20. sajandi kunstistiilid ja tähtsamad esindajad

1. Sissejuhatus: impressionism ja ekspressionism

Impressionism kunstis

Impressionism saab kunstistiilina alguse juba 19. sajandi II poolel, kuid tema mõju ulatub tugevalt 20. sajandisse. Ka on stiil olnud sajandivahetuse samanimelise muusikastiili aluseks.  Impressionistid alustasid rühmitusena, mille esimene näitus toimus aastal 1874, nn "Hüljatute salongis" - galeriis, mida said üürida oma loomingu näitamiseks kunstnikud, kelle tööd olid ametlike ülevaatenäituste komisjoni poolt tagasi lükatud. Rühmitus oli üsna lahtiste piiridega, sinna kuulus väga erineva käekirja ja taustaga kunstnikke. Ajapikku leidis igaüks neist oma eripärase esitlusviisi ja hakati esinema juba individuaalselt. Lõpuni jäi impressionistlikele tõekspidamistele truuks Claude Monet, veel kuulusid algselt rühmitusse järgmised nimed: Camille Pissarro, Auguste Renoir, Edgar Degas, Alfred Sisley ja Edouard Manet. Oma nime sai rühmitus esimesel näitusel esitletud Monet` maali järgi.

Monet. Impressioon. Tõusev päike, 1872 (allikas)

Kuigi realistid ja impressionistid mõIemad töötasid palju värskes õhus, olid eesmärgid erinevad: impressionistide inspiratsiooniallikaks oli valgus ja viis kuidas me valgust näeme. Tegeleti impressiooniga - muljega, nägemismuljega. Huvi valgusekäsitluse vastu oli isegi mõnevõrra teaduslik: uuriti optikat ja spekterkiirte värve. Niisiis armastavad impressionistid kõrvutada erksaid värve ja puhtaid toone, nt. rohelise asemel kasutati koos sinist ja kollast. Ka on impressionistlikule maalile iseloomulik kujutatavate esemete piirjoonte ähmastamine: sest millelegi pilku heites me ei näegi seda kohe selgelt ja täpselt.

Piltide peategelane on valgus, mis peegeldub veepinnalt, majade akendelt, lapse silmadest ... ühesõnaga pildi teema oli iga kunstniku jaoks vaid vahend kuidas oma mõtet edasi anda. Nii leiame impressionismist nii linna -kui loodusvaateid, natüürmorte kui portreid.  

Armastati kujutada seeriaid: vaadelda ühte objekti korduvalt: erinevates olukordades, erinevatel ajahetkedel, näiteks Monet`i seeria Pariisi Roueni katedraalist maalitud 1890tel aastatel. 

Roueni katedraali läänefassaad hommikuvalguses, 1894 (allikas)

Roueni katedraali läänefassaad keskpäevapäikeses, 1892 (allikas)

Lisa saate lugeda ja vaadata siit.

Postimpressionism

Postimpressionism on impressionismist välja kasvanud kunstivool 19. sajandi lõpus. Postimpressionistid arendasid impressionistide alustatud värvikasutust edasi: jätkasid eredate ja paksude värvide ning eristuvate pintslitõmmete kasutamist ning maalisid samamoodi realistlikke teemasid. Samas meeldis postimpressionistidele rõhutada rohkem geomeetrilisi vorme, samuti neid vorme moonutada ning meelevaldseid värve kasutada. Postimpressionismi tuntumad esindajad on Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Henri Rousseau, Henri de Toulouse-Lautrec ja Paul Cézanne. Kuigi nad korraldasid tihti ühisnäitusi, ei moodustanud nad siiski ühtset liikumist ega olnud paljus ühistel seisukohtadel. Erinevate postimpressionistide loomingust on välja arenenud mitmed hilisemad kunstistiilid, nt. Gogh ja ekspressionism või Cezanne ja kubism. Hoopis eraldi tehnika on puäntillism - väikeste värvitäppide süsteemse kasutamine, mille töötas välja Georges Seurat. 

Paul Cézanne soovis taastada maalikunstis korda ja struktuuri ning püüdis seda saavutada objektide välimuse taandamisega põhiliste geomeetriliste kehade suunas kuid säilitada samas impressionismi eredad ja värsked värvid.

Cezanne. St. Victoire mägi ja must äikesepilv, 1904-1905 (allikas)

Vincent van Gogh`i tunneb ära erksate ja kontrastsete värvide ning hoogsa ja väreleva pintslilöökide järgi, mida ta kasutas oma emotsioonide ja hingelise seisundi edasiandmiseks. Kunstniku elu oli majanduslikult keeruline ja raske ning kogu au ja kuulsus sai talle kahjuks omaks alles pärast surma. Kõige viljakam periood olid viimased eluaastad ja Lõuna-Prantsusmaal Arles`is veedetud aeg. 

 Gogh. Tähistaevas, 1889 (allikas)

Rohkem saad lugeda vaadata kunstiajaloo veebikonspektist.

Ekspressionism kunstis

Ekspressionistlikku maailmavaate esimeseks väljundiks olid kunstnike Edvard Munchi ja Vincent van Goghi looming, kelle töödest said inspiratsiooni paljud 20. sajandi kunstnikud. Stiilina tekkis ekspressionism 20. sajandi alguses Saksamaal, reaktsioonina üha suuremale suurlinnastumisele. 1905. aastal loodi rühmitus „Die Brücke“ (Sild), mis tegutses aastani 1913 ja koondas endasse sama ideed kandvaid kunstnikke: Ernst Ludwig Kirchner, Erich Heckel, Emil Nolde jt. Ekspressionistlikke jooni leiab ka Austria kunstniku Egon Schiele ja šveitslase Paul Klee loomingus.

