Jazzmuusika sündis 20. saj. esimestel aastatel New Orleansis kasvades välja neegrite töölauludest, bluesist ja ragtime`ist. Ameerika kodusõja tulemusena orjus kaotati, mis tõi kaasa avaramad võimalused mustadel muusikaga tegelemiseks. Lagunesid sõjaväe juures tegutsenud orkestrid ja mustad said endale puhkpille mängimiseks, millest nad võlusid välja inimhääle laulva kõla. Seetõttu on puhkpillidel jazzi juures nii suur osatähtsus.
Ragtime (ingl.k ragged time – räbaldunud pulss)
arendasid stiilina välja mustanahalised pianistid, kes mängisid lõuna- ja lääneosariikide kõrtsides ja tantsusaalides. Stiil
oligi alguses vaid instrumentaalne.
Iseloomulikuks tunnuseks afroameerikalikult kõikuv rütm, mis tekib kui pianist mängib parema käega meloodiat ja vasakuga bass-akorde. Ragtime arengus olid algusest peale kõrvuti tegevad valge ja musta nahavärvusega kunstnikud ja mõlemapoolsete elementide segunemine sügavam. Neegerpianist Scott Joplin (1868-1917) oli üks silmapaistvam varase ragtime'i esindaja.
Blues on soololaul, sageli kaebelaul, milles kurdetakse igapäevase elu raskusi, ebaõnne armastuses ja teisi muresid. Laulude tekst napisõnaline, lihtne ja otsekohene. Tavapäraseim blues`i mudel koosneb kolmest fraasist – kaks esimest kujutavad endast nagu kellegi poole pöördumist või küsimust, kolmas aga annab oodatud vastuse (A1.eeslaulja+A2.eeslaulja+Bkoor). Jazzlauljad võtsid blues`ilt üle esitusstiili ja palju kasutatakse improvisatsioonipõhjana ka 12 taktilist blues`i vormiskeemi.
Jazzmuusika kõige iseloomulikumad tunnused on:
1) improvisatsioonilisus, nt. alguses puudusid noodid ja mängiti kuulmise järgi
2) kõlavärv e. tämber, toodi esile mingi konkreetse pilli võimalused
3) pillikoosseisud, klassikalisse jazzikoosseisu kuulusid algselt vaid puhkpillid, hiljem on lisandunud trummid, klaver, saksofon, kontrabass
Lisaks rütm, meloodia ja harmoonia. Jazzmuusika sünnib sageli hetkes; sama pala kõlab teises esituses hoopis teisiti ning iga pillimees või solist püüab leida endale ainuomast. Enamasti koosnesid jazzansamblid 3-8 või kuni 17 mängijast: viimasel juhul nimetati seda bigbandiks. Pillid jagunevad omakorda meloodia- ja rütmigrupi pillideks. Iseloomulikuim rütmiline element on rütmiline sving e. kiikumine, st. noodistatud helipikkustesse suhtutakse vabalt; meloodia on paindlik ja voolav, kasutatakse madaldatud noote - nn. blue notes (kurvad noodid); harmooniad on tonaalsed tavaliselt duur-helilaadis.
Jazzmuusikal on palju liike vastavalt sellele, mida on tahetud esile tuua. Olulisemad neist on:
1)New Orleansi jazz (1895-1917)
2)Dixieland
3)Chicago jazz
4)Swing (1930-1940)
5)Bebop (1940-...)
6)Cool jazz (1950-...)
7)Hard bop (1950-...)
8)Free jazz & soul jazz (1960-...)
9)Jazz rock (1969-...)
10) word jazz e. Etno jazz; no wawe; free funk; hiphop jazz; acid jazz; drum`n`bass jazz; nu jazz; ...
Järgnevalt tutvustan lühidalt nelja esimest, teiste kohta saad lühikokkuvõtet vaadada kokkuvõtvatelt slaididelt.
