülemailmselt tuntuks. Presley tegi eriliseks tema mitmeküldsus:tema esituses kõlasid võrdselt nii kiired ja käredad rockabilly ja rock'n'roll'i laulud kui ka aeglased ja meelad ballaadid 
 Elvis Presley esitas ka mustade laule, aidates kaasa mustade muusika populariseerimisele valgete seas.

Eestis viljeleb stiilipuhast rockabillyt Boogie Company (endine The Rockin` Guys), kelle repertuaaris on originaallomingu kõrval ka suur osa rock`n`rolli klassikasse kuuluvaid palu. 



Rock muusika stiilid

Rock-muusika juured peituvad 1950. aastate rock'n'roll'is, rockabilly's ja rhythm and blues'is. 1960. aastatel tekkisid sulamžanrid folgi ja džässiga. 1970. aastatel järgnes veel suurem rock-muusika piiride avardamine, mille tagajärjel tekkis juurde mitmeid rock-muusika alamžanreid nagu soft rock, blues rock, synth rock, progressive rock, psychedelic rock, experimental rock, garage rock, punk rock, indie rock, noise rock, alternatiiv-rock, hard rock ja heavy metal. Järgnevalt tutvustatakse lühidalt levinuimaid ja märgilisemaid nimetatuist.

1. Progressiivne rock

Progressiivne rock, ka progerokk, on rokkmuusika alastiil, mis arenes välja 1960. aastate lõpus ja mille populaarsuse kõrgaeg oli 1970. aastate keskel. Eesmärk oli tõsta muusika kunstilist taset ja rõhuda rohkem kuulamise, mitte tantsimise aspektile. Tavaline vokaalile ja tekstisõnumile keskenduv  vorm ning salmi ja refrääni vaheldumine asenduvad pikemate pillisoolodega, muusikast leiab ka rohkesti klassikalise ja džässmuusika elemente.  Progerocki  kuulsamad esindajad on Pink Floyd, Genesis ning Yes. 

  

2. Psühhedeelne rock

Psühhedeelne rock on rockmuusika hari, mis tekkis 1960. aastatel ja mis tipnes 1967 aasta Armastuse suve ja 1969 aasta Woodstocki Rokifestivaliga. Psühhedeelne rockmuusika on tihedalt seotud hipikultuuriga, mille eesmärk oli „avardada vaimu ja meeli“ kasutades selleks erinevaid narkootilisi aineid, tollal kõige enam LSD-d, mahedama variandina kanepit.  1960. aastatel kasutati LSD-d psühhiaatriliste haiguste ravimine ja USA-s ka nn. „tõeseerumina“. LSD tarvitamise tulemusena võib tekkida nn. kehavälinekogemus, nähakse hallutsinatsioone, ajataju muutub ja tugevnevad mitmesugused aistingud, nt. kuulmine. Psühhedeelses muusikas on rahvamuusika, jazzi ja bluusi elemente, palju kasutatakse süntesaatorit ja ebatraditsioonilisi, nt. idamaa pille, abaharilikke rütmi ja meloodiakooslusi. Laulude sõnad kirjeldavad sageli psühhedeelseid või sürreaalseid kogemusi või lugusid. 

Psühhedeelilist muusikat on teinud sellised artistid nagu The Beatles, Jefferson Airplane, Jimi Hendrix, Janis Joplin. 

3. Hard rock

Hard rock on rockmuusikaharu, mis tekkis 1960. aastate keskpaiku mõjutatuna psühhedeelsest muusikast ja bluusist. Muusikat iseloomustab agressiivsus nii vokaalis kui pillimuusikas, enamasti on pillikoosseisus  elektrikitarr ja trummid,  sageli ka süntesaator või klaver. Alguses rocki kõrvalharuna tekkinud, sai hard rockist peagi üks populaarsemaid stiile. Esindajad on The Who, Led Zeppelin, Queen, Black Sabbath, Deep Purple, Aerosmith, Kiss. Stiilist arenes hiljem välja veel agressivsema kõlaga heavy metal, esindajateks Metallica, Iron Maiden, Pantera, Korn, Sepultura. 