Ekspressionismis on rõhk tunnete väljendamisel ning väljendatavad tunded on pigem negatiivsed: üksindus, kõledus, hirm jne. Pildi temaatika on seotud inimesega: kujutatakse inimest linnakeskkonnas, rahvahulki, inimese üksiolekut, võõrandumist oma loomulikkusest. 

Ekspressionismi vormitunnused on:

1) inimeste ja esemete moonutamine koledama suunas värvidega: porised või ebaloomulikud värvivalikud (nt. roheline või violetne nahavärv) 

2) inimeste ja esemete moonutamine koledama suunas vormiliselt: nurgelised, proportsioonist väljas kehad. 

3) linnakeskonna kujutamine kriitiliselt, nt. sotsiaalsetele probleemidele viitamine: prostituudid

Kirchner. Berliini tänav, 1913 (allikas)

                                                                                                                                 Kirchner. Marzella, 1909 (allikas)

Ekspressionismi teine laine pärast I maailmasõda oli veel grotesksem ja ühiskonnakriitilisem kui esimene ja seda eriti Saksamaal. Seoses Hitleri võimuletulekuga 1933 stiil aga keelustati. Lisaks graafikale ja maalikunstile esineb stiil jõuliselt ka filmikunstis. Saksa tummfilmiklassikasse kuuluvad sellised teosed nagu "Metropolis" (1927), "Dokor Caligari kabinet" (1920) või "Nosferatu" (1922). 

2. Kubismist abstraktsionismini

Fragment Pablo Picasso teosest "Guernica", 1937

Kubism

Kubismi alguseks loetakse  1907 aastat, kui Pablo Picasso esitles Pariisi näitusel oma maali „Avignoni neiud“ ja vaatajad, olles segaduses kehade geomeetrilisest anatoomiast, ristisid maalide autori "kuubikumaalijaks". Kubismi töötas välja Picasso koos Georges Braque`ga, kunstnikud töötasid oma loomingu algusaastail tihedalt koos. Kubistide eesmärgiks oli maailma lihtsustamine ning vormitunnusteks on:

1)  kasutada lihtsustamiseks geomeetrilisi kujundeid, nt. inimese pea ovaal, rindkere kolmnurk jne.

2) nädata kujutatavaid esemeid/objekte korraga mitmest vaatenurgast. Ajaloos leiab sellist kujutamisviisi nt. Egiptuse kunstist: osa kehast kujutati otse-, osa külgvaates. 

Oma algusaastatel muutus kubistlik maal üsna värvivaeseks ja vormiliselt peaaegu abstraktseks: algselt kujutatud esemed olid niivõrd lihtsustunud, et muutusid geomeetriliste kujundite kompositsioonideks. 

Braque. Viiul ja küünlajalg, 1910 (allikas)

Edasises loomingus kasutavad ja kombineerivad kunstnikud  kubistlikke elemente loomingulisemalt ja vabamalt. Kubism esineb maalis, graafikas ja skulptuuris, lisaks nimetatuile on tuntumad kubismi viljelevad kunstnikud veel Juan Gris, Robert Delanay ja Fernand Leger. Picassost pikemalt juttu järgmise nädala teema all.

Futurism

Futurism tekkis 1909 aastal Itaalias vastuseisuna traditsioonilisse kunsti. Futuristide näol on tegemist rühmitusega, kes algselt sõnastas oma eesmärgid manifesti näol ja alles seejärel hakkas otsima oma ideedele praktilisi väljundeid. Futuristide esimene manifest ilmus 1909 aastal ja teine1910 aastal, autoriks Filippo Tommaso Marinetti. Futuristid vaimustusid tehnikast, kuid nende rühmituse tegevuse katkestas I maailmasõda, kui osad rühmituse liikmed pettusid tehnika edusammude rakendamisest sõja hüvanguks.

Futurismi I manifesti trükiväljaanne ajalehes Figaro 1909 aastal (allikas)

Futuristlikku kunsti eesmärgiks on tulevikku vaatamine: dünaamika, liikumise, arengu ja progressi kujutamine, teemadeks linnad, kõikvõimalikud masinad, mehaanika jne. Futurismi vormitunnusteks on:

1) korduste kasutamine

2) enamasti erksad värvid eesmärgiga tekitada pildil elavust 

3) piltide tükeldamine ja geomeetria kasutamine, mis laenati kubistidelt

Futuristid armastasid panna oma töödele ka kõlavaid ja keerukaid pealkirju.

Giacomo Balla. Keti otsas liikuva koera dünaamika, 1912 (allikas)

Pilt 3. Umberto Boccioni. Elastsus, 1912 (allikas)

Gino Severini. Bal Tabarini Dünaamiline hieroglüüf, 1912 (allikas)

Futurism esines maalis, skulptuuris, graafikas, arhitektuuris ja teatri- ja filmikunstis. Lisaks Itaaliale oli futurism populaarne ka näiteks Venemaal, kust pärineb ka filminäide: "Aelita Queen of Mars" (1924).

Abstraktsionism

Abstraktsionismist kui teadlikult valitud kunsti tegemise viisist saab rääkida alates 1910. aastast, kui Vassili Kandinsky maalis oma esimese abstraktse akvarellmaali.  Juba varem olid mitmed kunstnikud jõudnud oma kujutamises abstraktsuseni (nt. kubistid), kuid varem polnud see olnud eesmärk omaette. Kandinsky eesmärk abstraktsionismi rajajana oli „vabastada kunst kujutavast sisust, abstrahheerida mõtteid ja tundeid“. Kandinskyst sai abstraktse kunsti eestkõneleja ja õpetuse edasiandja: ta oli üks Bauhausi kooli nimekatest õppejõudududest.  

