Varakeskaeg

Varakristliku kunsti põhimõtted

Kristliku kunsti põhieesmärk on loo jutustamine. Kunsti ülesanne oli  edastada Piiblilugude sõnumit. Nagu ka vanades kultuurides, oli kunst tugevalt religiooniga seotud. Kuna enamik inimesi olid kirjaoskamatud, oli pildil sõnumi edastajana tähtis roll. 

Kunstnik ei rõhutanud enda kui looja tähtsust vaid oli kui tööriist, kes aitas vajalikke toiminguid läbi viia. Kui antiigis oli oluline kujutatava tõetruudus ja anatoomiline korrektsus, siis kristlikus kunstis mindi tagasi lihtsustatud kujutamise juurde ja tõepära kadus. Oluline oli sisu, et oleks aru saada kelle või millega on tegemist, mitte, et kujutatu oleks realistlik. Alasti inimene sai selga riided, sest kehalise rõhutamine võis viia mõtted vaimsetelt teemadelt kõrvale. Sarnaselt teiste usunditega kasutati palju kokkulepitud tähendusega märke ja kujundeid - sümboleid. Sümbolite kasutamine oli varakristlikul perioodil justkui salakeel, mida mõistsid vaid asjassepühendatud. Kui roomlase silmadele jäi pilt lambaid karjatavast karjusest vaid ilusaks pildiks, siis kristlase jaoks rääkis see Kristusest ja tema jüngritest. Igal olulisel tegelasel piiblis oli oma sümbol. 

Varakristlik sümboolika Saint Sebastiani katakombidest Roomas, u. 4. saj. (allikas)

Esimesed näited varakristlikust kunstist leiame Rooma linna all asuvatest katakombidest, mis olid ka kristlaste salajaste teenistuste pidamise ja kogunemise kohtadeks. Peamiselt leiame sealt seinamaale e. freskosid, näiteid maalikunstist leiame ka raamatukunsti näol, kuid alles alates 6, 7 sajandist.  Tolleaegsed raamatud olid väga kaunid: kalligraafilise käekirjaga kirja pandud ja ornamentidega ja piltidega kaunistatud. Neid kirjutasid enamasti mungad kloostrites. Kloostrid olidki pikka aega mingis mõttes "vaimuelu talletamise keskused", sest enamasti neid ei rünnatud ja lisaks kristlikke kirjatööde säilitamisele  hoiti ja uuriti seal ka antiikseid teadmisi. Ka leiame raamatutest näiteid teiste rahvaste kunstist ja kultuurist üldisemalt neist maadest, kus kristlus levis. Näiteks on mustrites kasutatud palju paelornamenti, mis tuleb keldi kultuurist.

Priscilla katakombid Roomas  katakombidest, u 2. saj. (allikas)                                                   

Püha söömaaeg. Fresko Priscilla (allikas)

Muusika 

Rääkides varakeskaegsest muusikast, saame eelkõige rääkida kiriklikust laulust, mis oli religioosse sisuga. Sellise laulu traditsioonid ulatuvad antiikaega ning nii Lääne kui Ida (Bütsants) kirikulaulud kasvavad välja vanakreeka kultuslikest lauludest. Võttis omajagu aega, et tekiks täiesti eraldiseisev kristliku kirikulaulu tüüp. Üheks põhjuseks oli, et alguses polnud isegi kohta, kus laulda (kirikute ehituse algus u 4. sajand). Seega oli esimeste aastasadade kirikulaul mingi konkreetse rahva või piirkonna moodi, kus seda parajasti lauldi.

Lauludest teame rohkem alates sellest ajast, kui laulu viisi hakati üles märkima. Sellega tehti algust umbes 7. sajandil, ning esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad (pilt. 1). Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Neumad tähistasid rütmi ja meloodia liikumise suunda (kas üles või alla), kuid mitte täpset helikõrgust.

Näide neumadest. Etoni koorilauluraamat, u 1490 (allikas)

Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi. 13. saj. loobuti neumadest täielikult ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. Tänapäevast noodikirja (taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.) hakati kasutama 15. sajandil. 

Tähtis roll muusikahariduse andmise juures oli kloostritel, sest kloostrikantorid(koorijuhid) olid ka muusikahariduse juhid. Ka tegutsesid kloostrid enne ülikoolide ja konservatooriumite teket ning olid varakeskaegsel segasel ja sõdaderohkel perioodil suhteliselt puutumatud.

Hiljem väljakujunenud keskaegne koolisüsteem koosnes kahest õppeainete tsüklist, mis koondasid endasse nn. 7 vaba kunsti (artes liberales). Esimene tsükkel e. trivium oli suunatud loogilisele mõtlemisele ja arutluskunstile. Esimese tsükli õppeained olid: grammatika, dialektika, retoorika (kõnekunst). Teine tsükkel e. quadrivium oli suunatud loodusteaduste tundmisele. Siia tsüklisse kuulusid: aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika. Muusika oli teise tsükli kõige kõrgem ja olulisem, sest muusikas pidid leidma üldistuse kõik loodusteadused.