4. Indie rock

Indie rock (USA-s alternatiivne) sai alguse 1980. aastatel Suurbritanniast soovist pakkuda alternatiivi peavoolu roki suundadele.  Muusikat iseloomustab hästi tema nimi, mis on lühend sõnapaarist independent rock.  Põhieesmärk on olla loominguliselt vaba katsetamaks oma ideedega nii muusika kui sõnade osas, muusikaliselt on stiili eeskujuks punk rock. Vabaduse hoidmiseks näiteks kasutavad indie bändid oma muusika avaldamiseks väikseid plaadifirmasid, mis ei dikteeri oma nõudmisi. Kuna iga bänd otsib enda kõla ja sõnumit, ei ole stiilil kindaid muusikalisi vormitunnuseid peale kitarripõhisuse.  Varasemad indie muusika näiteid on nt. Velvet Underground, Sonic Youth või The Jesus and Mary Chain, 

 tänapäevaseid näiteid on raske tuua, kuna kaasajal liigitatakse indie muusika alla suurem osa peavoolust eristuv muusika, nimetan lihtsalt kaks vabalt valitut Arcade Fire ja The Editors.


Üks märgiline artist, keda on raske kuhugi raamidesse paigutada, kuna erinevatesse loomeperioodidesse mahub niipalju erinevat muusikat oli hiljuti lahkunud David Bowie. Muusikaline näide pärineb tema luigelauluks jäänud viimaselt albumilt Blackstar (2016). 

 

5. Popmuusika ja tantsumuusika

Popmuusika kui stiili esialgse mudeli loojaks peetakse 1960. aastatel tegevust alustanud ansamblit The Beatles. 1960. aastete popmuusikat iseloomustab:

1) rock`n`rolli rütmilisus
2) soulile omane mitmehäälne vokaal
3) lüürilised ballaadielemendid. 
Muusika oli enamasti lihtsa ülesehitusega - salm, refrään, salm - ning meloodilisem, seega võimalikult laiale kuulajale suunatud. Ka popmuusikast on tekkinud hulk alaliike, nt. folk pop, europop, indie pop, pop- rock jne. Lisaks The Beatlesile mõned nimed lisaks: The Smiths, Joy Division, Duran Duran, hiljem Oasis, Blur, Pulp. 

Kuigi popmuusika mõiste kasvas välja rock`n`rollist hakati seda üsna pea rockmuusikale vastandama ning tekkis muundumine populaarmuusikaks. Populaarmuusikale iseloomulikuks tunnuseks sai püüd laia publiku, mitte konkreetse subkultuuri või ideoloogia poole. Rõhk pigem "käsitöisel" oskuslikkusel, mitte kunstilisel kvaliteedil, oluline roll on muusika salvestamisel, produtseerimisel ja tehnoloogial. Sageli on popmuusika ka tantsuline ja peegeldab parasjagu päevakorral olevaid trende.

Tüüpiline popmuusikateos on laul, pikkusega kaks ja pool kuni kolm ja pool minutit. Laulul on püsiv ja kergesti meeldejääv rütm ning lihtne traditsiooniline struktuur. Levinud on salmide ja refrääni vaheldumine, laulu meloodia on lihtne, saade harmooniline. Enamasti räägivad laulud armastusest ja inimsuhetest lihtsustatud viisil. Kõige levinumad pillid popansamblis on basskitarr, elektrikitarr, trummid ja elektroonilsed klahvpillid (süntesaator).

1990. aastatest hakkasid laialt levima ka n-ö poiste- ja tüdrukutebändid, näiteks Backstreet Boys, Spice Girls. Raskesti defineeritavad ja kastidesse paigutatavad on 1990 mitmed aastate sooloartistidest staarid, nt. Elton John, Tina Turner ja ikoonilised Michael Jackson ja Madonna. Lisaks mõlema staari äärmiselt läbimõeldud ja võimsatele lavašõudele oli Jacksonile omane esitada oma hitte lugudena, millel oli pikk sissejuhatus ja epiloog: nagu lühifilmis, näide on nimilugu plaadilt Thriller (1982). 
Viimane näide on Madonnalt, pala nimega Vogue plaadilt I`m Breathless (1990). 