Kandinsky. Kompositsioon nr 6, 1913 (allikas)

Abstraktsionism avaldub mitmes eri vormis: ekspressiivne ehk emotsioonidest lähtuv ja geomeetriline ehk ideel, loogikal põhinev. Ühes näeme rohkem üksteisesse sulanduvaid ebamäärase kujuga värvikooslusi või suuri puhtaid värvipindu, teisel juhul on tegemist korrastatud geomeetriliste kujundite süsteemiga. Üks võimalus, kuhu geomeetrilises abstraktsionismis jõuda, avaldub hollandi kunstniku Piet Mondriani loomingus, kes lõpuks kujutas maailma vaid ristuvate vertikaal-ja horisontaaljoontega ning täitis nendevahelised pinnad põhivärvidega. 

Piet Mondrian. Kompositsioon II sinise, punase ja kollasega, 1930 (allikas)

Venemaal arenes geomeetrilisest abstraktsionismist välja alastiil, mida nimetatakse konstruktivismiks. Selle tuntumaid esindajaid on Kazimir Malevitš.

Kazimir Malevitš. Must ruut valgel taustal, 1915 (allikas)

Esmakordselt eksponeeris Malevitš oma tööd (1915) nurka ja allapoole kaldu asetatuna, viidates nii vene ikoonikummardamise traditsioonile.(allikas)

Abstraktsionismist arenes välja ka optiline kunst (OP), mis mängib sõna otseses mõttes vaataja silmanärviimpulssidega. Ka muutub maalimisprotsessis osalemine ajapikku töö tulemusest olulisemaks: ekspressiivne abstraktsionism tekib USA-s II maailmasõja järel, selle kohta edaspidi eraldi peatükk. Abstraktsionism esineb maalis, graafikas ja skulptuuris. Stiilina on abstraktsionism tänase päevani elujõuline.

Bridget Riley. Ruutude liikumine, 1961 (allikas)

Rohkem saad lugeda ja pildinäiteid vaadata siit.

2.1. Pablo Picasso

Pablo Picasso oli pika eluteega väga mitmenäoline kunstnik. On teada tema temperamentne loomus ja dramaatilised lood naistega. Tema taust on akadeemiline, st. tal sai korraliku klassikalise kunstiharidse ja evis suurepärast joonistusoskust. Kubismini jõudus Picasso läbi mitmete katsetuste, otseselt oli ta mõjutatud Aafrika kunstist ja eriti musta mandri maskidest, millest inspireerituna sündis esimene kubistlik maal "Avignoni neiud" (1907). Kuid olles välja kubismi põhimõtted koos Braque`ga välja töötanud, ei jäänud Picasso kunagi stiili kinni ning käsitles seda vabalt ja segas sinna teiste stiilide elemente. Ta saavutas majandusliku kindluse üsna varakult, seetõttu oli ta oma valikutes üsna vaba. Picasso sattus elama aega, kui kunstnikelt oodati üha enam seisukohavõttu ka ühiskonnas toimuva kohta. Mõned erandid ("Guernica" (1937)) välja arvata, jäi Picasso pigem kunstnikuks klassikalises mõttes.

Põhiliselt keskendus Picasso maalile, kuid tegi ka keraamikat ja raamatuillustratsioone. Üks teema, millega ta tegeles, oli varasemate kunstiteoste uurimine ja "uuesti esitamine". Üheks tema lemmikuks sai Diego Velazquezi maali "Õuedaamid"(1656), millest ta maalis 58 versiooni.

Pilt 2. Picasso. La Meninas, 17.08.1957. Tegemist on ühega 58 pildist koosnevast seeriast, mille Picasso maalis ühel päeval Cannes´i kunstifestivalil. Ta ise on tööd nimetanud "Velasquezi maali uurimiseks". (allikas)

2.2. Vassili Kandinsky

Kandinsky oli Venemaalt pärit juudi rahvusest kunstnik, kes võimudega konflikti sattudes emigreerus pärast I ms Saksamaale, kus asus muuseas töötama kunsti õppejõuna.

Kandinsky oli harrastusviiuldaja ja muusikal oli tema loomingus oluline roll, nt. suhtles ta väga aktiivselt ka ekspressionistliku helilooja Arnord Schönbergiga. Kandinsky võrdles ka pildi maalimist heliteosega: kus lõuend on noodikiri ja sinna paigutatud jooned, pinnad ja värvid, on noodid, taktimõõdud ja rütm. Muusikast inspireerituna kannavad mitmed tema tööd nime „kompositisioon“ ja on vaid nummerdatud. Tema loometee alguses olid tema tööd mänglevamad ja maalilisemad ning rohkem emotsioonidest kantud. 

Hiljem hakkas Kandinsky abstraktse kunsti tegemist ka teistele õpetama ning oli vaja sõnadesse panna see, mis alguses oli olnud tunnetuslik. Selle tulemusena muutusid tema tööd palju rafineeritumaks ja korrastatumaks, kus iga kujund ja värv ning nende suurus, hulk ja paigutus olid läbimõeldud ja kandsid kindlat tähendust. Lisamaks maalide pinnale struktuuri, segas ta värvi sisse liivaterakesi.

