Kunst ja muusika kaasajal.

1. Sissejuhatus

Miks on nii raske kaasaegsest kunstist aru saada? Vaata multikat ja mõtiskle kaasa! 

Kaasaegne kunst on sageli raskesti arusaadav, sest tegeleb tänase päeva küsimuste ja probleemidega, värske informatsiooniga, olevikuga. Kergem on vaadata midagi, millest saab distanseeruda, mis on juba olnud ja millele on ajalugu juba hinnangu andnud. Kui vaadata täna 100 aastat tagasi tekkinud stiile, siis pole need enam nii šokeerivad ja võõrad: me oleme jõudnud nendega juba harjuda. Impressionism tundub tänapäeval täiesti tavaline, omal ajal aga oli ennekuulmatu ning kunstnikud pidid võitlema, et enda töid näidata. Nii võib täna olla raske mõista, miks peaks toetama kunsti, mis tundub "kole" ja "arusaamatu", siis ehk saja aasta pärast on ka tänased šokeerivad kunstiteosed täiesti tavalised. 

Põhiline erinevus varasemast on see, et kaasaegne kunst tegeleb mingi probleemiga, mida vaadeldakse siis erinevate kunstimeediumite kaudu erineval viisil. Ka oodatakse vaatajalt senisest suuremat aktiivsust ja kaasamõtlemist. Erinevaid kaasaegse kunsti teemasid ja esitlusviise tutvustan järgmistes peatükkides.

Ka muusikas on levinud autorikesksus ja mitmekülgsus. Heliloojate ja muusikute looming muutub ajas ja kohas vastavalt sellele, mis on parasjagu tema jaoks aktuaalne või huvitav. Eri stiilide ja žanrite piirid on hägustunud, piiriks on vaid inimeste fantaasia. Kõrvuti, koos ja vähem või rohkem läbipõimunult esinevad nii kunstmuusika, popmuusika, džäss ja rahvamuusika. Esineb varasema muusika taaselustamist või uues kuues esitamist, võrreldakse ja kõrvutatakse Lääne- ja Ida kultuuritraditsiooni.

Ühine nimetaja nii kunstis ja muusikas on võimaluste piiramatus. Internet, erinevad veebikeskkonnad võimaldavad enda loomingut esitleda palju rohkematel inimestel kui varem: ei ole enam tarvis osta füüsilist plaati või minna kunstinäitusele kohale, elamuse võib saada ka kodust lahkumata.

2. Teemad kaasaegses kunstis

Lisaks traditsioonilisele on levinumad uued teemad ja lähenemised järgmised:

1) kontseptuaalne lähenemine - sai alguse 1970. aastatel, pikemalt oli juttu eelmises plokis

2) sotsiaalne, poliitiline kunst - tegeleb parasjagu ühiskonnas aktuaalsete teemadega: poliitika, inimõigused, sõda jne., on enamasti kriitiline, sekkuv. Eesmärk on juhtida probleemidele tähelepanu, ärgitada diskussioonile, muuta hoiakuid, suhtumisi, seadusi.

Banksy. Napalm, 2004 (tüdruk Miki-Hiire ja klouni vahel pärineb fotolt, mis tehti 1972 aastal Vietnami sõjas kui pärast keemiarelva: napalmpommi katsetamist inimesed tulekahju käest põgenesid)(allikas)

3) kogukonnakunst - on interaktiivne (publikut kaasav) kunsti tegemise viis (pioneeriks oli Beuys oma tammeistutusprojektiga). Eesmärk luua ühise tegevuse läbi uusi, positiivseid muutusi, lahendusi. Nt. Annelinna tüüpi elamurajoonide lähedusse peenramaa või vaba aja tegevuste väljaku rajamine. Eestis preagu väga aktuaalne teema (linnaosade päevad).

4) uurimuslik-dokumentaalne kunst - kunstnik kasutab teaduslikku lähenemist: analüüsi, dokumeneteerimist ning esitleb tulemust teaduslikust, mitte kunstilisest lähenemisest lähtuvalt. Nt. pildistab kunstnik erinevaid inimesi mingis kndlas olukorras või rollis võrdlemaks nende reaktsioone. 

