Kokkuvõte kunsti- ja muusikastiilidest 15.-19. sajand

1. Sissejuhatus

Sellel kursusel käsitletav ajaperiood algab 15. sajandil ning lõpeb 19. sajandi keskel. Keskendume eelkõige Euroopa maalikunstile ning arhitektuurile, võrdluseks on toodud näiteid ka mujalt maailmast. Eraldi teemaplokk kirjeldab Eestis toimuvat.

Maalikunstis esinesid järgmised stiilid (antud kronoloogilises järjekorras): renessanss, manerism, barokk, Hollandi realism, rokokoo, klassitsism, ampiirstiil, akademism, romantism ja realism. Tumedalt märgitud stiilidega tutvume lähemalt järgmistes peatükkides.

Arhitektuuris esinesid järgmised stiilid: renessanss, barokk, klassitsism ja historitsism. Kõigi nelja stiiliga tutvume ka lähemalt.

Muusika ülevaade algab samuti renessansist, millele järgneb barokk, mis Euroopa kultuuris hõlmas laias laastus 17. sajandit. Kunst ja muusika ei arene ajaliselt päris paralleelselt: muusikastiil ilmub veidi hiljem ning üleminek renessansist on sujuvam. 17. sajand oli Euroopa jaoks segane ja hirmutav aeg: jätkus kiriku lõhenemine, kuhjusid poliitilisi pingeid, mis vallandasid kodu- ja ususõdu. Mingil määral stabiilsusesse jõutakse 18. sajandi vahetuseks, mil saavad valdavaks valgustusideed (Voltaire). Kuid mõne aja pärast tekib kanda kinnitanud inimmõistuse austamise kõrvale uus idee, mis rõhutab loomulikust ning tundemaailma olulisust (Rousseau). 

Kultuurikandja roll kandub üha enam jõuka kodanlase õlule, muusika jõuab üha laiema publikuni ning muusikat tehakse aina suuremale publikule. Sel kursusel näeme teatrimuusikažanrite ooperi, opereti ja balleti teket ja arengut. Muusikat hakatakse järjest enam kirjutama lihtsalt muusika pärast, mitte enam ainult kindla sündmuse tarvis (nt. kuninga sünnipäevaks või kirikupüha tarvis). Muusika peegeldab nii ühiskonnas käärivaid pingeid kui asetleidvaid suursündmusi (nt. Prantsuse revolutsiooniga kaasnenud vabadusmeeleolud kajastuvad Beethoveni muusikas). Samuti on muusika viisiks selleaegse inimese pilgu läbi uurida ajalugu, kirjandust ja inimese sisemaailma. 

Kui renessansiajastu kunstis ja muusikas otsiti harmooniat ja tasakaalu, siis barokiaeg soovis muusikasse tuua emotsioone ja rahutust. Klassitsism otsib ja pakub korrastatust ja süsteeme, romantism omakorda tundenüansse, looduskujundeid ja tõstab esile üksikinimese.

2. Kunst ajastu maailmapildi väljendajana

Igale ajastule on omased mingid kindlad mõttemustrid või -raamistik, mida nimetatakse paradigmaks. Valitseva paradigma raames usutakse kehtiva maailmapildi õigsusesse, usk omakorda toetub tollel ajal teadaolevatele teaduspõhistele faktidele. Igal ajal ilmneb tõiku, mis ei lähe valitseva maailmapildiga kokku ning esmalt lükatakse sellised faktid ekslikuna kõrvale. Ajapikku reeglid ajastu raamistikku sees lõdvenevad ning tekib ruum uue mõttemustri jaoks. Tasapisi toimub paradigmavahetus. Näiteks kui 1600. aastal põletati Itaalia teadlane Giordano Bruno ketserina tuleriidal, kuna ta ei loobunud heliotsentrilise maailmasüsteemi (Maa tiirleb ümber päikese) ideest. Aeg läks edasi ning sarnaseid ideid tuli juurde, need said faktilisi tõestusi ning tekkiski uus maailma nägemise viis.

Iga ajastu kunst ja muusika on kas otseselt või kaudselt seotud mingi sellise paradigma või mõtteraamistikuga. Alati leidub teoseid, milles on ajastu kandvad ideed väga selgelt ja puhtal kujul välja toodud: need on tavapärased stiilinäited. Nende kõrval on palju loojaid, kes jäädes raamistikust väljapoole või selle servale, jäävad ka kunsti- või muusika ajaloo käsitlusest sageli tahaplaanile. Niisiis tasub meeles hoida: selleks, et ajastul oleks mingi kindel piirjoon ja tunnused, vajab ta kõrvale endast erinevat.