Raske ja kerge, 1927 (allikas)                              Nimeta, 1916 (allikas)

3. Dada ja sürrealism

Dada

Dada näol on tegemist rühmitusega, mis tekkis I maailmasõja (1916) ajal neutraalses Šveitsis protestimaks nii sõja kui kogu varasema süsteemi kaasa arvatud kultuuri ja kunsti vastu. Dada eesmärk oli lõhkuda, lammutada, šokeerida ja ärritada. Dadaistide hüüdlauseks on protest: „Kunst on surnud, elagu kunst!“. Omal ajal jäi rühmituse tegevus sõja tõttu lühikeseks, kuid küsimus: kuhu kunst liigub ja mis on eesmärk, oli esitatud. Vastust sellele otsitakse siiamaani. 

Dadaism oli algselt väga põimunud kirjanduse, muusika ja liikumisega, oma kogunemistel esitati kõva häälega absurdiluulet, tekitati müramuusikat ja korraldati spontaanseid lõhietendusi e. performanceid. Kohtuti kõrtsis nimega "Cabaret Voltaire". 

Kujutavas kunstis kasutati võimalikult kunstikaugeid esitlemisviise: 

1) kasutatud, väärtuseta esemeid, millest tehti kollaaže

2) juba valmis esemeid (ready made) millest pandi kokku installatsioone (ruumiline kompositsioon) või esitleti allkirjastatuna originaalkujul.  

3) taasesitasid varasemaid tuntud kunstiteoseid „uues kuues“. 

Dada esines peamiselt, joonistuste, kollaažide, foto, installatsioonide ja performance kujul. Rühmituse lagunedes sulandusid mitmed dadaistid sürrealismiga. Üks nimekaim dada esindaja oli Marcel Duchamp, kellest tuleb pikemalt juttu järgmisel nädalal.

Francis Picabia. L'oeil cacodylate, 1921 (allikas)

Man Ray. Ingresi viiul, 1924 (viide klassitsistliku maalikunstniku Ingresi maalile Valpinqoni supleja) (allikas)

Pikemalt ja rohkemate näidetega saad dada kohta infot siit.

Sürrealism

Sürrealism oli laiem liikumine, mille algne eesmärk oli muuta kogu senist ühiskonda. Sürrealismi alguseks loetakse sürrealismi manifesti kirjutamist ja avaldamist Andre Bretoni poolt 1924. aastal. 

Manifesti põhisõnum oli: „Tuleb vabastada end mõistuse ja loogika surve alt! Alluda oma tungidele ja spontaansetele, automaatsetele reaktsioonidele!“. Algidee saadi Freudi teooriatest - alateadvus, allasurutud ihad ja tungid), inspiratsiooniks kujutamisel olid lisaks unenäod, fantaasiad, nägemused, laste ja vaimuhaigete joonistused. (Manifest on eesti keeles ilmunud ajakirjas Akadeemia, 1998, nr 7, lk 1389. Tlk Inga Saare ja Andres Raudsepp.)

Üheks sürrealismi tehnikaks on automaatne joonistamine, kus kunstnik püüab teadlikult mitte oma kätt mõistusega juhtida ja mille tulemuseks on nn. „sodipudi“ joonistused, kust võib midagi äratuntavat otsida. Siiski on sürrealistlik kujutav kunst enamasti kujutav, st. et vaataja tunneb piltidel ära reaalsed esemed, kuid need on esitatud ebareaalses, jaburas või võimatus suhtes. Ka maalimisviis on pigem realistlik ja akadeemiliselt täpne. Kindlate ja kirjeldatavate tunnustega esines sürrealism lisaks kujutavale kunstile ka kirjanduses, teatris ja kinos. Sarnaselt abstraktsele kunstile on ka sürrealism tänaseni väga elujõuline ja eriti kaasajal populaarne stiil arvutijoonistajate jaoks.

Andre Masson. Automaatne joonistus, 1924 (allikas)

Rene Magritte. Terapeut, 1927 (allikas)

Tuntumad sürrealistid olid Rene Magritte, Max Ernst, Joan Miro ja täiesti eraldi positsioonil asuv Salvador Dali, kellest tuleb pikemalt juttu järgmise nädala konspektis. Väga omanäoline kunstnik oli juudi rahvusest Vene-Prantsuse kunstnik Marc Chagall, kelle loomingus on nii ekspressionistlikke, kubistlikke kui sürrelistlikke jooni.

Koostöös režisöör Louis Bunueliga valmis Dalil 1924 aastal esimene sürrelistlik film "Andaluusia koer", kust tradistioonilist narratiivi ei maksa oodata. Tegemist on unenäolise assotsatsioonide põimumisega. NB! Hoiatus! 1.35`` on ebameeldiv stseen, mis võib häirida. 

Lisalugemist ja vaatamist siit.

3.1. Salvador Dali

Salvador Dali oli 20. sajandi olulisemaid sürrealiste. Ta alustas oma loominguteed küll koos sürrealistide rühmitusega, kuid 1930. aastatel heideti ta sealt välja süüdistusega, et ta ei mõista avalikult Hitleri poliitikat hukka. Dali ütles rühmitusest väljaarvamise peale oma kuulsad sõnad: "Mina olengi sürrealism!" ja jätkas maalimist. Väljaöeldud sõnades on omajagu tõtt, sest dali mitte ainult ei maalinud sürrelistlikus stiilis, vaid ta püüdis ka oma elu elada sürrealistlikus stiilis. 