Marge Monko. Hüpnoos II, 2015 (näituselt Uurimusi Hüsteeriast) (allikas)

5) meeltepõhine kunst - siia alla kuuluvad nt. suured ruumiinstallatsioonid, kus lisaks vaatlemisele kaasatakse ka vaataja kuulmis-, haistmis- ja kompimismeeli.

Yayoi Kusama. I pray with all my lova for tulips, 2012 (allikas)

Teema, mida kaasaegses kunstis ka üsna sageli kohtab on tsiteerimine - varasema kunstiteose esitlemine uues võtmes. Nutikas ja silmapaistev näide on Ameerika kunstniku Mike Bidlo tööd, kes sisuliselt teeb varasematest maalidest kehvema kvaliteediga koopiaid, kuid kelle geniaalsus seisneb tööde allkirjastamises. 

Mike Bidlo NOT Picasso, 1984 (allikas)

Kaasaegne kunst kasutab kunsti esitlemiseks kõiki võimalikke meediume. Ka kunstimaailmas toimub mingis mõttes elukestev õpe: kunstik ei pruugi enam piirduda elu aeg ühe meediumiga vaid teha asju vastavalt ideele. Endiselt on elus traditsioonilised maal, skulptuur ja trükigraafika. Juba on igapäevased fotograafia ja video. Lisandunud on sotsiaalmeediakanalid ja digivõimalused. Maalikunstnikud kombineerivad traditsioonilist joonistust digitaalsete vahenditega. 

Riin Liivamägi. Kevad sätib ennast, 2016 (digimaal lõuendil) (allikas)

Skulptorid kasutavad algmaterjalina üha rohkem tavamõistes prügi või ebatraditsioonilisi materjale. 

Mati Karmin. Sõjatehnikast disainmööbliks, 2011 (Tallinn Euroopa Kultuuripealinn raames) (allikas)

Üha rohkem näeme kunsti väljaspool kunstisaali: tänaval või arvutis. Üha raskem on kunsti või kunstitegijat defineerida või liigitada. Peeter Laurits on ühes oma ööülikooli loengus (Pealisülesanded, 2015) defineerinud loomist, kui millegi tegemist suure intensiivsuse ja pühendumusega. Selles mõistes saab igaüks olla looja ja kunstnik. Hästi tehtud töö leiab tavaliselt ka parema publiku. Hea näide on siin tänavakunst, kust leiab palju kõrge tehnilise tasemega ja hea ideega töid ja seal kõrval lihtsalt sodimisi. Ühe tuntuima tänavakunstniku Banksy tööd näiteks on aga kõike muud kui sodimine: tegemist on väga mitmekülgset, läbimõeldut ja kriitilist ning kaasaegset sõnumit edastava kunstnikuga. 

Sõnum võibki esineda ka teksti kujul: slogani või mõtteterana. Näide positiivse sõnumi levitamisest on Amsterdamis alguse saanud rahvusvahelise rühmituse Loesje plakatid, mis on jõudnud ka Eestisse. Korraldatakse loova kirjutamise workshoppe, mille tulemuseks on sõnamängulised plakatid, mis kleebitakse kõigile nähtavaisse kohtadesse.

Näide rahvusvahelisest projektist, 2015 (allikas)

Kui kunst ei ole tänaval, siis leiab seda sageli arvutist. Blogid ja kodulehed on võimalus end esitleda laiemale publikule kui ainult näitusesaali mahuks. Samuti ei kontrolli keegi kunstikooli diplomi olemasolu. Ühest küljest annab see rohkem vabadusi ja võimalusi just omaette nokitsejatele suhtlemiseks, teiselt poolt on alati oht üleküllusele ja maitsetusele. Soovitan soojalt aeg ajalt külastada üht rahvusvahelist keskkonda, mis tänapäeva kunsti esitleb: This Is Colossal link  Sealt leab näiteid nii klassikalistest maali- ja skultpuuriliikidest, digimaalist, arhitektuurist, paberist, fotost, disainist jne, jne. Sealsete kunstnike leidlikkus ja meisterlikkus on imetlusväärsed.

3. Teemad kaasaegses muusikas

Kaasaaja muusika on sageli mõjutatud varasemast muusikast, sisaldades nende elemente või lähtudes erinevatest stiilidest. Näiteks saadakse ainest keskaegsest (Gregooriuse koraal), renessanss või barokkmuusikast (uushistoritsism). Üldiselt kutsutakse kaasaja muusikat ka postmodernseks või polüstiililiseks (eklektiliseks) muusikaks. Toon siinkohal välja mõned levinuimad trendid.