Tantsumuusika

1. Disko

Disko muusikastiilina tekkis 1970. aastatel USA-s alternatiivina peavooluks muutunud rokkmuusika vastu, kümnendi lõpuks jõudis disko oma populaarsuse tippu. Sõna "disko" pärineb ingliskeelsest sõnast disc - heliplaat (plaat, ketas), klubides plaate mängiv inimene on DJ – lühend ingliskeelsest sõnapaarist disc jockey. New Yorgist oli sel ajal saanud klubikultuuri pealinn ning diskostiili levikule andis hoogu kuulsaim tolleaegne klubi oli Studio 54, mida väisasid kõik tolleaegsed popstaarid. Tollase klubikultuuriga käis kaasas ka narkootikumide, kokaiini, tarbimine suurendamaks valjust muusikast, liikuvatest prožektotituledest ja tantsimisest saadavat elamust.

Muusikaliselt on disko segu popmuusikast, funkist ja soulist ning võib lisaks sisaldada nii Aafrika kui Ladina-Ameerika rütme. Veel iseloomustab stiili ühtlane „four on the flour“ rütm ja kindlas taktimõõdus basskitarri saade,  sagedasti kasutatakse saateks ka mingit orkestriseadet ning enamikel juhtudel kuulub pillikoosseisu elektriklaver ehk süntesaator. Üsna tavaline on, et muusikat esitatakse plaadilt ja vaid artist laulab otse (ka seda mitte alati).

Üheks esimeseks diskoartistiks oli Donna Summer, keda on kutsutud ka Diskokuningannaks. 

 Lisaks on esimesteks pioneerideks veel  the Bee Gees, Boney M, Village People ja Gloria Gaynor, eurodisco esindajatest on tuntuimad Pet Shop Boys ja Rick Astley. Massidesse tõid diskokultuuri mitmed filmid nagu nt. kultusfilmi staatusesse tüusnud „Saturday Night Fever“ (1977) John Travoltaga peaosas. 
 Diskomuusikast on välja kasvanud nt. elektroonilise tantsumuusikastiil house ja hiphop ning see on mõjutanud mitmete popartistide loomingut nagu Madonna või Justin Thimberlake.

2. Hiphop

Hiphop, ka räpp, on muusika- ja elustiil, subkultuur, mis sai alguse 1970. aastetel New Yorgist Bronxi linnaosast. Muusikastiilile panid aluse enamuses afroameeriklastest või Puerto Rico juurtega latinodest DJ-d. Hiphopile on omane intensiivne sünkopeeritud trummirütm, millele lisati räppimine – keerukaid rütme ja erinevaid riimivorme kasutav laulev rääkimine. Esimesse hiphopi lainesse kuulusid sellised artistid nagu Grandmaster Flash and The Furious Five, Marley Marl ja The Sugarhill Gang. 

1980. aastatel muutus hiphopmuusika elektroonilisemaks - olemasolevale lisandus breiktants, muusika miksimine, grafiti, võistlevate muusikute ja DJ-de vastasseis. Sellese lainesse kuuluvad esinejad nagu nt. Public Enemy, Beastie Boys ja Big Daddy Kane. 
 1990. aastatel tugevnes hiphopis vastasseisu- ja vägivallaelement ning kujunes välja omaette alamžanr gangsta-rap, mis glamuriseeris suurlinnade kuritegelike jõukude tegevust. Tänasel päeval on hiphop segunenud teiste stiilidega ega kuulu enam ainult mustade ja latiinode pärusmaale. Lisaks on stiil muutunud ka subkultuurina üle maailma populaarseks, nt. hiphopist tulnud riietusstiil: lohvakad sportliku lõikega rõivad, dressid ja tossud, suured ketid on tänapäeva noortekultuuri igapäevane osa. Artistidest nimetan vaid paar: Snoop Dogg, Dr Dree, Wu-Tan lan, The Geto Boys.

Eesti hiphopi kultuur hakkas kujunema alles pärast taasiseseisvumist 1990. aastatel, kuid on täna üks populaarsemaid muusikastiile, millel on väga palju esitajaid ja veel rohkem kuulajaid. Eesti hiphopi festival on juba tähistanud oma 10 toimumisaastat. Eesti pioneerideks ja stiili maaletoojateks on A-rühm ja Cool D 

, tänase päeva näideteks Genka, Reket, Nublu jne.


