Kunst ja muusika kaasajal.
Õppematerjal
6. Film ja filmimuusika
Filmi ajaloost
Filmi ajalugu algab 1890 aastatest, mil leiutati filmikaamera ja loodi esimesed filmikompaniid. Esimese aastakümne filmid olid keskmiselt vaid minutipikkused ja helindamata. Lühikesi filmiklippe näidati tavaliselt kabareede vodevillides vahepalatena ja neis kujutati enamasti üht korduvat, sageli mingit sportlikku tegevust. Esimeseks avalikuks filmiseansiks peetakse vendade Lumieride filmi Arrival of a Train näitamist Pariisis 1896. aastal.
Üheks esimeseks mängufilmiks oli Georges Melies`i A Trip to the Moon (1902), mida on klassifitseeritud ka seiklus- või fantaasiafilmiks. Mängufilmide "tootmine" laiemale publikule ning filmižanrite väljakujunemine sai õige hoo sisse eelmise sajandi esimesel kümnendil, mil Hollywoodist sai filmtööstuse linn ja juba 1920. aastate lõpuks tehti seal üle 800 filmi aastas, mis moodustas 80% tolleaegsest filmitoodangust kogu maailmas.
Tummfilmide kuldaeg oli aastatel 1910 - 1925. Hoolimata otsese heli puudumisest (muusika oli taustal) tehti tummfilmide väga suurtes formaatides ja mitmekülgsetes žanrites: alustades Charlie Chaplini ja Buster Keatoni karakternaljafilmidega lõpetades heroiliste ajalooliste filmidega ja armastusfilmidega.
Esimene täielikult helindatud film oli muusikafilm nimega "The Jazz Singer", mis esilinastus 1927. aastal ning lõpetas sellega tummfilmide ajastu. Järgnes periood, mida nimetatakse Hollywoodi kuldajaks ja mis kestis kuni 1940. aastate lõpuni. Kuldaeg tõi ekraanile palju legendaarseid näitlejaid, nt. Katharine Hepburn,Clark Gable, Humphrey Bogart või Greta Garbo.
(konspekt täieneb, kuid mitte sel kursusel)
Filmimuusika eesmärk on filmi vaataja emotsioone muusika abiga suunata. Sel viisil kasutati muusikat mängimist ka enne filmi teket, kui seda mängiti nt. meelelehutuslike etenduste taustaks. Kui filmidel puudus heli, oli tavapärane, et nt. pianist esines samal ajal mängides palu, mis sobiksid filmi teemade ja meeleoludega. Alguses ei kirjutatud muusikat filmidele spetsiaalselt vaid kasutati olemasolevat. Hiljem on filmimuusikast kujunenud omaette muusikažanr, kus helilooja ülesandeks on luua muusika, mis filmi sündmustikku toetaks. See on ka ainuke erinevate heliloojate poolt kirjutatud filmimuusika ühisosa - stiililiselt võib see lähtuda mistahest levi-või süvamuusikastiilist. Loomulikult kasutatakse ka tänapäeval filmide taustana ka valmis muusikat. Üks tuntumaid ja oma filmimuusika eest ka auhundu saanud helilooja on Ennio Morricone, kes on kirjutanud muusika sellistele filmidele nagu The Good and Bad and the Ugly (1966), The Mission (1986), In the Line of Fire (1993) ja viimasele Quentin Tarantino filmile The Hateful Eight (2015).
Veel võib kaasaegset klassikalist muusikat kuulata nt. Stanley Kubricku filmides 2001: A Space Odyssey (1968), Eyes Wide Shut (1999) ja The Shining (1980): kõigis neis on kasutatud Ungari helilooja György Ligeti muusikat. Helilooja Karlheinz Stockhauseni muusikat aga on kasutanud Jean-Luc Godard filmis La Chinoise (1967).
Eesti film ja filmimuusika
Eesti filmil on isegi sünnikuupäev, nimelt on see 30.aprill 1912, kui Johannes Pääsuke filmis Tartu kohal lendava vigurlenduri Utotškini lendu. Filmi näidati avalikult järgmisel päeval nime all "Utotškini lendamised Tartu kohal". Pääsuke on ka esimese Eesti mängufilmi, Karujaht Pärnumaal (1914) autor.
Esimese Eesti Vabariigi ajal valmis Eestis ligi paarkümmend mängufilmi, lisaks palju kroonikaid ja dokumentaalseid ülesvõtteid. Populaarsed olid Eesti autorite teoste filmindused, nt. Eduard Vilde Vigased Pruudid (1929). Eesti Vabadussõda kujutas Theodor Luts oma mängufilmis Noored kotkad (1927).