1) Uuslihtsus (New Simplicity) on eesmärgiks seadnud vahetuma kontakti loomise publikuga, mille saavutamiseks kasutatakse ühe vahendina väiksemaid koosseise ja lihtsamaid ja selgemaid meloodiajooniseid ja harmoonilist kõlapilti. Tuntuimaid esindajaid on Arvo Pärt ja eriti tema viimase paari aastkümne looming. 

2) Uuskompleksne muusika (New Complexity) aga on mitmetasandiline ja keerukas, sisaldades ekspressionismile omaseid komponente (atonaalsus) ning pannes väga suurt rõhku ülimale täpsusele helide esitamisel jättes esitajale vähe vabadust.

3) Elektrooniline ja arvutiga loodud muusika on väga laialt levinud paljude žanrites. Üks elektroonilise muusika alaliike spektraalne muusika (Spectral Music) näiteks kasutab arvutit analüüsimaks akustiliste helide tämbrite kõla ja puhtust ning "mängib" akustilise ja elektroonilise heliga neid kokku sulatades.

Muutused toimuvad ka lavamuusikas, mille juures on järjest suurem rõhk eri lavažanrite kokkusulatamisel, loo jutustamisel ning elektroonilistel visuaalidel. Kaasaegne ooper ja tants ei pruugi enam olla vaid vaatemängulised, kergesti jälgitavad, "ilusate" aariatega etendused vaid tõsist süvenemist nõudvad teosed.

Temaatiliselt tegeleb kaasaegne muusika loomulikult kaasajaga igas selle vormis: nii inimlike tunnete ja usu kui poliitika ja sõjaga. Lisaks instrumentaalmuusikale luuakse palju ka koorimuusikat, mis võimaldab teemasid läbi laulu lühidalt kokku võtta.

Euroopa

Geograafilistest piiridest saame kaasajal üha vähem rääkida, kuna kõikvõimas internet liidab ja ühendab. Euroopa juures saab esile tuua Saksamaa, kus on väga tugevad avangardse muusika traditsioonid(seeriamuusika) ja järjepidevalt toimuvad meistrikursused, nt Darmstadi meistrikursus (alates 1960. aastate lõpust). Kolm näitena toodud heliloojat on valitud näitamaks kaasaegse muusika mitmekesisust. 

Briti helilooja Julian Anderson esindab elektroonilise muusika loojaid. Andersoni muusikat on iseloomustatud kui värske meloodia, huvitavate pilli- ja/või hääle kontrastidega ja elavate rütmidega muusikat. Ta kombineerib oma muusikas elekroonilisi võimalusi 20. sajandi modernistlike stiilidega. Lisaks sellele huvitab Andersoni muusika väljaspool Euroopa muusikatraditsiooni, nt. on ta ainest ja inspiratsiooni saanud India muusikast, täpsemalt raagadest. Helilooja teoste hulgast leiad hulganisti pillimuusikat orkestritele, viimastel aastakümnetel on aga keskendunud vokaal-, eriti koolimuusikale. Helinäide, pala Eden sarjast Tundide raamat (Book of Hours) (2005), on kirjutatud 20 pillimängijale ja elektroonikale, uurib ja avastab häälestamata pillidel mängitavate harmooniliste seeriate kõla. 

Samuti Suurbritanniast on pärit uuslihtsust esindav John Tavener, kelle loomingus on oluline koht religioossel muusikal, ja koorilaulul. Sinna jõudis ta läbi vene ja kreeka liturgilise muusika (õigeusk), samas oli ta avatud ka teiste kultuuride, nt. Araabia, suhtes. Ka kasutas helilooja oma erinevate teoste juures ebatraditsioonilisi orkestripille. huvitav näide on kunstnik-kirjaniku William Blake`i poemile The Lamb (1983) kirjutatud neljaosaline laulutsükkel. Lihtsast ühehäälsest palast on saanud populaarne jõuluajalaul. Maailmakuulsuse laiema publiku hulgas tõi talle aga kahest osast koosnev kooriteos Song of Athene (1993), mida lauldi printsess Diana matustel 