New Orleansi jazz
Tegemist on jazzi sünnilinnas sündinud kõige traditsioonilisema jazzi vormiga. Mitmed hilisemad stiilid on püüdnud ka hiljem nö algallika juurde naasta. Esialgu tekkisid jazzorkestrid spontaanselt ja mängiti üsna improvisatsiooniliselt: noodid puudusid. Esimesed lood olid erinevad rahva-, ajaviite- või kirikulaulud, ragtime või bluesi palad, mida siis omal viisil tõlgendati. Pillimängijad püüdsid saavutada inimhääli meenutavaid tooni ning tavaks oli erinevate orkestrite vahel võistlusi pidada: kes suudab paremini mingit häält imiteerida, kes on virtuoossem, kes vastupidavam mängija. Jazzi rütmilise iseloomu tõttu meenutasid orkestrid marsiorkestreid. Euroopa tolleaegse muusikaga võrreldes oli jazz tahumatu, kohati agressiivnegi, samas intensiivne ja emotsionaalne.
Traditsioonilised meloodiapillid olid kornet või trompet; tromboon ja klarnet, rütmipillideks olid
tuuba (hiljem kontrabass), bandzo (hiljem kitarr), trummid, hiljem lisandus klaver. Säravaim muusik esimesest perioodist oli kornetist-trompetist Louis Armstrong , kelle teeneks loetakse seda, et jazz`ist sai isikupärane solistide muusika: Armstrong oli ka ise meisterlik pillimees . Armstrong oli ka oluline isik jazzmuusika salvestamise osas, ta võttis kasutusele euroopalikud vahendid muusika organiseerimiseks: akordid ja noodikirja ning lisas neile mustanahaliste muusika eri komponente. Nii jäi alles jazzi algupära aga muusikat hakati siiski ka kirja panema.
Dixieland
Dixieland sündis samuti New Orleansis 20. sajandi alguses selle erinevusega, et seda viljelesid peamiselt valged muusikud. Pillikoosseisud on samad, mis New Orleansi jazzis kuid võrreldes mustanahaliste orkestritega on dixielandi kõlajõud väiksem aga mängutehnika see-eest parem. Muusika on pisut kiirem, meloodiad sujuvamad ning kõlavärvid pole nii intensiivsed. Dixieland oli esimene jazzmuusika stiil, mida hakati salvestama.
Tähtsamad esindajad on Original Dixieland Jazz Band
ja New Orleans Rhytm Kings.
Chicago Jazz
Chicagosse kolisid jazzmuusikud pärast I maailmasõjajärgset kriisiaega, mille tulemusena enamus New Orleansi meelelahutusärisid rahapuudusel suleti. Suurem osa varasemaid New Orleandsi jazzi ja dixielandi orkestreid jätkas oma tegevust ja tänu fonograafi (esimene helisalvestuseade) populaarsusele levisid ka esimesed salvestused.
Pillirühmadele lisandus saksofon. Muusikast leiab senisest enam bluesi mõjutusi , seda iseloomustas soolode osatähtsuse suurenemine, esile tõusis üksiku pillimehe virtuoossus e. meisterlikkus. Viimasega tuleb kasutusele nn
break võte - orkester vaikib kui solisti improviseerib. Valged muusikud lisasid jazzile tehnilise viimistletuse ja arranžeeringud. Tähtsamad esindajad olid saksofonist Bud Freeman, jazz- pianist, orkestrijuht ja jazz-helilooja Duke Ellington
saksofonist Coleman Hawkins
ja orkestrijuhid Fletcher Henderson ja Paul Whiteman.
Swing
Swing tekkis 1930. alguses NewYorgis, millest sai pärast Chicagot järgmine jazzi pealinn. Sel perioodil kujunesid välja bigbandid – kuni 17 muusikust koosnevad koosseisud. Töötati välja ka uued muusika ümberseadmise e. arranžeerimise põhimõtted , mis olid järgmised:
1) pillirühmade vastandamine( sarnane solisti ja koori vastandumisele laulus)
2) kasutusele tuleb „nelja löögi jazz“ – rõhud paigutuvad kõigile neljale löögile, lisaaktsent 2. ja 4. löögil annabki swingile omase kiikuva/ õõtsuva rütmi.
3) meloodiaid hakatakse kirjutama originaalloominguna või sedetana poplauludest, harmoonia lihtsustub.
Tuntumad vokaalsolistid on Ella Fitzgerald, Billie Holiday, Louis Armstrong, Nat King Cole, Frank Sinatra.Tuntuimad muusikud on pianistid Duke Ellington ja Count Basie
, trombonist Glen Miller ja klarnetist Benny Goodman
Swingist areneb hiljem välja soulmuusika ja R`n`B.