20. sajandi kunstistiilid ja tähtsamad esindajad

Pollock oli tundlik kunstnikunatuur, kelle tõi abstraktse maalimiseni isiklik tragöödia: vajadus saada võitu depressioonist ja alkoholismist. Pollock tõi maalikunsti sisse uue termini action painting (tegevusmaal), mis rõhutab maalimise juures protsessi rohkem kui tulemust. Ta asetas oma lõuendid põrandale, mis lihtsustas pinna värviga katmist. 

Lisaks kandis ta värvi lõuendile otse suurtest purkidest, tehes seda tilgutamise ja pritsimise teel nii, et pintsel isegi ei pruukinud lõuendit puutuda. Sel viisil töötades, mõnikord ka lõuendi peal kõndides, läks Jackson justkui oma pildi sisse ja muutus selle loomise ajal osaks selleks. Tööd alustades ei teadnud Jackson kunagi, milline on valmis maal. Tulemuseks olid suured, ühtlaselt erinevate värvide pritsmetega kaetud pinnad, justkui tükikesed kirjust, tekstuursest tapeedist. Sageli jättis kunstnik oma tööd ka pealkirjastamata, et vaataja saaks ise otsustada, kas ja mida ta pildil näeb. Selliste maalide puhul kadus ära ka tavapärane kompositsiooni mõiste, kuna pind oli kaetud ühtlaselt, rõhutamata eraldi ühtegi punkti. Saate tulemust võrrelda ühe Kandinski maaliga.

Jackson Pollock. Nr 5, 1948 (allikas)

Vassili Kandinski. Kompositsioon nr 6, 1911

Hoopis erinev abstraktse ekspressionismi esindaja on samuti USA-s töötanud Venemaa juurtega kunstnik Mark Rothko. Kunstnikku teatakse eelkõige tema värviväljamaalideks kutsustud tööde tõttu. Tegemist on suurtele lõuenditele maalitud erksate värvidega ruutude ja riskülikutega. Kunstnik kattis pinna õhukese kihina, mis jättis alusvärvi kergelt läbi kumama ja tegi maalid tervikuna õhulisemaks. Kuigi oma vormilt justkui lihtne: vaid üks/ kaks värvi lõuendil, mõjuvad Rothko tööd väga emotsionaalselt ja elavalt. Lõuendi pind ei ole kunagi ühtlaselt sile, vaid selles on struktuuri (nähtavaid pinnaerinevusi). Maali ees seistes vaataja justkui siseneks ühte värvi, selle tähendustesse ja mõjuväljadesse. Rothko ei maalinud oma sõnul kunagi ainult värve, vaid ka vorme ning maalide algimpulss tuli hoopiski eelajaloolisest (koopamaalid) ja mütoloogilisest maailmast.

Mark Rothko. Kollane violetse kohal, 1956 (allikas)

Oma maalide nimed ongi Rothko pannud värvide järgi, mida ta parasjagu maalil kasutab/ kujutab. Järgnevalt Rothkot lühidalt tutvustav videolõik.