Kunst ja muusika kaasajal.

Fotograafia teke

Fotograafia on kunstiliigina end juba tugevalt kehtestanud ja meie jaoks väga tavapärane kuid tehnikana on ta võrreldes maali ja skulptuuriga üsna uus.

Fotograafia (kr. k sõnad phōs (valgus) ja gráphein (kirjutama)) alguseks loetakse 19. sajandit, kui esmakordselt suudeti salvestada kujutis ilma seda käsitsi ümber joonistamata. Kaamerate ajalugu on aga palju pikem, tänapäevaste fotoaparaatide eelkäijaks on camera obscura („pime ruum“). Seadeldise aluseks on optiline nähtus, mis esineb pimedas ruumis, mille ühes seinas on avaus. Kui see ava on piisavalt väike, ei haju seda läbiv valgus ruumis lihtsalt laiali, vaid tekitab vastasseinale tagurpidi pildi väljaspool ruumi asuvast kujutisest. CO põhimõttel saab väga edukalt pildistada nn pinhole kaameraga.

Camera obscura tööpõhimõte (allikas)

Katsetuste juures, mida tehi kujutise salvestamiseks kasutati erinevaid hõbedaühendeid: kujutis küll tekkis aga ei salvestunud. Esimese foto autoriks peetakse Prantsusmaalt pärit asjaarmastajast leiutajat ja litograafiahuvilist Nicéphore Niépce'i, kel õnnestus kujutis salvestada tinaplaadile, protsess võttis aega 8 tundi. Autor nimetas oma tehnika heliograafiaks.

Nicephore Niepce. Vaade tema koduaknast, 1826 (allikas)

Järgmine oluline sündmus fotograafia ajaloos on aasta 1839, kui elukutseline maaler Louis Jacques Monde Daguerre esitles uut ja eelmisest oluliselt kiiremat meetodit, mida on tema nime järgi hakatud kutsuma dagerrotüübiks. Väga keeruka protsessi, mille juures kasutatid palju erinevaid keemilisi ühendeid - hõbedat, joodi, elavhõbedat ja keedusoola kinnitusprotsessis – tulemuseks oli küll kõrgekvaliteediline samas väga õrn pilt. Kuigi säriaeg oli lühenenud 15. minutini oli see endiselt nt. inimeste pildistamiseks liiga pikk aeg, ka oli dagerrotüübi tegemine väga mürgine protsess.

Louis Daguerre. Boulevard du Temple, 1838 (esimene pilt, millel on jäädvustatud inimene) (allikas)

Katsetused jätkusid ning pärast paljude erinevate etappide läbimist jõuti tänapäevase fotograafia eelkäija kuivkolloodiummenetluseni, mis leiutati 1878 aastal Charles Bennetti poolt. Põhimõte seisnes selles, et valgustundlikud hõbedasoolad kinnitati plaadile želatiiniga, mis võimaldas emulsiooni valgustundlikkuse säilitada ka kuivana. Polnud enam vaja tervet fotolaborit kaasas kanda ja pilte võis ilmutada ka tükk aega pärast pildistamist, lisaks lühenes pildistamise säriaeg kuni kümme korda. Paar aastakümmet hiljem tuli käibele ka rullfilm, leiutatud George Eastmani poolt ning selle leiutamisega 19. sajandi lõpus sai läbi aktiivne fotograafia avastamise ja leiutamise periood, sest sama tehnika ja pildistamise protsess on põhimõtteliste muudatusteta kasutusel veel tänapäevalgi. Värvifilm tuli kasutusele 1942. aastal, seitse aastat pärast esimesi katsetusi.

Fotokaamera

Kaamera areng on olnud sama pikk ja huvitav kui kujutise salvestamiseni jõudmine. Esimesed aastakümned töötati camera obscura`ga, sellele järgnesid lõõtsaga plaatkaamerad, mis andsid kaamera erinevatele osadele liikuvust võimaldades teravamat kujutist luua. 

Lõõtsaga kaamera (allikas)

Niikaua kui pilte tehti plaatidele jäid ka lahendused kaamerate osas keerukaks ja fotograafia ka kitsa ringi inimeste pärusmaaks. Läbimurre tuli pärast rullfilmi leiutamist, mis tõi turule ka lihtsad kaamerad. Esimene Eastmani leiutatud filmi kasutav kaamera tuli müügile 1888. aastal ja kandis nime Kodak. Aparaat tegi filmile ümaraid 6 cm läbimõõduga pilte, ühes rullis oli piisavalt filmi 100 võtte jaoks.

Järgmine suur muutus oli fotoaparaat Leica leiutamine 1925. aastal Oskar Barnacki poolt. Masina teeb eriliseks selle konstruktsioon ja kasutamise mugavus: ühe nupuga oli võimalik vinnastada katik ja film kaadri võrra edasi kerida, mis muutis pildistamise eriti kiireks ja lihtsaks. Kui varem võttis iga võtte tegemine paratamatult aega, siis Leica muutis oma lihtsusega kogu suhtumist fotograafiasse.

1925 aastal müügile tulnud fotoaparaat Leica (allikas)

Edasi arenes peegelkaamerate areng, millele andis tõuke rullfilmi kasutuselevõtt. Peegelkaamerad on tänapäevini enim kasutatavad kaameratüübid nii filmi- kui digitaalfotograafias. Kaamerasse paigutatud peeglil võis olla kaks fuktsiooni: esiteks võimaldas peegli kasutamine teha palju võtteid järjest selle asemel, et iga kaadri järel aparaadist plaat eemaldada. Teiseks saab selle kaamera juures nii kadreerimiseks kui pildistatava objekti salvestamiseks kasutada üht ja sama objektiivi. Üleminek digitaalsele fotograafiale toimus paralleelseltt arvuti arenguga, katsetused algasid juba 1960. aastatel, suures osas vahetas digikaamera filmikaamera välja 2000 aastate alguseks.

Ühe objektiiviga peegelkaamera Ihagee Exa Saksa fir,alt Exakta, tootmisse tulnud aastal 1933 (allikas)