Sissejuhatus 20. sajandi kunsti ja muusikasse

Fragment Eadweard Muybridge fotoseeriast. Liikuv hobune, 1878 (kujutas esimesena liikumist (link)

20. sajandi alguseks on Euroopa muutuste lävel: aristokraatiale üles ehitatud vana tuttav maailm hakkab väsima. Senikehtinud tõed ja arusaamad muutuvad küsitavaks ja neis hakatakse kahtlema. Uut, terviklikku maailmapilti aga ei ole veel sõnastatud, kuigi uued ideed juba lendavad õhus. Samal ajal kolib tööstusrevolutsiooni tagajärjel üha rohkem inimesi linna, linnad muutuvad ülerahvastatuiks, inimene kui indiviid hakkab massi sekka kaduma. Tehnoloogia areneb ja tehakse pidevalt uusi avastusi. Euroopa on pidevas muutumises ja pilk on suunatud tulevikku.

Ühiskonnas toimuvad muutused mõjutavad ka muusikas ja kunstis toimuvat. Kui varasematel perioodidel saime rääkida pikematest sarnastele põhimõtetele toetuvatest perioodidest nii kunstis kui muusikas, siis 20. sajand toob kaasa kirevuse, pideva muutumise ja individuaalse lähenemise.

Esmalt tutvute peamiste kunsti-ja muusikastiilidega 20. sajandil: miks nad on tekkinud, millised on nende sisulised ja vormilised tunnused. Osade stiilide puhul on kunsti ja muusika ühisosa suurem, osade puhul väiksem. Eriti kunstile on 20. sajandi alguses omane eriti kiire muutumine ja stiile on väga palju.  Muusikas on muutused vähem drastilised kuid koos jõutakse umbes 20. sajandi 70. aastateks punkti, kus kõik oleks justkui ära proovitud ning edasiminek oleks justkui tagasiminek. Üldmõistena kasutatakse 19. sajandi lõpu (impressionistid) kuni 1970 aastate alguseni tehtava kunsti ja muusika iseloomustamiseks sõna modernism, mille sisu on pidevalt uue otsimine (stiilid) ja uue läbi enda defineerimine (eesmärgid).

Viimased 50. aastat on kunstis ja muusikas eri žanrite ja stiilide piirid üha ähmasemad ning üha vähem on leitud vajadust neid piire jäigalt paika panna. Kunstmuusikasse tuleb üha rohkem sisse rahvaste muusika ja popmuusika elemente. Mis omakorda avardab ka muusika geograafilisi piire: helilooja võib olla Euroopa päritolu aga lähtub oma loomingus nt. Ameerika muusikast jne. Elektrooniline muusika aga toob hoopis uued kõlavärvingud ja arengud ja üha rohkem ruumi jäetakse muusika esitajale ehk interpreedile. Ka kunst muutub enam teema- ja isikuga seotuks, ka ei määra kunstniku- aga muusikastaatust tingimata enam erialase kooli läbimine. Alates 1970. aastatest tehtava kunsti ja muusika iseloomustamiseks kasutatakse üldmõistet postmodernism (modernismi järgne). Postmodernism väärtustab keskkonna või konteksti olulisust, millesse midagi asetatakse (nt. kunstiteos ). Teise asjana rõhutatakse vaataja/tõlgendaja tähtsust: igal asjal on palju erinevaid tõlgendusi kuid ükski tõlgendus pole teistest õigem ega parem.

Hea on kursust alustada esimese avalikult näidatud filmilõiguga, mille autoriks on filmikunsti loojaiks tituleeritud vennad Lumiere`id Prantsusmaalt. Lugu räägib, et filmi vaadanud publik tormanud kabuhirmus saalist välja: nii mõjus neile liikuva maailma nägemine.