Dali maalimisstiil oli teiste sürrealistidega võrreldes palju teatraalsem, pikitud täis sümboleid ja alltekste, palju viiteid leiab Freudile ja allasurutud seksuaaltungidele. Tema maalimisviis on samas realistlik ning ta kasutab sageli oma tööde taustaka kodust Kataloonia maastikku.  

Dali. Mälu püsivus,1931 (allikas)

Salvador Dali. Uni, 1931 (allikas)

Lisaks maalikunstile, tegutses Dali ka skulptorina, parfüümi- ja moetööstus, tegi reklaame ja animatsioone. Üks näide multifilmist, mis valmis koostöös Walt Disney`ga (lõpetati küll alles aastal 2003 aastal), kannab nime "Il Destino" ("Saatus"). 

3.2. Marcel Duschamp

Nimekaimaid dadaiste oli Marcel Duschamp, kes alustades kunstnikuteed maalijana, loobus peagi olemast osa traditsioonilisest kunstiajaloost vaid asus otsima uusi väljakutseid kunstnikuna. Peamine küsimus, mida ta esitas nii endale kui kunstipublikule, oli: "Mis teeb kunstist kunsti ja kunstnikust kunstniku?" . Kas need on meisterlikud oskused, või see, mis on on tema peas: inspiratsioon, idee, mõte? Duchamp lähtus sellest, et tähtsaim on kunstiteose mõte ja viis kuidas seda esitletakse. Teda on seetõttu nimetatud ka esimeseks kontseptualistiks. Tema tõi kunsti sisse ka termini ready-made, ehk valmisesemete kasutamise kunstiobjektidena.

Tema töö, mis on 20. sajandi kunstiajalugu enim mõjutanud, kannab nime "Puskkkaev" ja selle esitlemine esimesel avalikul näitusel keelati ära. Põhjenduseks toodi, et tegemist on amoraalse, absurdse tööga, mis on ka muuhulgas plagiaat. Nagu fotolt näete, on Duchamp kasutanud siin tõesti valmisemena meeste pissuaari, mille on asetanud alusele teistpidi ning signeerinud. Antud töö on hea näide kunstniku uuest lähenemisest kunstile ja kunstnikule: tähtis ei ole, mitte see, et esitletav töö oleks kunstniku oma kätega valmistatud vaid see, et kunstnikul tuli mõte valmiseseme esitlemise kaudu edastada mingit oma ideed. Duchamp`i eesmärk on sisuliselt raputada vaatajaid/kriitikuid/teisi kunstnikke välja traditsiooniks kujunenud arusaamast kunstist ja kunstnikust. Ja just sellepärast, et Duchamp esitab küsimusi ja tõstatab probleeme, on ta kunstiajaloos oluline. Ühena esimestest püüab ta asetada kunsti muutuva maailma konteksti.

Duchamp. Purskkaev, 1917. Pildistatud fotograaf Alfred Stieglitz poolt esimesel avalikul väljapanekul (allikas)

Järgnevas lõigus räägib teose esitlemise loo ära kunstiteadlane ka Dawn Ades, selgitades, miks on teos 20. sajandi kunstiajaloo seisukohast nii oluline. Video on inglisekeelne. 

Oma edasises loomingus kasutas ta oma teoste loomisel palju erinevaid meediume: fotot, valmisesemeid, valmisesemetest kokku pandud installatsiooni ja performance`id. I ms. lõpul emigreerus Dushamp USAsse, kus tegutses Dada rühmitusest sõltumatuna.

Marcel Duchamp. Suur klaas, 1924 (allikas)

4. Kunst II maailmasõja ajal ja järel

Kunst

20. sajandi II poolel võeti kasutusele mõiste art brut (metsik, brutaalne kunst), seda kirjeldamaks kunsti, mis on loodud väljaspool tavapäraseid arusaamu ja reegleid kunstist. Brutaalsus, metsikus tähendab siin pigem köidikuist, piirangutest vaba kuid mitte juhuslikkust või kontrollimatust. Selle mõistega tähistada kunsti, mis võis olla loodud nt. psüühhiliste haigustega inimeste või laste poolt. Juba sajandi alguses oli hakatud psüühiliste probleemide ravimisel kasutama ühe abivahendina maalimist ja joonistamist ning on näiteid huvitavatest ja erilistest töödest, isegi tööde seeriatest, mis on loodud vaimuhaiglate patsientide poolt (pilt1). Laste joonistused on aga võluvad oma siiruse ja otsekohesuse poolest: nad ei vaeva oma pead "õige" kujutamisega ega lisa piltidele varjatud sümboleid, vaid lihtsalt joonistavad nii nagu nad teavad.  Inglise keelne väljend outsaider art (väljaspool olijate kunst) lisab loetellu ka nt. naivistid - vahetult lapselikku käsitlust jälgiv primitiivne maali koolkond. 

Pilt 1. Adolf Wölfi. Üldine vaade Neverangeri saarele ( General view of the Island Neverager), 1911 (allikas)

II maailmasõja järgsetel aastatel kujunes uueks Lääne kunsti keskuseks New Yorki linn USA-s, kus töötasid ka paljud Euroopast sõja tõttu lahkunud kunstnikud. Paljud kunstnikud olid pettunud figuratiivses (midagi kujutavas) kunstis ning leiti, et abstraktne kujutamisviis on ainuvõimalik. Tekkis uus abstraktse kujutamisviisi vorm - abstraktne ekspressionism. Abstraktse ekspressionismi iseloomustavad tunnused on:

1) kunstniku isikliku kogemuse väljendamist tähtsustamine

2) suurte lõuendite kasutamine

3) maalimise protsessi rõhutamine (action painting)

Tuntumad Abstraktse ekspressionismi I laine esindajad on Jackson Pollock, Mark Rothko ja Willem de Kooning. 