Kolmas näide on Soome helilooja Kaija Saariaho, kes on silma paistnud kaasaegse ooperi loojana. Saariaho on serialist, helilooja ise on muusika loomist kirjeldanud kui sünesteetilist  - kõiki meeli haaravat kogemust: "... minu jaoks on visuaalne ja helide maailm üks ja seesama. Erinevad meeled, värvivarjundid või helivarjundid saavad minu peas üheks, moodustades tervikpildi maailmast." Saariaho on kirjutanud palju kammermuusikat, soolokontserte erinevatele pillidele ja suurtele koosseisudele mõeldud koorimuusikat. Ooperikirjutajana aga on ta naisheliloojate seas pioneeriks, tänaseks päevaks on neid saanud neli, neist esimene L`Amoir de loin (2000), mis räägib 12. sajandi loo ideaalse armastuse otsimisest. Saariaho oopereid on lavale toodud üle kogu maailma. 

Muu maailm

USA muusikas torkab silma armastus ajalooliste stiilide vastu. Siit ka minu esimene näide, helilooja Roman Turovsky. Turovsky on Ukraina päritolu kunstnik ja muusik, kelle loomingus on oluline koht tema päritolul: helilooja on kirjutanud palju palu inspireeritud Ukraina muusikast. Eriline koht tema loomingus on vanadel pillidel, nt. baroksetel keelpillidel: neile pillidele on ta kirjutanud üle 1000 variatsiooni. 

Teine näide on rockmuusika ja klassikalise muusika sünteesist helilooja Rhys Chathami poolt. Punk rocki taustaga heliliooja töödest õhkub suurt armastust rockmuusika vastu, millele ta annab klassikalisema vormi. Kitarrimängijana kuuluvad Chathami loomingu paremikku kitarride orkestrile kirjutatud palad, millest populaarseim on An Angel Moves Too Fast to See (1989). Lugu on kirjutatud 100 kitarrile. 

4. Fotograafia ajaloost

Fotograafia teke

Fotograafia on kunstiliigina end juba tugevalt kehtestanud ja meie jaoks väga tavapärane kuid tehnikana on ta võrreldes maali ja skulptuuriga üsna uus.

Fotograafia (kr. k sõnad phōs (valgus) ja gráphein (kirjutama)) alguseks loetakse 19. sajandit, kui esmakordselt suudeti salvestada kujutis ilma seda käsitsi ümber joonistamata. Kaamerate ajalugu on aga palju pikem, tänapäevaste fotoaparaatide eelkäijaks on camera obscura („pime ruum“). Seadeldise aluseks on optiline nähtus, mis esineb pimedas ruumis, mille ühes seinas on avaus. Kui see ava on piisavalt väike, ei haju seda läbiv valgus ruumis lihtsalt laiali, vaid tekitab vastasseinale tagurpidi pildi väljaspool ruumi asuvast kujutisest. CO põhimõttel saab väga edukalt pildistada nn pinhole kaameraga.

Camera obscura tööpõhimõte (allikas)

Katsetuste juures, mida tehi kujutise salvestamiseks kasutati erinevaid hõbedaühendeid: kujutis küll tekkis aga ei salvestunud. Esimese foto autoriks peetakse Prantsusmaalt pärit asjaarmastajast leiutajat ja litograafiahuvilist Nicéphore Niépce'i, kel õnnestus kujutis salvestada tinaplaadile, protsess võttis aega 8 tundi. Autor nimetas oma tehnika heliograafiaks.

Nicephore Niepce. Vaade tema koduaknast, 1826 (allikas)

Järgmine oluline sündmus fotograafia ajaloos on aasta 1839, kui elukutseline maaler Louis Jacques Monde Daguerre esitles uut ja eelmisest oluliselt kiiremat meetodit, mida on tema nime järgi hakatud kutsuma dagerrotüübiks. Väga keeruka protsessi, mille juures kasutatid palju erinevaid keemilisi ühendeid - hõbedat, joodi, elavhõbedat ja keedusoola kinnitusprotsessis – tulemuseks oli küll kõrgekvaliteediline samas väga õrn pilt. Kuigi säriaeg oli lühenenud 15. minutini oli see endiselt nt. inimeste pildistamiseks liiga pikk aeg, ka oli dagerrotüübi tegemine väga mürgine protsess.

