Kunst ja muusika kaasajal.

Kaasaaja muusika on sageli mõjutatud varasemast muusikast, sisaldades nende elemente või lähtudes erinevatest stiilidest. Näiteks saadakse ainest keskaegsest (Gregooriuse koraal), renessanss või barokkmuusikast (uushistoritsism). Üldiselt kutsutakse kaasaja muusikat ka postmodernseks või polüstiililiseks (eklektiliseks) muusikaks. Toon siinkohal välja mõned levinuimad trendid.

1) Uuslihtsus (New Simplicity) on eesmärgiks seadnud vahetuma kontakti loomise publikuga, mille saavutamiseks kasutatakse ühe vahendina väiksemaid koosseise ja lihtsamaid ja selgemaid meloodiajooniseid ja harmoonilist kõlapilti. Tuntuimaid esindajaid on Arvo Pärt ja eriti tema viimase paari aastkümne looming. 

2) Uuskompleksne muusika (New Complexity) aga on mitmetasandiline ja keerukas, sisaldades ekspressionismile omaseid komponente (atonaalsus) ning pannes väga suurt rõhku ülimale täpsusele helide esitamisel jättes esitajale vähe vabadust.

3) Elektrooniline ja arvutiga loodud muusika on väga laialt levinud paljude žanrites. Üks elektroonilise muusika alaliike spektraalne muusika (Spectral Music) näiteks kasutab arvutit analüüsimaks akustiliste helide tämbrite kõla ja puhtust ning "mängib" akustilise ja elektroonilise heliga neid kokku sulatades.

Muutused toimuvad ka lavamuusikas, mille juures on järjest suurem rõhk eri lavažanrite kokkusulatamisel, loo jutustamisel ning elektroonilistel visuaalidel. Kaasaegne ooper ja tants ei pruugi enam olla vaid vaatemängulised, kergesti jälgitavad, "ilusate" aariatega etendused vaid tõsist süvenemist nõudvad teosed.

Temaatiliselt tegeleb kaasaegne muusika loomulikult kaasajaga igas selle vormis: nii inimlike tunnete ja usu kui poliitika ja sõjaga. Lisaks instrumentaalmuusikale luuakse palju ka koorimuusikat, mis võimaldab teemasid läbi laulu lühidalt kokku võtta.

Euroopa

Geograafilistest piiridest saame kaasajal üha vähem rääkida, kuna kõikvõimas internet liidab ja ühendab. Euroopa juures saab esile tuua Saksamaa, kus on väga tugevad avangardse muusika traditsioonid(seeriamuusika) ja järjepidevalt toimuvad meistrikursused, nt Darmstadi meistrikursus (alates 1960. aastate lõpust). Kolm näitena toodud heliloojat on valitud näitamaks kaasaegse muusika mitmekesisust. 

Briti helilooja Julian Anderson esindab elektroonilise muusika loojaid. Andersoni muusikat on iseloomustatud kui värske meloodia, huvitavate pilli- ja/või hääle kontrastidega ja elavate rütmidega muusikat. Ta kombineerib oma muusikas elekroonilisi võimalusi 20. sajandi modernistlike stiilidega. Lisaks sellele huvitab Andersoni muusika väljaspool Euroopa muusikatraditsiooni, nt. on ta ainest ja inspiratsiooni saanud India muusikast, täpsemalt raagadest. Helilooja teoste hulgast leiad hulganisti pillimuusikat orkestritele, viimastel aastakümnetel on aga keskendunud vokaal-, eriti koolimuusikale. Helinäide, pala Eden sarjast Tundide raamat (Book of Hours) (2005), on kirjutatud 20 pillimängijale ja elektroonikale, uurib ja avastab häälestamata pillidel mängitavate harmooniliste seeriate kõla. 

Samuti Suurbritanniast on pärit uuslihtsust esindav John Tavener, kelle loomingus on oluline koht religioossel muusikal, ja koorilaulul. Sinna jõudis ta läbi vene ja kreeka liturgilise muusika (õigeusk), samas oli ta avatud ka teiste kultuuride, nt. Araabia, suhtes. Ka kasutas helilooja oma erinevate teoste juures ebatraditsioonilisi orkestripille. huvitav näide on kunstnik-kirjaniku William Blake`i poemile The Lamb (1983) kirjutatud neljaosaline laulutsükkel. Lihtsast ühehäälsest palast on saanud populaarne jõuluajalaul. Maailmakuulsuse laiema publiku hulgas tõi talle aga kahest osast koosnev kooriteos Song of Athene (1993), mida lauldi printsess Diana matustel 

Kolmas näide on Soome helilooja Kaija Saariaho, kes on silma paistnud kaasaegse ooperi loojana. Saariaho on serialist, helilooja ise on muusika loomist kirjeldanud kui sünesteetilist  - kõiki meeli haaravat kogemust: "... minu jaoks on visuaalne ja helide maailm üks ja seesama. Erinevad meeled, värvivarjundid või helivarjundid saavad minu peas üheks, moodustades tervikpildi maailmast." Saariaho on kirjutanud palju kammermuusikat, soolokontserte erinevatele pillidele ja suurtele koosseisudele mõeldud koorimuusikat. Ooperikirjutajana aga on ta naisheliloojate seas pioneeriks, tänaseks päevaks on neid saanud neli, neist esimene L`Amoir de loin (2000), mis räägib 12. sajandi loo ideaalse armastuse otsimisest. Saariaho oopereid on lavale toodud üle kogu maailma. 

Muu maailm

USA muusikas torkab silma armastus ajalooliste stiilide vastu. Siit ka minu esimene näide, helilooja Roman Turovsky. Turovsky on Ukraina päritolu kunstnik ja muusik, kelle loomingus on oluline koht tema päritolul: helilooja on kirjutanud palju palu inspireeritud Ukraina muusikast. Eriline koht tema loomingus on vanadel pillidel, nt. baroksetel keelpillidel: neile pillidele on ta kirjutanud üle 1000 variatsiooni. 

Koos nelja teise heliloojaga asutas Turovsky barokkmuusikat taasesitavate muusikute ühenduse Vox Saeculorum, mis tegutseb aastast 2006 ja mil on juba paarkümmnend liiget.

Teine näide on rockmuusika ja klassikalise muusika sünteesist helilooja Rhys Chathami poolt. Punk rocki taustaga heliliooja töödest õhkub suurt armastust rockmuusika vastu, millele ta annab klassikalisema vormi. Kitarrimängijana kuuluvad Chathami loomingu paremikku kitarride orkestrile kirjutatud palad, millest populaarseim on An Angel Moves Too Fast to See (1989). Lugu on kirjutatud 100 kitarrile.