Jackson Pollock. Nr 5, 1948 (allikas)

Rohkem pildinäiteid stiili kohta näed siit.

4.1. Jean Dubuffet

Fragment Jean Dubuffet`i teosest "Les Grandes Arteres", 1962 (allikas)

Prantsuse kunstnik Jean Dubuffet tõi art brut`i mõiste ja maalimisviisi ka nn suurde kunsti. Nagu paljud loomeinimesed 20 sajandil, otsis ka tema pärast sõda uusi ideid, inspiratsiooni ja maalimise ainest. Art brut`i juures paelus teda eelkõige idee lihtsamast ning esteetilistest piirangutest vaba kunst, kunst, mis on tavalisele inimesele lähedal ja tegeleb argiste asjadega. Dubuffet võttis siiski üle pigem brutaalse kunsti vormi, jäädes ise siiski kauni- ja keerulisesõnaliseks teoreetikuks ja tavainimesele endiselt võõraks.

Hüvastijätt aknal, 1949 (allikas)

Jõukus, 1961 (allikas)

Tema olulisus alternatiivse, tavapärasest erineva maalimisstiili esiletoomisel ja väärtustamisel, on siiski suur. Ka arendas ta välja enamasti pilkupüüdvalt värvikireva oma stiili, mis on segu "sodipudi" joonistusest, sürrealismist, abstraktsionismist ja veel millestki.

4.2. Jackson Pollock ja Mark Rhotko

Pollock oli tundlik kunstnikunatuur, kelle tõi abstraktse maalimiseni isiklik tragöödia: vajadus saada võitu depressioonist ja alkoholismist. Pollock tõi maalikunsti sisse uue termini action painting (tegevusmaal), mis rõhutab maalimise juures protsessi rohkem kui tulemust. Ta asetas oma lõuendid põrandale, mis lihtsustas pinna värviga katmist. 

Lisaks kandis ta värvi lõuendile otse suurtest purkidest, tehes seda tilgutamise ja pritsimise teel nii, et pintsel isegi ei pruukinud lõuendit puutuda. Sel viisil töötades, mõnikord ka lõuendi peal kõndides, läks Jackson justkui oma pildi sisse ja muutus selle loomise ajal osaks selleks. Tööd alustades ei teadnud Jackson kunagi, milline on valmis maal. Tulemuseks olid suured, ühtlaselt erinevate värvide pritsmetega kaetud pinnad, justkui tükikesed kirjust, tekstuursest tapeedist. Sageli jättis kunstnik oma tööd ka pealkirjastamata, et vaataja saaks ise otsustada, kas ja mida ta pildil näeb. Selliste maalide puhul kadus ära ka tavapärane kompositsiooni mõiste, kuna pind oli kaetud ühtlaselt, rõhutamata eraldi ühtegi punkti. Saate tulemust võrrelda ühe Kandinski maaliga.

Jackson Pollock. Nr 5, 1948 (allikas)

Vassili Kandinski. Kompositsioon nr 6, 1911

Hoopis erinev abstraktse ekspressionismi esindaja on samuti USA-s töötanud Venemaa juurtega kunstnik Mark Rothko. Kunstnikku teatakse eelkõige tema värviväljamaalideks kutsustud tööde tõttu. Tegemist on suurtele lõuenditele maalitud erksate värvidega ruutude ja riskülikutega. Kunstnik kattis pinna õhukese kihina, mis jättis alusvärvi kergelt läbi kumama ja tegi maalid tervikuna õhulisemaks. Kuigi oma vormilt justkui lihtne: vaid üks/ kaks värvi lõuendil, mõjuvad Rothko tööd väga emotsionaalselt ja elavalt. Lõuendi pind ei ole kunagi ühtlaselt sile, vaid selles on struktuuri (nähtavaid pinnaerinevusi). Maali ees seistes vaataja justkui siseneks ühte värvi, selle tähendustesse ja mõjuväljadesse. Rothko ei maalinud oma sõnul kunagi ainult värve, vaid ka vorme ning maalide algimpulss tuli hoopiski eelajaloolisest (koopamaalid) ja mütoloogilisest maailmast.

Mark Rothko. Kollane violetse kohal, 1956 (allikas)

5. Popkunst

Popkunst tekkis 1950. aastatel üheaegselt nii USAs ja Inglismaal. Sõjakoledused olid hakanud ununema ja inimesed elasid lihtsat ja ilusat elu, millesse kuulusid ilusad, igapäevased asjad. Sooviti olla nagu kõik teised, osa suurest tervikust. Sellest popkunst lähtubki: massikultuurist, tarbimisest, argiesemetest. Popkunst on justkui samamoodi toode nagu iga teinegi poeletil: odavam kui kunst tavaliselt, kõigile kättesaadav ja mõistetav. Miks odavam? Sest kasutatakse graafikat, mis võimaldab trükkida korduvaid seeriaid. 

Popkunsti tunnused on:

1) stiliseeritud, plakatlik vorm 

2) erksate värvide kasutamine

3) ajakirjadest, televiisorist ja kinost tuttavate inimeste - näitlejad, muusikud, poliitikud ja multifilmikangelased kujutamine

4) koomiksikeele kasutamine maalis (Lichtenstein)

5) graafika kasutamine, seeriad

Popkunst esineb maalis, graafikas, foto ja kollaaži näol, skulptuuris, filmis ja performancete näol.