Louis Daguerre. Boulevard du Temple, 1838 (esimene pilt, millel on jäädvustatud inimene) (allikas)

Katsetused jätkusid ning pärast paljude erinevate etappide läbimist jõuti tänapäevase fotograafia eelkäija kuivkolloodiummenetluseni, mis leiutati 1878 aastal Charles Bennetti poolt. Põhimõte seisnes selles, et valgustundlikud hõbedasoolad kinnitati plaadile želatiiniga, mis võimaldas emulsiooni valgustundlikkuse säilitada ka kuivana. Polnud enam vaja tervet fotolaborit kaasas kanda ja pilte võis ilmutada ka tükk aega pärast pildistamist, lisaks lühenes pildistamise säriaeg kuni kümme korda. Paar aastakümmet hiljem tuli käibele ka rullfilm, leiutatud George Eastmani poolt ning selle leiutamisega 19. sajandi lõpus sai läbi aktiivne fotograafia avastamise ja leiutamise periood, sest sama tehnika ja pildistamise protsess on põhimõtteliste muudatusteta kasutusel veel tänapäevalgi. Värvifilm tuli kasutusele 1942. aastal, seitse aastat pärast esimesi katsetusi.

Fotokaamera

Kaamera areng on olnud sama pikk ja huvitav kui kujutise salvestamiseni jõudmine. Esimesed aastakümned töötati camera obscura`ga, sellele järgnesid lõõtsaga plaatkaamerad, mis andsid kaamera erinevatele osadele liikuvust võimaldades teravamat kujutist luua. 

Lõõtsaga kaamera (allikas)

Niikaua kui pilte tehti plaatidele jäid ka lahendused kaamerate osas keerukaks ja fotograafia ka kitsa ringi inimeste pärusmaaks. Läbimurre tuli pärast rullfilmi leiutamist, mis tõi turule ka lihtsad kaamerad. Esimene Eastmani leiutatud filmi kasutav kaamera tuli müügile 1888. aastal ja kandis nime Kodak. Aparaat tegi filmile ümaraid 6 cm läbimõõduga pilte, ühes rullis oli piisavalt filmi 100 võtte jaoks.

Järgmine suur muutus oli fotoaparaat Leica leiutamine 1925. aastal Oskar Barnacki poolt. Masina teeb eriliseks selle konstruktsioon ja kasutamise mugavus: ühe nupuga oli võimalik vinnastada katik ja film kaadri võrra edasi kerida, mis muutis pildistamise eriti kiireks ja lihtsaks. Kui varem võttis iga võtte tegemine paratamatult aega, siis Leica muutis oma lihtsusega kogu suhtumist fotograafiasse.

1925 aastal müügile tulnud fotoaparaat Leica (allikas)

Edasi arenes peegelkaamerate areng, millele andis tõuke rullfilmi kasutuselevõtt. Peegelkaamerad on tänapäevini enim kasutatavad kaameratüübid nii filmi- kui digitaalfotograafias. Kaamerasse paigutatud peeglil võis olla kaks fuktsiooni: esiteks võimaldas peegli kasutamine teha palju võtteid järjest selle asemel, et iga kaadri järel aparaadist plaat eemaldada. Teiseks saab selle kaamera juures nii kadreerimiseks kui pildistatava objekti salvestamiseks kasutada üht ja sama objektiivi. Üleminek digitaalsele fotograafiale toimus paralleelseltt arvuti arenguga, katsetused algasid juba 1960. aastatel, suures osas vahetas digikaamera filmikaamera välja 2000 aastate alguseks.

Ühe objektiiviga peegelkaamera Ihagee Exa Saksa fir,alt Exakta, tootmisse tulnud aastal 1933 (allikas)

5. Fotograafia liigid

Fotograaf, kelle nime peaks iga eestlane teadma on Johannes Pääsuke, kes ERMI fotograafina töötades on pildistanud üles eestlaste eluolu enne iseseisvumist. Tänu tema piltidele on meil visuaalne mälu nt. taludest ja lihtsatest tööinimestest. Pääsuke oli ka filmimees, sellest saate lugeda vastava peatüki alt.

1) Nn. elufotod, igapäevaelu dokumenteerimine. See teema on koos looduse pildistamise ja portreefotoga olnud kõige pikema ajalooga. Tuntuimad inimese igapäevaelu pildistajaid ja tänavafotograafiale alusepanijaid oli prantslane Henry Cartier Bresson, kelle mustfalged fotod on atraktiivsed ja elavad ka tänasel päeval. Eraldi žanrina võib siin veel nimetada nt. spordifotot ja sõjafotot. Elupiltide žanris antakse juba aastaid välja parima pressifoto auhinda.