Sel kursusel näeme selgelt mitme maailmapildi kadumist või muutumist. Keskaja lõpuni oli tavapärane jumalakeskne maailmapilt: maailmakorralduse põhitõed olid kirjas Piiblis ning tavainimene nendega oma pead ei vaevanud. Renessansis kasvas üksikisiku roll ja tähtsus ning juhtiva koha hõivas teadus: tehti pöördelisi avastusi ning sündisid leiutised. Tolleaegne kunstnik võis olla ka teadlane, nt. Leonardo da Vinci. Kunstis väljendub see renessansi liikumisega barokki - tasakaalukusest ja ideaalist rahutuse ja liikumise poole.

Kui Newton sõnastas gravitatsiooniseaduse ja mehhaanika printsiibid, kasvas sellest teadmisest tasapisi arusaam mehhaanikaseadustele alluvast maailmast, mis on justkui suur masinavärk. Klassitsismiperioodi rangus ja sümmeetria kannab samuti seda asjaliku ja korrastatud maailmapildi mõtet. Muutunud oli ka kunstipubliku maitse ja nõudmised: jõuka aadli kõrval kinnitas kanda enesekindel kodanlus.

Nii nagu ei katke inimese mõtte muutuste ahel, jätkuvad muutused ka kunstis, mille eesmärkide uuesti ja ümbersõnastamist kohtame juba selle kursuse jooksul ja mis jätkub ka 20. sajandil.

2.1. Stiilid kokkuvõtvalt: renessanss

1. Renessanss -  14.-16. sajand: Itaalia, Madalmaad, Saksamaa

14. sajandil laastas Euroopat arvatavalt Hiinast alguse saanud Must surm (katk), mille tagajärjel vähenes Euroopa rahvastik drastiliselt. Sellest tulenevalt otsiti uut ja värsket lähenemist elule. Samas toimusid muutused ka maailmas üldiselt: avastati uusi maid  (Ameerika) ning teadus (astronoomia) tuli välja uute hüpoteesidega (Galilei ja Kopernik) maailmaruumist. Seni kehtinud arusaamade ning jumalakeskse maailmapildi kõrvale tekkis inimesekeskne e. humanistlik mõtteviis. 

Renessanss sai alguse Itaalia sadamalinnadest, eelkõige Firenzest, sest need olid avatud muule maailmale: uudistele ja muutustele. Sõna "renessanss" (pr. k renaissance) tähendab taassündi: taas avastatakse antiigipärandit ning antiiksed väärtused tõusevad esile. Esialgu tekstide kaudu (mõtteviis, teadmised), tasapisi jõuab antiigi mõtteviis konkreetsete vormitunnuste kaudu ka kujutavasse kunsti ja arhitektuuri. Eesmärk oli otsida ja luua ilu ja harmooniat. Tasapisi levis uus mõtteviis Rooma, millest kujunes tolleaegse Euroopa üks kultuurikeskusi. 

Kunstistiilina on renessanss eri maades erinev: Itaalias on eelkõige eeskujuks antiik, Madalmaade ja Saksamaade renessanss on kargem ja realistlikum ja keskendub rohkem tavainimesele. Kunstnikuamet tõuseb rohkem au sisse, kuid muutuvad ka kunstnikule esitatavad nõudmised ja kohustused. Kunstnik ei ole enam ainult heade oskustega meister, vaid mitmekülgsete teadmistega iseseisvalt mõtlev, otsiv ja uuriv loov isiksus. 

Ka muusikas toimub põhimõtteline muudatus võrreldes keskaja muusikaga: oluliseks muutub see, kes on heliteose autor. Järjest enam tehakse muusikat väljaspool kirikut ja see avaldab mõju ka kirikumuusikale. Reformatsioon aga mõjutab omakorda kirikumuusikat, mis muutub rahvale omakeelseks ja lihtsamaks. Muusikas näitavad muudatustele teed Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksamaa.

Oluline renessansiaja avastus on trükipressi leiutamine ja kasutuselevõtt. See annab hoo nii kirjasõna (Piibli), graafika (trükikunst) kui noodikirja levikule ja kättesaadavusele.

