Varakeskaeg

I aastatuhandet Lääne-Euroopas iseloomustavad märksõnad on segadus ja rahutud ajad. Puudub stabiilsus, erinevate kultuuride segunemine loob mitmekesisusust. Iga rahvas lisab oma kultuuri ja traditsioonide poolt midagi uut ning kultuurid mõjutavad üksteist. 

Kristlik kunst ei ole seotud kindla paigaga, samas on kristlikus kunstis palju tuntavaid mõjutusi paikadest, kuhu ta levis. Allpool tutvustan kahte keskajal kõrgel tasemel olnud rahva kultuuri, nendeks on keldid ja viikingid.

Keldid

Keldid e. gallialased olid Lääne-Euroopa rahvad, kes on tänaste iirlaste, šotlaste ja bretoonide eelkäijad. Sisuliselt koondusid erinevad hõimud ühtse valitseja alla. Vanemad teated neist pärinevad juba antiikajast, u 6. sajandist eKr, ja oma kultuuri kõrgajal 3. sajandil e.Kr ulatus nende mõjuvõim üle Kesk-Euroopa tänase Suurbritanniani. 

Igapäevast leiba teenisid nad põlluharimise ja karjakasvatusega aga ka sõja- ja rüüsteretkedega. Keldid olid kirglikud sõjamehed ja uhked oma metsiku loomu üle. Keldid austasid loodusjõude: päikest ja tuuli, neil olid keerulised religioossed talitused ja palju jumalaid. Mitmed vanad traditsioonid on muutunud ja lihtsustatud kujul tänapäeva Iirimaal alles. Nende püha number oli kolm: maa kolm elementi - vesi, õhk ja tuli; kolmene jumalanna - ema, naine ja tütar; ühiskonna hierarhia kolmene ülesehitus - preestrid, juhid (kuningad) ja tootjad (põllumehed, käsitöölised jne). Arvatavalt oli naisel vanas keldi kultuuris kõrge positsioon, druiidideks e. keldi preestriteks võisid olla ka naised. Oma pühi talitusi pidasid keldid sageli metsades - vanades hiietes, keldi kultuurist tuleb elupuu sümbol, nende pühadest puudeks olid tamm, jugapuu ja pähklipuu. Keltidel oli kombeks oma surnuid põletada, levinud olid näiteks ka laevamatused.

Keldi sõdalane(allikas)      Triskele. Metallist plaat, u 8 saj.(allikas)                                               

Keldi elupuu sümbolit 7. saj. kasutav tätoveeringu kavand (allikas)

Keltide kunst on tänapäevani väga elujõuline, eriti neile omane ornament - paelornament. Vee igavesest liikumisest inspireeritud väänlev ja vooklev ornament jõudis ka kristlikku kunsti, kus seda on kasutatud nii käsikirjade juures kui ehitiste reljeefidel. Paelornamendi sisse põimiti igasuguseid paganlikke ja vähem paganlikke olendeid. Tänapäeval on paelornament jätkuvalt populaarne tätoveerimisaines. Omal ajal kaunistasid keldid sellega kõike: igapäeva tarbeesemetest sõjakirvesteni välja. Väga osavad olid keldid metallehistöös: näiteid imepeenest nikerdustööst on hulgaliselt leitud pandlad, noatuped, kammid jt ilu- ja tarbeesemed.

Paelornamendiga kaunistatud metallpannal 7. sajandist (allikas)

Detail Püha Luuka Evangeeliumist, 7. saj (St. Galleni raamatukogu) (allikas)

Keldid armastasid ka lugusid ja kangelasi, nende müüdid on täis püüdlusi vabaduse ja jumalikkuse poole. Osa müüte on pühendatud keldi esiisadele ja- emadele, osa põhineb reaalselt elanud inimestel ja nende tegudel kuid põimuvad kokku väljamõeldistega, nagu näiteks legendid Kuningas Arturist ja tema rüütlite vennaskonnast ning võlur Merlinist.

Keldi muusika kõla kuuleme tänases Iiri ja Šoti rahvamuusikas. Laul on olnud tähtsal kohal, nii rituaalsete toimingute juures kui jutustavas rollis, nt. sõja- ja kangelaslaulud. Viimati mainitud legende antigi edasi laulu teel. 

Pillidest kasutatu palju puhkpille, nt. paaniflööti, flööti ja sarve. Keltidele eripärane on kumeda kõlaga sõjatrompet e. carnyx (Ik. k).

Viikingid

Viikingid olid muinas-Skandinaavia päritolu meresõitjad, nende kultuuri õitseaeg oli umbes 8.–11. sajandil, alates 12. sajandist enam viikingitest kui kultuurrahvast rääkida ei saa: tasapisi sulanduti kohaliku rahva hulka, kultuuri hääbumisele aitas kaasa ka ristiusu levik. Kuigi  valdavalt tegeles rahvas  rahumeelse maaharimisega, on viikingid oma tuntuse ja nime saanud just oma mereliste tegevuste järgi:  vanapõhja keeles tähendab sõna vik lahte, viiking on siis "laheline" ehk meresõitja.  Kuigi tuntud eelkõige tänu oma kurikuulsatele rüüste- ja sõjaretkede kaudu, olid viikingid ka head kauplejad ja käsitöölised.

Viikingid olid osavad laevaehitajad, nende laevad viisid neid  Islandile, Gröönimaale ning koguni Põhja-Ameerika rannikule. Vastavalt sellele, mis suunas purjetati, on viikingeid ka erinevalt kutsutud: idas varjaagideks ja Prantsuse rannikutel normannideks. 

Tartu Lodjakoja poolt ehitatud muiste viikingilaeva koopia Turm (allikas)

Viikingite meisterlikud oskused väljendusid metalli ja puidu käsitlemises. Viikingite kunstipärandisse võib arvata uhkeid puitnikerdustega laevu, mis on maapõues aastasadu konserveerununa hästi säilinud: ka viikingid viisid läbi laevamatust nagu ka keldid. Viikingid armastasid keerukaid ornamente ja nikerdatud puitesemed olid sageli erksate värvidega koloreeritud.

Puitnikerdustega detail viikingilaeva ninast, u 9. sajand (allikas)

Teine viikingite omapära on nende kiri ja kasutatud märgisüsteem. Viikingid kasutasid kirjasüsteemina ruune, kuid eraldiseisev asi on veel ruunikivid - mälestuskivid. Ruunikividel kirjutati ja kujutati lugu inimese elust, kellele mälestuskivi oli mõeldud.

Lundbergi ruunikivi Vallentunas, u 240 (allikas)

Viikingite muusikast on vähe teada, sest seda kanti edasi suulise pärimusena ega pandud kirja. Arvatavalt oli tähtsal kohal laulmine: lauldi erinevate sündmuste puhul (Ballaadid, sõja- ja merelaulud) ja tegevuste juures. Pillimuusikast on leitud viiteid keelpillidele (harf) ja puhkpillidele (sarv ja trompet). Eestisse Rootsi kaudu jõudnud taliharpa e. Hiiu kannel oli samuti üks viikingite traditsiooniline pill.

Üht näidet, kuidas viikingite muusika võis kõlada, saate kuulata allpool. Tegemist on Norra algupära lugulauluga.