Hendik Osula. Pubilk trepil, 2016. President Kersti Kaljulaiu ametisse astumise päev (Parim pressifoto II koht olemusfoto kategoorias 2016) (allikas)

2) Loodusfotograafia, mis hõlmab endas praktiliselt kõike elusat meie ümber: maastikke, vett, loomi, linde, taimi ja putukaid. Eraldi žanrina võib loodusfotograafia vanuseks lugeda juba 100 aastat, mis ajakirja National Geographics tarbeks hakati spetsiaalselt pilte tegema. On fotograafe, keda huvitab suur plaan ja võimsad vaated ning fotograafe, kes keskenduvad detilidele. Väljundiks, kus pilte avaldada, on paljud kohalikud ja rahvusvahelised ajakirjad, samuti korraldatakse palju võistlusi ja konkurse. Nagu iga teisegi teema puhul, saab ka siin keskenduda kunstilistele aspektidele, nagu valgus või komositsioon, seega võib paljusid loodusvaateid liigitada ka kunstfotograafia alla. Tuntuimaid 20. sajandi loodusfotograafe oli Anselm Adams, kes sai tuntuks oma suurejooneliste mustvalgete maastikuvaadetega.

Anselm Adams. The Tetons and the Snake River, 1942 (allikas)

Eesti tuntuimaid ja ka rahvusvaheliselt tunnustatud loodusfotograaf on Remo Savisaare, kes on pildistanud peamiselt linde ja Eesti metsloomi. Näide on aastast 2016, kus toodud töö tõi Savisaarele tunnustuse kategoorias "Inimene ja loodus", konkursi korraldajaks oli  Maailma loodusfotograafia organisatsioon. Rahvusvahelist tunnustust on Savisaar saanud ka järgnevatel aastatel.

Remo Savisaar. Hull metsis, 2016 (allikas)

3) Kunstfotograafia, kus kunstnik kasutab fotograafiat kui meediumi oma ideede edastamiseks. Eestis saavutas fotograafia iseseisva kunstiliigi staatuse 1980. aastate alguseks, märgilise tähtsusega piltnik nõukogude perioodist oli Kalju Suur, kelle poolt pildistatud naisakt oli esimene ajakirjanduses ilmunud kunstfoto alasti naisest. 

Kalju Suur. Akt (väidetavalt I Nõukogude ajakirjanduses ilmunud foto alasti naisest) (allikas)

Toomas Kalve, Peeter Laurits kasutavad fotograafiat oma lugude jutustamiseks. Kalve tööde eripära seisneb selles, et kasutab oma töödes sageli vanu fotograafia tehnikaid (nt. plaatidele pildistamine), Peeter Laurits on tuntud oma maailma loomise lugude seeriate poolest (vt. Kütioru ateljee). Laurits kasutab oma töödes digitöötlust, kuid algmaterjal on enamasti loodusest, kunstnik armastab sealt otsisa ürgseid "elu"mustreid.

Peeter Laurits. Refrään ja armulaul. Töö näituselt "Logos ja Mythos", 2013 (kunstnik on siin lähivaates pildistanud kooreüraskite tööd vanade puude koore all ja kõrvutanud Eesti vöömustritega)(allikas)

4) Teadusfoto on uuem fotograafia liik, mis võib tegeleda kas otsese teadustööga (foto teadusliku uurimuse alusena) või teaduse populariseerimisega. Tegemist on visuaalselt väga huvitava alaliigiga, mis pakub vaatajale võimaluse näha asjade sisse, mida suurendatakse mikroskoobi all tuhendeid kordi. 

Tavo Romann. EMImBF4 ioonse vedeliku lagunemine kõrge pinge all, 2015 (pildistatud optilise mikroskoobiga mõõtudega 600x800 mikromeetrit; autorile Eesti teadusfotograafi tiitli toonud foto) (allikas)

Heikki Leis. Hallitav kaalikas. Pilt näituselt Afterlife, 2011 (allikas)

Eraldi valdkonna moodustavad ka moefotograafia, mille üks ikoonilisemaid esindajaid oli Saksa-Austraalia fotograaf Helmut Newton. Viimasel ajal koguvad populaarsust toidufotograafia ja nt. lemmikloomade pildistamine.