2.2. Barokk

2. Barokk - 17. sajand: Itaalia, Holland, Flandria, Hispaania

Barokiks nimetatakse kunsti, mida tehti Euroopas 17. sajandil. Stiili nimetus tuleb portugalikeelsest sõnast borocco ja tähendab ebakorrapärast pärlit. Nimi anti stiilile tagantjärgi ja põhjusel, et seda peeti liialdavaks ja kummaliseks.

17. sajandi kunsti ei saa üheselt kokku võtta ja kirjeldada: seda, milliseks kujunes vastava maa kujutav kunst, mõjutas tugevalt vastava maa ühiskonnakord ja üleüldine meelsus. 17. sajand oli Euroopa jaoks muutuste rohke aeg. Kirik lagunes, riigid iseseisvusid, toimusid kodusõjad ja rahutused, jätkusid teaduse avastused (Newton).

Barokk arendas renessansskunsti edasi: ilule ja harmooniale lisandusid tunded ja tõepära: soov kujutada maailma nii nagu see on. Järjest enam esinesid maalidel kuningate, pühakute või antiigikangelaste kõrval tavalised, reaalsed inimesed, kohalik loodus või igapäevased asjad. 

17.sajandi lõpu Prantsusmaa õukonnas sai valitsevaks toretsev ja meelelahutuslik õukonnastiil rokokoo. 

Muusikas oli stiil selgelt esindatud Itaalias, Saksamaal ja Inglismaal. Itaalias kujunes välja enamik ajastule omaseid žanre, nt. uus teatrimuusikaliik ooper. Muusikat hakati kirjutama spetsiaalselt ettekandmise jaoks (kontsertstiil) ja muusika kuulamisest sai uus meelelahutus. Barokiajal musitseeriti keelpillidel, mida saatis klavessiin (klaveri eelkäija). Viiul oli populaarne ka soolopillina. Keskajal vokaalsena püsinud kirikumuusikas sai traditsiooniliseks kirikupilliks orel. 

2.3. Klassitsism

3. Klassitsism - 18. sajand: Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa

Erinevalt renessansist, mis toetub antiiksele mõtteviisile ja rakendab seda endale sobivalt, võtab klassitsism eeskujuks konkreetsed antiiksed vormid (ehitised). "Antiigivaimustuse" vallandavad arheoloogilised väljakaevamised Pompeij linnas. Klassitsistlikku vormi toetas ka filosoofiline mõte (Voltaire): rõhutati kodanikukohust oma riigi eest, seda et vajaduse korral tuleb isiklikud vajadused ja soovid seada tahaplaanile. 

Klassitsistlikku kunsti iseloomustavad üldised märksõnad on lihtsus, reeglipärasus ja sümmeetria. Stiil järgib antiiki nii vormis kui ka temaatikas, esineb ka otse antiikse vormi kopeerimist. Väga tugevalt on klassitsism esindatud arhitektuuris, maalikunstis arenes stiilist hiljem välja akademism, nn. peavool, mis rõhutas joonistuse(vormi) olulisust maalilisuse ees.

Muusikaelu koondus suurel määral tollase Euroopa suuruselt neljandasse linna Viini, millest kujunes tollane Euroopa muusikakeskus. Muusikapublik suurenes ja muutus haritumaks (noodivihikute ja õpikute trükkimine ja levik) ja seega ka maitselt nõudlikumaks. 

Klassitsistlik muusikastiil oli sarnaselt kunstiga selge vormiga ja korrapärastatud meloodiaga. Klassitsismiajal kujunes välja orkestrikoosseis, mis sai tänapäevase orkestri eelkäijaks ja eeskujuks. Ka kujunes välja olulisem orkestrimuusikavorm, nt. sümfoonia. Klassitsismiaja instrument oli klaver, mis võttis viiuli kõrval endale kindla koha orkestrikoosseisus ja soolopillina.

2.4. Romantism

4. Romantism - 18. sajand II pool: Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Venemaa

Romantism esines suures plaanis klassitsimiga samaaegselt ja stiili tekkimisele aitas kaasa rahulolematus valitseva korra ja mõtteviisiga üldiselt. Kui klassitsistid hindasid mõistust, siis romantikud tähtsustasid tundeid ja looduslähedust (Rousseau). Neid huvitasid eksootilised kauged maad ja salapärane, veel läbi uurimata keskaeg. Esile tõsteti üksikisiku areng ja eneseotsingud ning originaalse eneseväljendus. 