Nõukogude aastate (1940-1990) esimene pool möödus loomingulise kontrolli all, linastusid vaid ideoloogilise sisuga filmid, nt. Elu tsitadellis (1947). Pärast Stalini surma läks olukord vabamaks ja rõõmsamaks, esimene näide on Kaljo Kiisa Vallatud Kurvid (1959).
Aastad kuni perestroikani 1980. lõpus olid jätkuvalt viljakad, järje said nii Kevade kui Sulev Nõmmiku komöödiad. Üheks nimekaimaks režisööriks kujunes Leida Laius, kelle filmid põhinevad enamasti Eesti autorite loomingud, nt. Ukuaru (1973) ja Kõrboja peremees (1979). Koostöös Arvo Ihoga valmis sotsiaalkriitiline Naerata Ometi (1985), mis sai tollases NLiidus vastakat kriitikat ja tähelepanu. Film räägib lastekodulastest.
Taasiseisvumine tõi vanade tegijate sekka uued, noored filmitegijad, nt. Ilmar Raag, Jaak Kilmi, Sulev Keedus, Hardi Volmer, Rainer Sarnet, Veiko Õunpuu jpt. Kõrgel tasemel on ka Eesti animafilm, tegijateks nüüd juba vanameister Priit Pärn, Kaspar Jancis, Riho Unt, Rao Heidmets, Heiki Ernits ja Janno Põldma. Filmitegemist toetab Kultuurikapitali ja muude rahastajate kõrval 1997 aastal loodud Eesti Filmi Sihtasutus. Tänaseks päevaks on kujunenud olukord, kus saame ka Eesti filmi kontekstis rääkida juba eri žanritest: komöödia-, seiklus-, krimi- või armastusfilmidest. Endiselt on populaarsed ka Eesti autorite loomingu ekraniseeringud, hitiks kujunes nt. Mati Undi/ Veiko Õunpuu Sügisball (2007), Andrus Kivirähi/Rainer Sarneti Rehepapp (2017) ning EV 100 juubeliaastal valminud Tammsaare/Tanel Toomi "Tõde ja õigus". link
Etappide kaupa, paljude näidetega ülevaadet Eesti filmi ajaloost saad lugeda siit.
Muusikal, mis filmi saadab, on Eesti filmi loos oluline koht, eriti, mis puudutab okupatsiooniaega - 1940-1990. aastaid. Sel ajal tuli palju jätta otse välja ütlemata ja vaataja pidi lugema nö. ridade vahelt. Siin seisnebki muusika olulisus aidata vaatajal mõista seda olulist ja tähtsat, mida öelda ei saa. Muusika Eesti filmidele on kirjutanud suurem osa Eesti heliloojaid, nii mängu- kui multifilmidele. Esirinnas on siin Lepo Sumera ja Veljo Tormis. Armastatud "Kevade" (1970) ja "Suvi"(1976) saadavad Tormise loodud meloodiad, nagu ka Leida Laiuse "Libahunti" (1968). "Surma hinda küsi surnutelt" (1977), "Kõrboja peremees" (1979), "Naerata ometi" (1985) on näited mängufilmide reast, "Põrgu" (1984), "Kevadine kärbes"(1986) ja "Sõda" (1987) nuku-ja joonisfilmidest, mille helitausta on loonud Lepo Sumera.
Samas on mitu heliloojat, keda eelkõige teataksegi nende filmimuusika kaudu, nendeks on nt. Sven Grünberg ja Olav Ehala. Ehala on loonud helitausta paljudele Priit Pärna joonisfilmidele, nt. "Aeg maha" (1984), "Eine murul" (1987) või "Hotell E" (1992). Mängufilmide muuskas kasutab Ehala palju laulu, paljud neist on saanud populaarseks just filmide kaudu, nt. "Don Juan Tallinnas"(1971, "Vaid see on armastus"), "Nukitsamees" (1981, "Rahalaul", "Kodulaul") ja "Karoliine hõbelõng" (1984, "Unemaa"). Olav Ehala muusikat iseloomustab kergus ja helgus, samas on meloodiad üsna keerukad ja helid hüplevad ning nõuavad esitajalt suurt proffessionaalsust. Ka leiab Ehala muusikast palju jazzilikku.
Sven Grünberg on aga loonud muusika mängufilmidele ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (1979) ja "Detsembrikuumus"(2008) ning joonisfilmidele „Klaabu“ (1978), "Naksitrallid"(1990) ja "Leiutajateküla Lotte" (2006).