Varakeskaeg

Ikoon - pilt, mis on püha iseenesest (mitte ainult pildil kujutatud isikud), on väga olulisel kohal nii kreeka-katoliku kui tänases õigeusu ja vanausuliste kirikus. Ikoonimali traditsioon ja maalimise reeglid tekkisid Bütsantsis ja levisid sealt Venemaale, kus 14. sajandi lõpus tekib ka vene rahvuslik ikoonimaali koolkond. Koolkonna rajajaks oli Bütsantsist türklaste eest põgenenud kreeklane Teophanes ja tema kuulsaim õpilane on venelane Troitse-Sergi kloostri munk Andrei Rubljov. Rubljovi ikoonid ei ole tüüpiliselt Bütsantsi ikoonidele sarnased: neis puudub Bütsantsile omane rangus. Tema ikoonid on pigem pehmed ja lüürilised, natuke nukra meeleoluga maalingud. Ka kasutab Rubljov erinevalt Bütsantsist ikoonide alusvärvina kulla asemel hõbedat. Andrei Rubljovi tuntuim töö on ikoonimaal „Kolmainsus“, milles on kunstnik kolmainsust kujutanud sümboolselt kolme inglina õhtul einestamas. Andrei Rubljov on Vene kultuuriloos väga kõrgel kohal ja ikoonimaali kaudu tuntud ja armastatud ka tavainimese poolt. 

Andrei Rubljov. Püha kolmainsus,  u 1410 (allikas)

Kuulus vene kultusrežisöör, „Solarise“ ja „Stalkeri“ autor, Andrei Tarkovski, on Rubljovi elust teinud filmi. Tegemist on 1966 aastal valminud mustvalge filmiga

Olid väga kindlad reeglid, kuidas kedagi ikooni peal kujutati ja mis järjekorras seda tehti. Järgnevalt kirjeldan ikooni valmimist etapiviisiliselt.

1. Ikoon maaliti hästi kuivanud puidust tahvlile, millel ei tohtinud olla oksakohti (plaadi murdumise ja vaigu tekkimise võimalus), Bütsantsis kasutati küpressi ja pärna, Venemaal mändi ja pärna.  Puidu kaardumise vältimiseks tehti plaadi tagaküljele sisselõiked, kuhu kinnitati liistud. 

2. Seejärel liimiti puidule kangas, mis krunditi levkasiga - mee ja liimi seguga. Kõik vahendid ja materjalid, mida kasutati, olid looduslikku päritolu. Krundi kuivades pind poleeriti.

3. Siis joonistati kujutise piirjooned, mis tavaliselt kopeeriti vanade tööde pealt. Piirjooned märgiti algul nõeltega ja hiljem joonistati söega üle.

4. Siis kanti kiht kihi haaval peale värv. Kasutati temperavärve, mille sideaineteks oli munakollane, vein, äädikas ja vesi. Alustati taustast ja rõivastest, seejärel kaeti värviga katmata kehaosad. Sageli kaeti pühaduse efekti saavutamiseks kaeti puidust alus esmalt kullavärviga, mis jäi kogu pildist ka hiljem läbi kumama. Viimasena maaliti detailid ja nägu. 

5. Viimane etapp ikoonimaali juures oli plaadi katmine värnitsaga, mis kaitses ikooni mustuse ja värvi kulumise eest. Värnits aja jooksul tumeneb, seega mida vanem on maal, seda tumedam see on.

Siit saad vaadata õppevideot ikooni valmistamisest tänapäeval.

Pühapiltidel kasutatud värvidel oli oma kindel kokkulepitud tähendus, mis aitas vaatajal kujutatavat mõista. Valge sümboliseeris taevalikku valgust ning oli seega inglite jt. taevaste olendite värv. Valgega kaeti tavaliselt ka pühakute oreoolid (taevane aupaiste peade ümber). Sinine on samuti taeva värv väljendades vee, õhu ja taeva läbipaistvust. Punane sümboliseerib maist elu ning sellega seonduvat: noorust, ilu, tervist. Roheline on samuti maine värv sümboliseerides tärkavat elu ja uuenemist aga ka rahu. Kuldkollane (kullavärv) sümboliseerib jumalikku valgust, puhas kollane tõde, kuid kollane võib olla ka reetlikkuse värv. Pruun on maapinna ja mulla värv ja sümboliseerib seega surelikkust. Must on valge vastand ja sümboliseerib kaost ja surma. Kuradid ja hukkaläinud hinged kujutatakse musta värviga.