20. sajandi kunstistiilid ja tähtsamad esindajad

Kontseptualism stiilina sai alguse 1960. aastatel ja stiili kõige tähtsamaks märksõnaks sai mõte: "Kunstis on kõige tähtsam idee!". Teisisõnu: ideest lähtuvalt valiti kunstiteose vorm ja esitlusviis. 

Kontseptuaalse kunsti tunnused on:

1) eelistatult uute meediumide: foto, video ja performace kasutamine, installatsioonide juures kasutati kõikvõimalikke materjale, mis sobisid

2) teooria tähtsustamise praktika asemel: tekst muutus pildist olulisemaks, st. teose mõistmiseks ei piisanud enam teose vaatamisest, vaid tuli teemasse süveneda ja palju taustainfot lugeda

Kontseptualism muutis kunstist osa saamise ühelt poolt tülikamaks ning teiselt poolt elitaarsemaks: väiksem hulk inimesi suutis end nende ideega kursis hoida. Osades Euroopa riikides muutusid rõhuasetused ka kunstikõrghariduses: traditsioonilisi maalimise, joonistamise, vormi ja kompositsiooni õpetamist vähendati või võeti üldse kavast maha. Selle asemel tutvustati erinevaid filosoofilisi käsitlusi, toimusid arutelud ja seminarid poliitika ja ühiskonnas toimuva üle. Kui mõtelda tagasi 60. aastate poliitilise olukorra üle: külm sõda ja võidurelvastumine, Praha kevad jne, siis on arusaadav, et ka kunstimaailm reageeris ühiskonnas toimuvale. 

Esimeseks kontseptualistlikuks teoseks peetakse Joseph Kosuthi tööd "Üks ja kolm tooli". Miks tööl selline pealkiri, saab vaataja ise välja nuputada. Kosuth armastas teksti mitmetähenduslikkusega mängida ning sõnadel oli oluline roll kogu tema loomingus.

Joseph Kosuth. Üks ja kolm tooli, 1964 (allikas)

Tuntuim ja mõjukaim kontseptuaalne kunstnik oli aga sakslane Joseph Beuys, kelle töid tutvustab järgmise nädala konspekt.