Eesti keskajal

Kirikud

Eestis alustati kirikute ehitamist 13. sajandil seoses Eesti ristiusustamise algusega Saksa Ordu poolt. Kokku ehitati keskajal Eestisse sadakond kirikut ja kabelit. Paljud on tänaseks hävinud või mitu korda ümberehitatud, põhjuseks toimunud sõjad, rahutused ja õnnetused, nt. tulekahjud. Vanimad kirikud, mis on üsna originaalkujus säilinud asuvad Saaremaal Valjalas (1227) ja Karja külas. Olles raskemini ligipääsetavad ja seega rohkem rünnakute eest kaitstud, on seal rohkem varasemat arhitektuuri säilinud.

Valjala kirik, esmamainimine 1227, vanimad osad kooriruumi seinad ja käärkamber (allikas)

Karja kirik Saaremaal, 13 sajand (allikas)

Võrreldes Euroopaga on Eesti kirikuarhitektuur lihtsam ja tavaliselt esinevad romaani ja gooti stiil kõrvuti. Põhjuseks Eesti kirikuehituse aeg (Euroopas levis gootika) ning teiselt seetõttu, et kui tuli kirikut remontida või uuendada, tehti seda uues stiilis. Eesti kirikud on sageli  ühelöövilised ja kodakirikud (kodakirikul võib olla kaks või enam löövi aga kõik asuvad ühe katuse all erinevalt basiilikast, vt jooniseid 1 ja 2.). Kolmelöövilised on vaid suuremad piirkonnakirikud ja katedraalid (nt. Tartu  ja Jaani Toomkirik). Ka oli Eesti kirikuil vaid üks läänetorn, mis oli samal ajal ka kellatorn.

    
Kodakiriku läbilõige                                Basiilika läbilõige

Tartu Toomkirik, 13-16 sajand, vanal postkaardil     

Tartu Jaani kirik, 14-15 sajand                                                     

Ehitusmaterjalidena kasutati kodumaisemaid ja odavamaid materjale: tellist, maakivi, paekivi, dolomiiti ning ilmastikukindlamaid lahendusi. Seinad olid paksemad, neis oli vähem aknaid, aknad olid vähem kaunistatud, kirikud olid ka seest vähem kaunistatud. Ühelt poolt tingis selle hind: nii oli odavam, teiselt poolt kliima: nii oli soojem. Keskajal kirikuid enamasti ei köetud.

Ambla kolmelööviline kodakirik, 13. sajand 

Urvaste gooti stiilis basiilika, 15. sajand

Lihtsus dekoreerimises tulenes ka sellest, et Eestis sai suhteliselt varakult valitsevaks Luteri kirik, mis rõhutabki lihtsust ja rangust vastupidiselt katoliku kiriku särale. Nii on ka kirikus leiduvad tekstid rohkem saksa- ja eestikeelsed ja vähem ladinakeelsed.

Piltide ja reljeefide kaudu loo jutustamine esines Eestis sama selgelt kui Euroopas. Sarnaselt Euroopaga segunesid kiriku kaunistustes kristlik ja nn. paganlik sümboolika. See tulenes sellest, et ehitajateks olid kohalikud talupojad, kes umbusaldasid uut ja võõrast kultuuri ning „tegid igaks juhuks omad märgid ka majadele peale“. Parimaid näiteid, kus kirikust võib leida vanu maagilisi märke (nt. kolmjalg, säärkurat, pentagramm), on Karja kirik Saaremaal.

Reljeefe Karja kiriku välisseintelt (allikas). Esimesel reljeefil on kujutatud kahte kohalikku inimest (keskel), ilmselt vaimulikku paremal pool ja "kuradit" vasakul pool. Mille järgi arvata, et kujutatud on kohalikke? Riiete järgi: naine kannab villast seelikut, põlle ja sõlega kinnitatud suurätti õlgadel, pähe on seotud rätik. Mehel on peas villane kootud müts, ka tema õlakuub on pandlaga kinnitatud. 

Paganlikud märgid Karja Kiriku võlvlagedel (allikas)

Meie kohalik kirik, Tartu Jaani kirik  on isegi Euroopa kontekstis unikaalne. Nimelt on 15. sajandi Põhja-Euroopas ehitatud kirikutest Jaani kirikul säilinud kõige terviklikum kogu terrakotakujukesi, mis kiriku sisemust ja välimust kaunistavad. 

Terrakotakujud jaani kiriku peaportaali kohal

Kujud on säilinud seetõttu, et 18. sajandi ümberehituse käigus kui sooviti kiriku ilmet lihtsustada, müüriti paljud neist seina sisse ja enne eelmise sajandi restaureerimistööde algust ei teatud nende olemasolust kuigi palju. Täna on seintel eksponeeritud koopiad, originaalid on konserveeritud ja aeg ajalt näitamiseks väljas. Eriline Tartu kontekstis on Jaani kirik veel seetõttu, et on vanim kirikuna tegutsev hoone Tartus, sest Toomkirik ei ole juba paarsada aastat religioosne hoone: enne tänast Ülikooli ajaloomuuseumi tegutses selles hoone osas Tartu Ülikooli raamatukogu.