Roy Lichtenstein. Meistriteos, 1962 (allikas)

Nimekaimad popkunstnikud omal ajal olid Andy Warhol ja Roy Lichtenstein. 

Lisamaterjali siit.

5.1. Andy Warhol ja Roy Lichtenstein

Andy Warhol on teada just oma kuulsuste seeriate tõttu: tema kasutas trükigraafikat, täpsemalt siiditrükki e. serigraafiat. Warhol kasutas oma seeriate trükkimisel ka abijõude. 

Andy Warhol. Campbelli tomatisupi purgid, 1962 (allikas)

Lisaks trükigraafikale tegi Warhol ka performance`id ja videokunsti, ka siin võtab ta ainese massikultuurist. 

Lichtensteini algmaterjaliks oli koomiks: jällegi populaarne nähtus aga mitte "päris" kunsti hulka loetud. Lichtenstein maalis lõuendile justkui suurendatud kaadreid koomiksitest ja jättis alles trükigraafika esteetika. Tuues koomiksi esimest korda kunstisaali, andis Lichtenstein sellele vormile justkui kõrgema staatuse, lisaväärtuse. Ta esitas vaatajale küsimuse: kas kunst on alles siis kunst, kui on kunstisaalis?

6. Kontseptuaalne kunst

Kontseptualism stiilina sai alguse 1960. aastatel ja stiili kõige tähtsamaks märksõnaks sai mõte: "Kunstis on kõige tähtsam idee!". Teisisõnu: ideest lähtuvalt valiti kunstiteose vorm ja esitlusviis. 

Kontseptuaalse kunsti tunnused on:

1) eelistatult uute meediumide: foto, video ja performace kasutamine, installatsioonide juures kasutati kõikvõimalikke materjale, mis sobisid

2) teooria tähtsustamise praktika asemel: tekst muutus pildist olulisemaks, st. teose mõistmiseks ei piisanud enam teose vaatamisest, vaid tuli teemasse süveneda ja palju taustainfot lugeda

Kontseptualism muutis kunstist osa saamise ühelt poolt tülikamaks ning teiselt poolt elitaarsemaks: väiksem hulk inimesi suutis end nende ideega kursis hoida. Osades Euroopa riikides muutusid rõhuasetused ka kunstikõrghariduses: traditsioonilisi maalimise, joonistamise, vormi ja kompositsiooni õpetamist vähendati või võeti üldse kavast maha. Selle asemel tutvustati erinevaid filosoofilisi käsitlusi, toimusid arutelud ja seminarid poliitika ja ühiskonnas toimuva üle. Kui mõtelda tagasi 60. aastate poliitilise olukorra üle: külm sõda ja võidurelvastumine, Praha kevad jne, siis on arusaadav, et ka kunstimaailm reageeris ühiskonnas toimuvale. 

Esimeseks kontseptualistlikuks teoseks peetakse Joseph Kosuthi tööd "Üks ja kolm tooli". Miks tööl selline pealkiri, saab vaataja ise välja nuputada. Kosuth armastas teksti mitmetähenduslikkusega mängida ning sõnadel oli oluline roll kogu tema loomingus.

Joseph Kosuth. Üks ja kolm tooli, 1964 (allikas)

Tuntuim ja mõjukaim kontseptuaalne kunstnik oli aga sakslane Joseph Beuys, kelle töid tutvustab järgmise nädala konspekt. 

6.1. Joseph Beuys

Joseph Beuys omandas klassikalise kunstihariduse ja oli ametilt skulptor. Vormi ning materjaliga tegeles ta jooksvalt kogu loomingu vältel. Eriline, lausa mütoloogiline koht tema loomingus oli vildil ja rasval. Beuys mobiliseeriti Teise maailmasõja ajal Luftwaffe’sse. 1943. aastal sattus ta Nõukogude Liidu kohal lennuõnnetusse ning jäi imekombel ellu. Põlenud mehe korjasid üles Krimmi tatarlased ning ravisid teda loomarasvaga võides ja siis vilti mähkides. Kogu kehapinnaga läbi tunnetatud ravikuur saigi tema loomingu ajendiks – nüüd, kus ta oli terveks tehtud, muutus tema kohustuseks teiste ravimine. Alguse sai rasva ja vildi mütoloogia, nn alaväärsete materjalide ausse, esile tõstmine. Orgaanilise aine murdmine kunstisaalidesse, publiku meeltesse. Üks esimesi töid , kus Beuys rasva kasutab, on Rasvatool.

Joseph Beuys. Fat Chair, 1964 (allikas)

Beuysi kasutatud materjalid võib kaheks jagada: kerged, ilma stabiilse struktuurita ained (nt. rasv) ning tugevad, rasked, kindla struktuuriga ja raskesti mõjutatavad (nt. kivi). Soojatundlikud materjalid lubavad uurida liikumise,muutumise ja vormi vahelisi suhteid. Neid igapäevaseid aineid omavahel kombineerides räägibki Beuys oma lugu.

Joseph Beuys`i loomingu tähtsaima osa moodustavad performance`id, millest tänasel päeval saame osa fotode ja video abil. Näitena Beuysi performance`itest toon kaks: "I like America and America Likes Me" (1967) ja "Kasvagu 7000 tamme" (1982-84). 