6. Punk

Punk-rock on tihedalt seotud pungi subkultuuriga, mis kasvas välja avangardsest kunstist 1960. aastate lõpus ja mille eesmärk oli maailma šokeerida. Punkliikumine protesteerib isikukultuse, võõrandumise, jäljendamise, paigaltammumise ja kodanliku mõttelaadi vastu. Ka püüab punk vanemat generatsiooni välistamata suhelda noortega sellisel viisil, mis arvestab tegelikku elu "kapitalistlikus riigis". Briti legendaarne punkbänd Sex Pistols sõnastas 1977. aastal pungi protesti järgmiselt: “Rock on samasugune reageering arenenud kapitalismile, nagu bluus oli orjusele ja ekspluateerimisele. Pungi kaudu väljendavad nad pettumus- ja solvumistunnet suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tingimustes nende Lääne tsivilisatsiooni tahkude vastu.“ Teisissõnu on pungi filosoofiliseks platvormiks anarhia.

Punkmuusika tunnusteks on 

1) kiire tempo (vähemalt 140 lööki minutis)

2) stabiilselt tugev helivõimendus

3)rõhutatult agressiivne mängulaad 

4) teravad ja sirgjoonelised tekstid. 

Tavaline oli ka suhtelisekt vilets pillimänguoskus. Punkbändid saavutasid publiku tunnustust pigem lokaalselt ja väiksemate klubiesinemistega, USAs oli punkliikumisel ka väga tugev  ühiskondlik vastuseis. Ometi tulevad esimesed punkbändid, nt. New York Dolls ja Ramones just Ühendriikidest. Hiljem 1980. aastate lõpus taaselustus punk uus stiili, garage pungi näol, pärast 1990. aastate grungelainet, Ameerika Ühendriikide punk kommertsialiseerus. 

Suurbritannias oli punkliikumine aga omamoodi moesuund, mis lendas kiiresti kõrgele, et varsti langeda. Siiski on näiteks briti moekunstnik Vivianne Westwood toonud punkriietuse igapäevamoodi. Muusikas panid pioneerid Sex Pistols ja The Clash aluse tohutule punkbändide tekkele 1970 aastate lõpus. Sex Pistols tegutses punkbändina väga lühikest aega ja jõudis välja anda vaid ühe albumi, on ta siiski tugevalt mõjutanud nii Briti kui lääne muusikaajalugu: oma liikmete skandaalsete tegemiste ja ütlemiste kaudu ehk rohkemgi kui oma lugude kaudu. 


Eesti punk kujunes välja 1970 aastate lõpus, 1980 aastate alguses eelkõige vastuhakuna totalitaarsele riigile, nõukogude korrale ja üheülbalisele massikultuurile. Tavaliselt piirdus noorte mässulisus väljakutsuva käitumise ja grafititega kuid oma tõekspidamiste avaldamise tõttu tuli punkareil hulganisti probleeme. Punk oli eelkõige väljapääsuks noortele, kes olid kas seaduse või vanematega pahuksisse sattunud. Põhiliselt võis punkareid ära tunda kaugelt silmatorkava rõivastuse järgi: needitud tagid, vanad sõjaväesinelid, üles „kukeharjaks“ lükatud juuksed. Tallinnas koguneti kohvikute Moskva ja Varblane juurde. Tuntuimad omaaegsed punkarid olid Aleksander Müller, Merca, Anti Pathique, Munk (Ivo Uukivi).

Suurem osa Eesti punkbände punkbände piirdus maksimaalselt ühe kontserdiga oma kodulinnas ning kadus siis jäädavalt, üksikud tegutsesid kauem, nt. looga „Tere perestroika“ (1989) J.M.K.E ja Villu Tamme ning ansambel Vennaskond Tõnu Trubetskyga eesotsas, mis tegutseb muutunud koosseisus tänase päevani. Lisaks on end ajalukku laulnud nt. Propeller, Velikije Luki, Psühhoterror, Röövel ööbik ja Nyrok Cityt ning uuematest Kurjam. 

Tänasel päeval on punkliikumine taas populariseerumas, nt. mitmeid aastaid toimub Rakveres punklaulupidu.

7. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Mõisted popmuusika ja populaarmuusika

2. Muusikatööstuse arengu peamised etapid märksõnadena

3. Osata stiilide: jazz, blues, kantri, rock`n`roll, rockmuusika, pop, tantsumuusika (eri vormid),  juures ära tunda neid iseloomustavad kõige üldisemad märksõnad ja eristada muusikaliselt eri stiilide näiteid.

4. Osata levinumaid stiile kronoloogiliselt järjestada.