6. Film ja filmimuusika

Filmi ajaloost

Filmi ajalugu algab 1890 aastatest, mil leiutati filmikaamera ja loodi esimesed filmikompaniid. Esimese aastakümne filmid olid keskmiselt vaid minutipikkused ja helindamata. Lühikesi filmiklippe näidati tavaliselt kabareede vodevillides vahepalatena ja neis kujutati enamasti üht korduvat, sageli mingit sportlikku tegevust. Esimeseks avalikuks filmiseansiks peetakse  vendade Lumieride filmi Arrival of a Train näitamist Pariisis 1896. aastal. 

Üheks esimeseks mängufilmiks oli Georges Melies`i A Trip to the Moon (1902), mida on klassifitseeritud ka seiklus- või fantaasiafilmiks. Mängufilmide "tootmine" laiemale publikule ning filmižanrite väljakujunemine sai õige hoo sisse eelmise sajandi esimesel kümnendil, mil Hollywoodist sai filmtööstuse linn ja juba 1920. aastate lõpuks tehti seal üle 800 filmi aastas, mis moodustas 80% tolleaegsest filmitoodangust kogu maailmas.

Tummfilmide kuldaeg oli aastatel 1910 - 1925. Hoolimata otsese heli puudumisest (muusika oli taustal) tehti tummfilmide väga suurtes formaatides ja mitmekülgsetes žanrites: alustades Charlie Chaplini ja Buster Keatoni karakternaljafilmidega lõpetades heroiliste ajalooliste filmidega ja armastusfilmidega. 

Esimene täielikult helindatud film oli muusikafilm nimega "The Jazz Singer", mis esilinastus 1927. aastal ning lõpetas sellega tummfilmide ajastu. Järgnes periood, mida nimetatakse Hollywoodi kuldajaks ja mis kestis kuni 1940. aastate lõpuni. Kuldaeg tõi ekraanile palju legendaarseid näitlejaid, nt. Katharine Hepburn,Clark Gable, Humphrey Bogart või Greta Garbo.

(konspekt täieneb, kuid mitte sel kursusel)

Filmimuusika eesmärk on filmi vaataja emotsioone muusika abiga suunata. Sel viisil kasutati muusikat mängimist ka enne filmi teket, kui seda mängiti nt. meelelehutuslike etenduste taustaks. Kui filmidel puudus heli, oli tavapärane, et nt. pianist esines samal ajal mängides palu, mis sobiksid filmi teemade ja meeleoludega. Alguses ei kirjutatud muusikat filmidele spetsiaalselt vaid kasutati olemasolevat. Hiljem on filmimuusikast kujunenud omaette muusikažanr, kus helilooja ülesandeks on luua muusika, mis filmi sündmustikku toetaks. See on ka ainuke erinevate heliloojate poolt kirjutatud filmimuusika ühisosa - stiililiselt võib see lähtuda mistahest levi-või süvamuusikastiilist. Loomulikult kasutatakse ka tänapäeval filmide taustana ka valmis muusikat. Üks tuntumaid ja oma filmimuusika eest ka auhundu saanud helilooja on Ennio Morricone, kes on kirjutanud muusika sellistele filmidele nagu The Good and Bad and the Ugly (1966), The Mission (1986), In the Line of Fire (1993) ja viimasele Quentin Tarantino filmile The Hateful Eight (2015). 

Veel võib kaasaegset klassikalist muusikat kuulata nt. Stanley Kubricku filmides  2001: A Space Odyssey (1968), Eyes Wide Shut (1999) ja The Shining (1980): kõigis neis on kasutatud Ungari helilooja György Ligeti muusikat. Helilooja Karlheinz Stockhauseni muusikat aga on kasutanud Jean-Luc Godard filmis La Chinoise (1967). 

Eesti film ja filmimuusika

Eesti filmil on isegi sünnikuupäev, nimelt on see 30.aprill 1912, kui Johannes Pääsuke filmis Tartu kohal lendava vigurlenduri Utotškini lendu. Filmi näidati avalikult järgmisel päeval nime all "Utotškini lendamised Tartu kohal". Pääsuke on ka esimese Eesti mängufilmi, Karujaht Pärnumaal (1914) autor. 