Erinevalt klassitsismist romantismil selgeid ja üheselt määratletavaid vormitunnuseid ei ole. Romantilisi kunstnikke ühendas sarnane mõtteviis, soov teha asju teisiti kui peavool seda tahtis. Ühe ühise tunnusena võib siiski nimetada maalilisust, värvide olulisust ja seda, et iga kunstnik väljendas oma maalide kaudu enda isiklikke seisukohti ja enda maailmanägemust.

Sarnaselt kunstiga tõsteti ka romantilise muusika juures esile tundeelu ja üksikisikut ja tema läbielamisi. Romantilist muusikat iseloomustavaks märksõnaks on tundeküllasus. Muusika toetus programmilisele süžeele (sisule), mille aines võeti ajaloosündmustest, kirjandusteostest või elust enesest. Muusikaliste väljendusvahendite kasutamine muutus julgemaks ja mitmekesisemaks: orkestrid muutusid suuremaks. Paljud pillid omandasid oma tänapäevase kuju. Ajastule iseloomulik oli  nn virtuoosikultus, kus kontsertettekande puhul muutus mingi pilli täiuslik tehniline valdamine eriti oluliseks. Romantism oli ooperi kuldaeg, uue žanrina tekkis selle meelelahutuslikum versioon - operett.

2.5. Realism ja rahvusromantism

5. Realism - 19. sajand keskpaik: Prantsusmaa, Venemaa

Realism esines stiilina ainult kunstis ning oli viimaseks stiiliks, mis eelnes modernismile: perioodile kultuuriloos, mida iseloomustab traditsioonilisele vastandumine ja pidev muutumine ja uuenemine. 

Ühised mõjutajad mõlema stiili tekkimise ja arengu juures olid fotograafia leiutamine ja õlivärvide tinatuubidesse pakendamine. Esimene mõjutas maailmast arusaamist üldiselt: kui varem oli kunst ja kunstniku silm olnud ainuvõimalik maailma peegeldaja. Kui silm eksis, tekkis ka ekslik arusaam. Fotograafia oli objektiivne ning näitas asju nii nagu need on.

Teine leiutis: värvide tinatuubidesse pakendamine, võimaldas kunstnikul palju lihtsamalt töötada: kadus ära värvide valmis segamine. Ka, et kunstnik sai minna välja ja maalida otse looduses või linnaruumis, näha valguse muutumist ja liikumist. Mõlemad muutused aitasid kaasa kunsti laiemale levikule. 

Realismi tekkele aitas kaasa ka romantiline maalikunst ja selle tundeküllus. Sellele vastukaaluks tekkis kunstnike rühm, kes soovisid näidata "tõde": ilustamata maailma nii nagu see on. Nii tegeleb üks osa realismist maastikumaaliga, kust puudub romantistlik tundelisus ja mis on karge ja objektiivne (Barbizoni koolkond). Teine teema keskendub inimesele: seni vähe esitletud lihtrahvale ja töölisele, keda püüti kujutada hinnanguvabalt ja võimalikult ausalt.

6. Rahvusromantism - 19. sajandi II pool/lõpp: Põhjamaad, Euroopa väikerahvad/-riigid.

Rahvusromantism esines stiilina nii kirjanduses, kunstis kui muusikas. Meie vaatleme stiili ainult muusikas. Stiili tekkimise eelduseks olid rahvuslike meeleolude kasv erinevates Euroopa väikeriikides: Norras, Soomes, Ungaris, Tšehhis aga ka Venemaal. Tärkav rahvuslus ja isamaaline patriotism inspireerisid paljusid heliloojaid. Muusikaline eeskuju tuli romantismist, millelt laenati palju vormilist (tundeküllasus, väikevormid). 

Üha enam tunti huvi oma maa rahvamuusika vastu ning hakati loomingus kasutama.19. sajandi lõpp oli aeg, mil ka Eestis üheskoos rahvusliku kunstiga tekkis rahvuslik kunstmuusika: ilmusid esimesed Eesti soost heliloojad. Eesti rahvusliku muusika-ja kunsti teket vaadeldakse eraldi peatükis kursuse lõpus.

3. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata stiilid kronoloogiliselt järjestada ja õigesse taustsüsteemi paigutada.

2. Osata viia kokku stiilinimi ja üldine stiilikirjeldus (renessanss (kõik toodud näited); 17. Itaalia (barokk) ja Holland; akadeemiline kunst, romantism üldiselt, realism)