Varakeskaeg

Bütsants

Kui Rooma Impeerim lagunes, tekkis tollase riigi idaossa (Kreeka, Lähis-Ida) Bütsantsi riik, mille kestuseks loetakse 1000 aastat. Bütsants oli kristlik riik, kus kristlikud tõekspidamised segunesid kreeka kultuuri: inimese kujutamine ja idamaade kultuuriga: ornamentika ja värvid (purpur ja kuldne), tehes Bütsantsi väga mitmekülgseks ja huvitavaks. Kristlus andis loo, mida jutustada, kreeka ja idamaad andsid vormi, kuidas seda lugu jutustada. Ka usku nimetati seal teisiti - valitses kreeka-katoliku kirik, mille mõjudest arenes välja hilisem õigeusu kirik. 

Bütsantsi riigi ulatus 7. sajandil Keiser Justinianuse ajal

Ka kirikuhoone tüüp oli erinev basiilikast: tegemist oli ruudukujulise hoonega (joonis 1.), kus altar paiknes kiriku keskel. Altari kohal paiknes ümar kuppel, millest vene õigeusu kirikus sai sibulkuppel. Uhkeim näide Bütsantsiaegsest kirikuarhitektuurist pärineb riigi kõrgajast, 6. sajandist ja selleks on tollase nimega Konstantinoopolisse (tänane Istanbul) püstitatud Hagia Sophia katedraal . Pildil on näha hoone lähedale nelja külge püstitatud minaretid- kergelt koonuselised tornid. Need on ehitatud hiljem, kui riik vallutati muslimite poolt ja katedraalist sai mošee. Minarettides paiknesid kellad, mille helistamisega tähistati palvuse aega. Mošeeks muutmisega muutus ka kiriku siseilme - seni kiriku seinu katnud maalingud ja mosaiigid kaeti geomeetriliste mustritega, kuna islami usk ei lubanud religioossete lugude pildilist kujutamist. Tänapäeval on Hagia Sophia katedraal kasutuses muuseumina ja osalt on vanad maalingud avatud ja neis on endiselt näha Bütsantsi sära ja suursugusust kuldse ja violetse värvi kombineerimise näol.

 Bütsantsi kiriku vaade ja põhiplaan. Selline kirikutüüp laienes hiljem Venemaale ja sellest sai õigeusu kirikuhooone tüüp

Hagia Sophia katedraal, ehitusaastad 532-537 (allikas)

Jumalaema Jeesuslapsega. Mosaiik Hagia Sophia katedraalist, u 9. sajand (allikas) 

Bütsantsist saab alguse ka ikoonimaali traditsioon. Ikoonimaalimise traditsioonidest saad pikemalt lugeda järgmises peatükis.

 Vladimiri Jumalaema ikoon, u 12 sajand (allikas)

Bütsantsi muusika

Bütsantsi muusikatraditsiooni juured on Kreekas ning kirikulaulu traditsioon kestab üsna muutumatuna Kreeka õigeusukirikus tänapäevani. Kasutuses oli üsna omalaadne ja keerukas nn 8-viisi muusika, mida esitati 8. nädalaste tsüklitena. Olid nö "pealaulud" ja "kõrvallaulud". Olid olemas näiteks jõulude, ülestõusmispühade või pühakute pealaulud. Pea- ja kõrvallaule esitatud erinevates kombinatsioonides. Kuigi laul oli ühehäälne, siis erinevate lauljate koosmõju oli ometi üsna mitmekülgne, sest vaid üks hääl laulis põhiviisi otsast lõpuni. Teised hääled sekundeerisid erinevates kohtades. 

Araabia mõju Bütsantsi muusikale on veerandtoonide kasutamine. 

Muusikat märgiti üles neumadega (noodimärgid), mis tähistasid heli liikumise suunda, mitte konkreetseid helikõrgusi. Viis ja laulu tekst (sõnum) olid tihedalt seotud, ehk laulu viis andis hästi edasi tekstis sisalduvat emotsiooni.

Pillidest oli kasutuses antiigist pärit aulos ja vesiorel. Viimasest kujunes hiljem lääne kirikutraditsioonis kirikupill, Bütsants jäi siiski lõpuni vokaalseks. Omapärane Bütsantsi pill oli Bütsantsi lüüra, mis nägi välja rohkem viiuli moodi ja ongi hilisema viiuli eelkäijaks.

I näide Bütsantsi muusikast:Χριστός Ανέστη (Kristus on üles tõusnud) 

Traditsiooniline ülestõusmise pealaul, mida lauldakse mitte ainult Kreekas, vaid kõikjal maailmas, ka Eestis ja eesti keeles

II näide Bütsantsi muusikast: traditsiooniline jõululaul 

Vanavene kultuur

Vanavene kunst hakkas kujunema 9.-10. sajandil ja on palju mõjutusi saanud Idanaabrilt Bütsantsi riigilt, millega slaavlastel olid pikaaegsed kaubanduslikud, kultuurilised aga ka sõjalised kokkupuuted.  Tihe seos Bütsantsiga kiirendas Vanavene riigi tekkimist ja ristiusu vastuvõtmist, samas lahutas õigeusk Venemaad Kesk ja Lääne-Euroopast, kus levis Roomast lähtuv katoliiklus. Nii võibki Vanavene kunsti mingis mõttes pidada Bütsantsi kunsti jätkuks ja edasiarenduseks.

Kivist kirikuid ja kloostreid hakatakse Venemaal ehitama 10. sajandil. 11. sajandiks saab Kiievi Venemaast Euroopa suurim riik, mis oma 400 kirikuga võistleb lausa Konstantinoopoliga. Ehitusmeistreid kutsutakse loomulikult Bütsantsist ja levinud kirikutüübiks saab tsentraalne kirik, millel erinevalt Bütsansist on rohkem kupleid. Vene õigeusu kiriku kuppel on sibula kujuline, sealt ka nimetus – sibulkuppel. Algse ideena olla kupli kuju inspireeritud küünlaleegist  - valgus – vaimuvalgus.

Väga sümpaatsena tuleb sibulkuppel välja puukirikute puhul, mida ehitati maakohtades.

Kiži puukirik Oneega jõe ääras, u. 12. sajand (allikas)

13. sajandist 15. sajandi alguseni on Venemaal segased ja ebakindlad ajad: neid ründavad mongolid, kelle võimu alla jäädakse 250 aastaks.  Kiievi linn põletatakse, osaliselt jääb alles vaid Sofia katedraal, rüüstamisest pääseb ka Novgorodi linn. 

Sofia kirik Kiievis,12. sajand

Mongolite vallutus pidurdab idaslaavlaste kultuuri ja kunsti arenguid tunduvalt, Kiievi asemel tõuseb ehituskunsti keskuseks Moskva, kus töötavad aga juba meistrid Itaaliast. Nii arenes Vene ehituskunst suurema vormirikkuse, fantaasiakülluse ja maalilise toreduse suunas ning 16. sajandi ehituskunsti suurimaks meistriteoseks on peetud Vassili Blažennõi (Õnnistaja Vassili) toretsevat peakirikut Moskvas. See on kummaline vaatamisväärsus, konstruktsioonilt veider, aga fantaasiarohke ja toretsev. Sel ajal valitses riiki tsaar Ivan IV, kes oli tuntud oma julmuse poolest ja kiriku ehitusega seoses on levinud legend, et tsaar olevat pärast ehituse lõppu lasknud sellega seotud olnud meistritel silmad pealt torgata, "et nad kunagi enam midagi nii kaunist ei looks." 

Vlassili Blažennõi kirik Moskvas, ehitusaastad 1555-1560 (allikas)