2. Kunst ajastu maailmapildi väljendajana

Igale ajastule on omased mingid kindlad mõttemustrid või -raamistik, mida nimetatakse paradigmaks. Valitseva paradigma raames usutakse kehtiva maailmapildi õigsusesse, usk omakorda toetub tollel ajal teadaolevatele teaduspõhistele faktidele. Igal ajal ilmneb tõiku, mis ei lähe valitseva maailmapildiga kokku ning esmalt lükatakse sellised faktid ekslikuna kõrvale. Ajapikku reeglid ajastu raamistikku sees lõdvenevad ning tekib ruum uue mõttemustri jaoks. Tasapisi toimub paradigmavahetus. Näiteks kui 1600. aastal põletati Itaalia teadlane Giordano Bruno ketserina tuleriidal, kuna ta ei loobunud heliotsentrilise maailmasüsteemi (Maa tiirleb ümber päikese) ideest. Aeg läks edasi ning sarnaseid ideid tuli juurde, need said faktilisi tõestusi ning tekkiski uus maailma nägemise viis.

Iga ajastu kunst ja muusika on kas otseselt või kaudselt seotud mingi sellise paradigma või mõtteraamistikuga. Alati leidub teoseid, milles on ajastu kandvad ideed väga selgelt ja puhtal kujul välja toodud: need on tavapärased stiilinäited. Nende kõrval on palju loojaid, kes jäädes raamistikust väljapoole või selle servale, jäävad ka kunsti- või muusika ajaloo käsitlusest sageli tahaplaanile. Niisiis tasub meeles hoida: selleks, et ajastul oleks mingi kindel piirjoon ja tunnused, vajab ta kõrvale endast erinevat.

Sel kursusel näeme selgelt mitme maailmapildi kadumist või muutumist. Keskaja lõpuni oli tavapärane jumalakeskne maailmapilt: maailmakorralduse põhitõed olid kirjas Piiblis ning tavainimene nendega oma pead ei vaevanud. Renessansis kasvas üksikisiku roll ja tähtsus ning juhtiva koha hõivas teadus: tehti pöördelisi avastusi ning sündisid leiutised. Tolleaegne kunstnik võis olla ka teadlane, nt. Leonardo da Vinci. Kunstis väljendub see renessansi liikumisega barokki - tasakaalukusest ja ideaalist rahutuse ja liikumise poole.

Kui Newton sõnastas gravitatsiooniseaduse ja mehhaanika printsiibid, kasvas sellest teadmisest tasapisi arusaam mehhaanikaseadustele alluvast maailmast, mis on justkui suur masinavärk. Klassitsismiperioodi rangus ja sümmeetria kannab samuti seda asjaliku ja korrastatud maailmapildi mõtet. Muutunud oli ka kunstipubliku maitse ja nõudmised: jõuka aadli kõrval kinnitas kanda enesekindel kodanlus.

Nii nagu ei katke inimese mõtte muutuste ahel, jätkuvad muutused ka kunstis, mille eesmärkide uuesti ja ümbersõnastamist kohtame juba selle kursuse jooksul ja mis jätkub ka 20. sajandil.