Esimese Eesti Vabariigi ajal valmis Eestis ligi paarkümmend mängufilmi, lisaks palju kroonikaid ja dokumentaalseid ülesvõtteid. Populaarsed olid Eesti autorite teoste filmindused, nt. Eduard Vilde Vigased Pruudid (1929). Eesti Vabadussõda kujutas Theodor Luts oma mängufilmis Noored kotkad (1927). 

Nõukogude aastate (1940-1990) esimene pool möödus loomingulise kontrolli all, linastusid vaid ideoloogilise sisuga filmid, nt. Elu tsitadellis (1947). Pärast Stalini surma läks olukord vabamaks ja rõõmsamaks, esimene näide on Kaljo Kiisa Vallatud Kurvid (1959). 

Aastad kuni perestroikani 1980. lõpus olid jätkuvalt viljakad, järje said nii Kevade kui Sulev Nõmmiku komöödiad. Üheks nimekaimaks režisööriks kujunes Leida Laius, kelle filmid põhinevad enamasti Eesti autorite loomingud, nt. Ukuaru (1973) ja Kõrboja peremees (1979). Koostöös Arvo Ihoga valmis sotsiaalkriitiline Naerata Ometi (1985), mis sai tollases NLiidus vastakat kriitikat ja tähelepanu. Film räägib lastekodulastest. 

Taasiseisvumine tõi vanade tegijate sekka uued, noored filmitegijad, nt. Ilmar Raag, Jaak Kilmi, Sulev Keedus, Hardi Volmer, Rainer Sarnet, Veiko Õunpuu jpt. Kõrgel tasemel on ka Eesti animafilm, tegijateks nüüd juba vanameister Priit Pärn, Kaspar Jancis, Riho Unt, Rao Heidmets, Heiki Ernits ja Janno Põldma.  Filmitegemist toetab Kultuurikapitali ja muude rahastajate kõrval 1997 aastal loodud Eesti Filmi Sihtasutus. Tänaseks päevaks on kujunenud olukord, kus saame ka Eesti filmi kontekstis rääkida juba eri žanritest: komöödia-, seiklus-, krimi- või armastusfilmidest. Endiselt on populaarsed ka Eesti autorite loomingu ekraniseeringud, hitiks kujunes nt. Mati Undi/ Veiko Õunpuu Sügisball (2007), Andrus Kivirähi/Rainer Sarneti Rehepapp (2017) ning EV 100 juubeliaastal valminud Tammsaare/Tanel Toomi "Tõde ja õigus". link

Etappide kaupa, paljude näidetega ülevaadet Eesti filmi ajaloost saad lugeda siit.

Samas on mitu heliloojat, keda eelkõige teataksegi nende filmimuusika kaudu, nendeks on nt. Sven Grünberg ja Olav Ehala. Ehala on loonud helitausta paljudele Priit Pärna joonisfilmidele, nt. "Aeg maha" (1984), "Eine murul" (1987) või "Hotell E" (1992). Mängufilmide muuskas kasutab Ehala palju laulu, paljud neist on saanud populaarseks just filmide kaudu, nt. "Don Juan Tallinnas"(1971, "Vaid see on armastus"), "Nukitsamees" (1981, "Rahalaul", "Kodulaul") ja "Karoliine hõbelõng" (1984, "Unemaa"). Olav Ehala muusikat iseloomustab kergus ja helgus, samas on meloodiad üsna keerukad ja helid hüplevad ning nõuavad esitajalt suurt proffessionaalsust. Ka leiab Ehala muusikast palju jazzilikku.

Sven Grünberg on aga loonud muusika mängufilmidele ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (1979) ja "Detsembrikuumus"(2008) ning joonisfilmidele „Klaabu“ (1978), "Naksitrallid"(1990) ja "Leiutajateküla Lotte" (2006). 

7. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata nimetada teemasid/tegevusvaldkondi kaasaegses kunstis ja muusikas. 

2. Osata nimetada fotograafia alaliike ning teada nende sisu. 

3. Osata kronoloogiliselt järjestada filmi tekke ja arenguga (üldiselt ja Eesti) seotud olulisemad sündmused (nt. esimene avalik filmiesitlus, esimene helifilm, värvifilmi tulek jne)