1. Sissejuhatus: impressionism ja ekspressionism

Impressionism kunstis

Impressionism saab kunstistiilina alguse juba 19. sajandi II poolel, kuid tema mõju ulatub tugevalt 20. sajandisse. Ka on stiil olnud sajandivahetuse samanimelise muusikastiili aluseks.  Impressionistid alustasid rühmitusena, mille esimene näitus toimus aastal 1874nn "Hüljatute salongis" - galeriis, mida said üürida oma loomingu näitamiseks kunstnikud, kelle tööd olid ametlike ülevaatenäituste komisjoni poolt tagasi lükatud. Rühmitus oli üsna lahtiste piiridega, sinna kuulus väga erineva käekirja ja taustaga kunstnikke. Ajapikku leidis igaüks neist oma eripärase esitlusviisi ja hakati esinema juba individuaalselt. Lõpuni jäi impressionistlikele tõekspidamistele truuks Claude Monetveel kuulusid algselt rühmitusse järgmised nimedCamille PissarroAuguste RenoirEdgar Degas, Alfred Sisley ja Edouard Manet. Oma nime sai rühmitus esimesel näitusel esitletud Monet` maali järgi.


Monet. Impressioon. Tõusev päike, 1872 (allikas)

Kuigi realistid ja impressionistid mõIemad töötasid palju värskes õhus, olid eesmärgid erinevad: impressionistide inspiratsiooniallikaks oli valgus ja viis kuidas me valgust näeme. Tegeleti impressiooniga - muljega, nägemismuljega. Huvi valgusekäsitluse vastu oli isegi mõnevõrra teaduslik: uuriti optikat ja spekterkiirte värve. Niisiis armastavad impressionistid kõrvutada erksaid värve ja puhtaid toone, nt. rohelise asemel kasutati koos sinist ja kollast. Ka on impressionistlikule maalile iseloomulik kujutatavate esemete piirjoonte ähmastamine: sest millelegi pilku heites me ei näegi seda kohe selgelt ja täpselt.

Piltide peategelane on valgus, mis peegeldub veepinnalt, majade akendelt, lapse silmadest ... ühesõnaga pildi teema oli iga kunstniku jaoks vaid vahend kuidas oma mõtet edasi anda. Nii leiame impressionismist nii linna -kui loodusvaateid, natüürmorte kui portreid.  

Armastati kujutada seeriaid: vaadelda ühte objekti korduvalt: erinevates olukordades, erinevatel ajahetkedelnäiteks Monet`i seeria Pariisi Roueni katedraalist maalitud 1890tel aastatel. 

    

Roueni katedraali läänefassaad hommikuvalguses, 1894 (allikas)

Roueni katedraali läänefassaad keskpäevapäikeses, 1892 (allikas)


Lisa saate lugeda ja vaadata siit.


Postimpressionism

Postimpressionism on impressionismist välja kasvanud kunstivool 19. sajandi lõpus. Postimpressionistid arendasid impressionistide alustatud värvikasutust edasijätkasid eredate ja paksude värvide ning eristuvate pintslitõmmete kasutamist ning maalisid samamoodi realistlikke teemasid. Samas meeldis postimpressionistidele rõhutada rohkem geomeetrilisi vorme, samuti neid vorme moonutada ning meelevaldseid värve kasutada. Postimpressionismi tuntumad esindajad on Paul GauguinVincent van Gogh, Henri Rousseau, Henri de Toulouse-Lautrec ja Paul Cézanne. Kuigi nad korraldasid tihti ühisnäitusi, ei moodustanud nad siiski ühtset liikumist ega olnud paljus ühistel seisukohtadel. Erinevate postimpressionistide loomingust on välja arenenud mitmed hilisemad kunstistiilidnt. Gogh ja ekspressionism või Cezanne ja kubism. Hoopis eraldi tehnika on puäntillism - väikeste värvitäppide süsteemse kasutamine, mille töötas välja Georges Seurat. 

Paul Cézanne soovis taastada maalikunstis korda ja struktuuri ning püüdis seda saavutada objektide välimuse taandamisega põhiliste geomeetriliste kehade suunas kuid säilitada samas impressionismi eredad ja värsked värvid.

 

Cezanne. St. Victoire mägi ja must äikesepilv, 1904-1905 (allikas)

Vincent van Gogh`i tunneb ära erksate ja kontrastsete värvide ning hoogsa ja väreleva pintslilöökide järgi, mida ta kasutas oma emotsioonide ja hingelise seisundi edasiandmiseks. Kunstniku elu oli majanduslikult keeruline ja raske ning kogu au ja kuulsus sai talle kahjuks omaks alles pärast surma. Kõige viljakam periood olid viimased eluaastad ja Lõuna-Prantsusmaal Arles`is veedetud aeg. 


 Gogh. Tähistaevas, 1889 (allikas)

Rohkem saad lugeda vaadata kunstiajaloo veebikonspektist.


Ekspressionism kunstis

Ekspressionistlikku maailmavaate esimeseks väljundiks olid kunstnike Edvard Munchi ja Vincent van Goghi looming, kelle töödest said inspiratsiooni paljud 20. sajandi kunstnikud. Stiilina tekkis ekspressionism 20. sajandi alguses Saksamaal, reaktsioonina üha suuremale suurlinnastumisele. 1905. aastal loodi rühmitus „Die Brücke“ (Sild), mis tegutses aastani 1913 ja koondas endasse sama ideed kandvaid kunstnikke: Ernst Ludwig Kirchner, Erich Heckel, Emil Nolde jt. Ekspressionistlikke jooni leiab ka Austria kunstniku Egon Schiele ja šveitslase Paul Klee loomingus.

Ekspressionismis on rõhk tunnete väljendamisel ning väljendatavad tunded on pigem negatiivsed: üksindus, kõledus, hirm jne. Pildi temaatika on seotud inimesega: kujutatakse inimest linnakeskkonnas, rahvahulki, inimese üksiolekut, võõrandumist oma loomulikkusest. 

Ekspressionismi vormitunnused on:

1) inimeste ja esemete moonutamine koledama suunas värvidega: porised või ebaloomulikud värvivalikud (nt. roheline või violetne nahavärv) 

2) inimeste ja esemete moonutamine koledama suunas vormiliselt: nurgelised, proportsioonist väljas kehad. 

3) linnakeskonna kujutamine kriitiliselt, nt. sotsiaalsetele probleemidele viitamine: prostituudid

                  

Kirchner. Berliini tänav, 1913 (allikas)

                                                                                                                                 Kirchner. Marzella, 1909 (allikas)


Ekspressionismi teine laine pärast I maailmasõda oli veel grotesksem ja ühiskonnakriitilisem kui esimene ja seda eriti Saksamaal. Seoses Hitleri võimuletulekuga 1933 stiil aga keelustati. Lisaks graafikale ja maalikunstile esineb stiil jõuliselt ka filmikunstis. Saksa tummfilmiklassikasse kuuluvad sellised teosed nagu "Metropolis" (1927), "Dokor Caligari kabinet" (1920) või "Nosferatu" (1922).