Esimeses aktsioonis mängib peaosa koiott, ning etendus algas juba Joseph Beuysi reisiga Saksamaalt Ameerikasse. Lennuväljal mähiti kunstnik vilti ja sõidutati kiirabiautos galeriisse. Aktsioon, mis kujutas endast nädala jooksul koiotiga ühes puuris elamist, lõppes samalaadse teekonnaga tagasi. “I like America” puhul oli tegemist sümboolse Ameerika (taas)avastamisega. Beuys kui tulnukas Vanast Maailmast kohtub ja püüab kohaneda koioti kui uue kontinendiga. Sümboolne kordamisrituaal on kui teraapiline seanss, mis annab võimaluse oma varemtehtud vigade parandamiseks ja selle kaudu süütunde ületamiseks. Beuys avastab teist korda Ameerika, kuid respekteerib selle põliselanikku ja jätab ta aktsiooni lõpus ellu. Koiott oli mandri põlisrahvaste püha loom, hunt, kes kunagi ammu rännanud Euraasiast Ameerikasse. Koiott sümboliseeris indiaanlaste uskumustes transformatsiooniprotsessi, võimalust muutuda ühest teiseks. Siit link pildinäidete juurde antud tööst.

“7000 tamme” oli Joseph Beuysi mastaapseim ökokunstiaktsioon, mis  leidis aset seitsmendal Documenta’l Kasselis, Lääne-Saksamaal. Kunstnik vedas Fridericianumi (kunstimaja) ette väljakule 7000 basaltrahnu. Hiigelsuur kivihunnik takistas külastajaid näitusele sisenemast, kuid hunniku likvideerimiseks oli Beuys seadnud tingimuse – iga kivi äravedamiseks pidi istutatama Kasselisse üks tammepuu. Nii tegi kunstnik kingituse tehasetolmu mattunud tööstuslinnale, ning Beuysi kunstiprojekt kasvas kõige laiahaardelisemaks teoseks, mida Documenta’l seni eksponeeritud. “7000 tamme” polnud ainult linnale kopsude tagasi andmise aktsioon, see kasvas avaraks keskkonda reaalselt mõjutavaks teoseks. Beuys, kes end elu lõpuni skulptorina identifitseeris, oli hakkama saanud tõelise ajaskulptuuriga, projektiga, mis ajas ja ruumis pidevalt edasi kasvab-areneb. Esimese tammepuu istutas Beuys ise 1982. aastal, viimase ta poeg Wenzel kaheksanda Documenta avamisel 18 kuud pärast kunstniku surma 1986. aastal. 
Tammede istutamise aktsiooni eesmärgiks oli anda vorm elu, ühiskonna ja ökosüsteemi pideva muutumise ning ajatu ringluse printsiibile. Kivi on staatiline ja külm materjal, puu aga sisaldab soojust. Kogu aktsioon sümboliseerib ka mõtte-, suhtumise- ja hoiakutevahetust – staatiline, muutumatu objekt viitab meie mõtlemisele, loetletava mateeria ja kvantiteedi kultuurile, surma kultuurile. Puu sümboliseerib elu ja avatust, pidevat potentsiaali muutuda. Miks just 7000 ja miks just tammed? Number 7 on üldse erilise tähendusega, see ei viita mitte ainult 7. Documenta’le, vaid on alati olnud linna- ja pargiplaneerimise vormiloovaks substantsiks. Ning 7000 puud suudavad reaalselt muuta linna ilmet ja sotsiaalset keskkonda. Videos sündmusest alates `5.28 

Nagu viimasest näitest näha, astus Beuys väga kaugele traditsioonilise kunstniku kuvandist ja raamidest, mis sellega kaasnevad. Beuys on muuseas ka sageli halvasti/valesti tõlgendatud slogani autor: "Igaüks võib olla kunstnik". Liiga sageli on seda kasutatud halvamaitselise ja kehvasti esitletud kunsti väljavabandamiseks, jättes algse idee tähelepanuta. Igaüks meist võib olla looja, alustada midagi uut, tuua maailma muutuse, nii mõtestab siinkirjutaja seda mõtet lahti.

7. Minimalism kunstis

Maalikunstis tekkis minimalism 1960. aastate keskel vastukaaluks abstraktse ekspressionismi jõulisele eneseväljenduse ideele, stiili eelkäijaks peetakse Vene konstruktivismi (Malevitši Must ruut). Minimalismi eesmärk oli vältida kõike liigset ja keskenduda puhtale vormile. Stiil esines arhitektuuri kõrval jõuliselt ka kujutavas kunstis ja muusikas ning üldised tunnused on kõigil sarnased. Kujutavas kunstis on vormitunnusteks:

1) puhas geomeetriline vorm

2) selged, ühtlased värvipinnad, palju kasutati valget ja musta

Minimalismiga jõudis kunst lõpuks nö. nullpunkti, absurdini, kui näitusesaali astunud külastajat võtsid vastu vaid puhtad valged seinad.

Agnes Martin. Hommik, 1965 (allikas)

8. Kordamiseks

Kordamisküsimused (koos eelmise nädala konspektiga)

1. Osata stiilid kronoloogiliselt järjekorda panna.

2. Osata nimetada stiilide tekkimise põhjuseid (arhitektuur+maal).

3. Osata kokku viia stiil ja tunnused

4. Teada teemakohaseid mõisteid (vt. sõnastik)

5. Osata kirjelduse järgi kokku viia stiil ja stiilinimi (maal+arhitektuur).

6. Tunda kirjelduse järgi ära järgmised kunstnikud: Picasso, Dali, Duchamp, Pollock, Warhol, Beuys

7. Pildiküsimus. Osata pildi järgi määrata maalikunstistiil: ekspressionism, futurism, kubism, abstratsionism, sürrealism, popkunst, kontseptuaalne kunst; arhitektuuris: juugend, funktsionalism, orgaaniline arhitektuur ja minimalism.