Renessanss

Värvidel on maalikunstis oluline tähendus. Seega on hea teada miks ja kuidas mingeid värve on kasutatud. See, milliseid värve - milliseid eri varjundeid, milliseid toone, millise küllastusega - on maalidel kasutatud, on palju sõltunud ka kasutatud tehnikatest. Varasemalt on traditsioonilised tehnikad olnud tempera ja freskotehnika. 

Temperavärvi puhul oli sideaineks munakollane või valge, harvemini ka õli. Temperatehnika puhul on iseloomulik väga kiire kuivamine ning see, et värvid muutusid kuivades heledamaks, maaliti nii otse seinale (kuivalt) kui ka alusele (puit, lõuend). Temperatehnika oli laialt kasutuses keskajal ja renessansis (Itaalia).

Freskotehnika puhul maalitakse niiskele lubikrohvitud seinale otse. Vedelad (veebaasil) värvid imenduvad nii sügavale seinapinna sisse ning kivistuvad tugevalt.Freskotehnika miinuseks on see, et maali ei saa parandada. Põhjus, miks kuulus Leonarod da Vinci seinamaal Viimane õhtusöömaaeg hakkas juba seda maalides lagunema, oli see, et teadlasena tahtis Leonardo katsetada uut. Ta segas värvi sisse ka õli, kuid see ei nakkunud lubjase aluspinnaga. 

Õlivärvide puhul segati värvipigment õli ja lahustiga. Värv on koostiselt paksem, seega saab sellega maalida peenemaid detaile. Maali saab pidevalt parandada, kuna värv kuivab kauem. Ka võimaldasid õli ja lahusti sideainena kasutusele võtta uusi mineraalide põhiseid värvipigmente mida varem veebaasil värvide juures kasutada ei saanud. 

Värvide kasutamise juures kehtis ka põhimõte: mida kergem ja odavam oli värvi kasutada, seda rohkem seda kasutati seda tähenduselt vähemolulisemate asjade kujutamisel. Kallist värvi ei "raisatud" pilvete maalimise peale.

Kollane

Kollane on vanimaid värve, sest ookrit - looduslikku muldainet raudoksiidi kasutati juba koopamaalingutes. Kuldsema ja sügavama tooniga kollane on ka auripigmendist valmistatud värvaine, mida kasutati juba vanas Egiptuses. Juba 15. sajandil hakati kasutama plii- ja tinakollast, mille toon oli intensiivsem aga ka külmem. 

Kollane on pildil hästi nähtav, seega on seda kasutatud muuseas valguse ja tarkuse sümbolina (nt. paavsti rüü värvina). 

Punane 

Punane värv on samuti üsna vana, punakaspruuni pigmenti saadi samuti looduslikust muldainest ning seda näeme juba koopamaalides. Alates antiigist kasutati palju kinaverpunast, mille toon on soojem ja oranžikam. Kinaveri saadi elavhõbedaühenditest, mis oli aga mürgine ning tänapäeval on selle asemel kasutuses sügavpunase tooniga kaadiumpunane. Kõige hinnalisem punane toon on aga karmiinpunane, mida saadakse teatud lehetäide kestadest. Ühe grammi värvi saamiseks tuli peeneks jahvatada 4000 täi kesta. Tänapäeval saadakse karmiinpunast ka keemiliselt. 

Punane värv on väga intensiivne ja tugev ning kannab maalides ka tugevat sõnumit: armastuse, kannatuse või karistuse (põrguleegid) sõnumit.

Sinine

Sinine värv on noorem kui kollane ja punane, seda kasutati nt. Egiptuses. Sinist sai vanasti vaid mineraalidest ning värv oli kallis. Pikka aega oli peamine sinise värvi allikas mineraal nimega asuriit, millest saadi erineva jahvatamise tulemusena kas tume- või helesinist tooni. Väga kallis mineraal oli ultramariin, mis andis kirka ja erksa tooni. Oma kalliduse tõttu kasutati nt. kristliku sisuga maalides alguses ultramariini vaid Maarja (Kristuse ema) rüü maalimise juures. 

Sinine värv sümboliseerib vaikust ja rahu, tasakaalu ja tõde.

Väga ehedalt on maalimise ja värvide valmistamise protsessi näidatud Hollandi maailkunstniku Vermeeri elu kujutavas filmis Tüdruk Pärlkõrvarõngaga (2003).