 Oleviste kirik Tallinnas

Tallinnas on samuti imposantne valik kirikuid, kuigi pealinna eripära seisneb eelkõige linna terviklikus ilmes. Tooksin välja kaks näidet: 15. sajandist pärit kolmelöövilise basiilikana ehitatud Oleviste kiriku, mis oli aastatel 1549-1625 Euroopa kõrgeim ehitis. Ka on Oleviste kiriku torni Nõukogude perioodil kasutanud KGB oma raadio keskjaamana. 

Teine kirik on Pühavaimu kirik, mis on ainus säilinud kahelööviline kirik Tallinnas , kirik on ka linna väikseim. Algselt oli kirikul vaid üks sammaskäik, 14 sajandil ruumipuudusel tõttu kirikut laiendati, vanimaid osi on kooriruum 13 sajandi lõpust. Algselt oli kirik seegikirik, mis tähendab, et linnarahva kõrval teeniti vaeseid inimesi ja seegihaigeid (pidalitõbiseid).

Pühavaimu kiriku eksterjöör ja interjöör

Kiriku välisseina ehib 17. sajandi lõpust pärinev kell, 2005 aasta tulekahjus hävines kahjuks samast ajast pärinenud torn koos kellaga. Tänaseks on kirik saanud uues kella. Pühavaimu kirikul on kunagi olnud väga nimekas preester: Balthasar Russow. Russow tegeles lisaks preestriametile ka kroonikate kirjutamisega, Eesti ajalooteadmiste jaoks on tema Liivi sõda kirjeldav "Liivimaa Kroonika" (1578) olnud tänuväärne infoallikas tolleaegsetest sündmusist ja nende taustategevusist.

Linnaarhitektuur Eestis

Keskaeg oli lisaks ristiusustamisele Eesti jaoks ka majanduslik kõrgaeg: mitmed linnad kuulusid üle Euroopalisse Hansa Liitu ja kaubandus ja sellega seonduv õitses. Tekkis vajadus ka spetsiifiliste, mittesakraalsete hoonete vastu: linna juhtimisega seotud: raehoone, gildihooned, kaupmeeste majad jms. Arhitektuuri, mis pole seotud religiooniga ega sõjaga, nimetatakse profaanarhitektuuriks e. ilmalikuks arhitektuuriks.

Hansalinnadest ning tolleaegsest eluolust üldisemalt räägib ajaloolane Marju Kõivupuu. 

Avalik nt. gildihoone sisaldas alati suurt suure kaminaga saali, kus koguneti. Tubades asuvad kaminad ja/või mantelkorstnaga ahi/ahjud oli(d) keskaegses elamus peamisteks kütteallikateks. Tavaline oli, et osad ruumid olid kasutuses vaid suveti. Kuna ruumid olid suhteliselt jahedad, sisaldab ka keskaegne rõivastus ka villaseid, karusnahkseid keepe, mantleid jms. Lisaks kuulus hoone juurde mitmeid lisa ja abiruume, kus hoiti vajalikke tarvikuid ja majutati külalisi. Majandus- ja esindusruumid asusid tavaliselt alumistel korrustel. Hoonete sissekäikude (nt. välistrepi küljes) juures paiknesid etikukivid, mis kujutasid endast hoone omaniku või organisatsiooni vappi, nime, majamärgi või muud sümboolset kujutist kandvat kaunistust. Tänane Ajaloomuuseumi hoone ehitati 15. sajandil algselt Suurgildi esindushooneks. 

              
Suurgildi hoone ja välisuks ning näide etikukivist   

Samamoodi oli üles ehitatud ka jõukama linnakodaniku või käsitöölise maja: I korrusel asusid ruumid, kus võeti vastu külalisi või toimus kauplemine: sellist eestuba nimetati diele`ks, ülemistel asusid pere isiklikud ruumid. 

Vaade keskaegsele eesruumile. Hopneri maja diele ja keskaegse elamu põhiplaan

Lisaks avalikele hoonetele kuulus ühe korraliku linna juurde ka kaitseehitis e. linnus, mida ümbritses rohkete kaitsetornidega pikitud müür, mis eraldas nn. ülalinna alalinnast, lihtsate inimeste elamistest. Tallinna Toompea linnus ja vanalinna ümbritsev müür on suhteliselt hästi säilinud ja osaliselt on tornid ka tänapäeval kasutuses.

 Adam Oleanus. Illustratsioon reisikirjadest, 1656 ja Tallinna keskaegne linnamüür.

Tallinna vanalinn on eriline seetõttu, et on üks terviklikumalt säilinud näide kesk-aegsest linnaarhitektuurist ja tänavate ülesehitusest ning on seetõttu 1997 aastast kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Vaade keskaegsetele kaupmehemajadele                Katariina käik 

Tallinna vanalinnas