Renessanss

1. Sissejuhatus

2. Värvidest

Värvidel on maalikunstis oluline tähendus. Seega on hea teada miks ja kuidas mingeid värve on kasutatud. See, milliseid värve - milliseid eri varjundeid, milliseid toone, millise küllastusega - on maalidel kasutatud, on palju sõltunud ka kasutatud tehnikatest. Varasemalt on traditsioonilised tehnikad olnud tempera ja freskotehnika. Õlibaasil värvid tulevadki kasutusele alles renessansist.

Temperavärvi puhul oli sideaineks munakollane või valge, harvemini ka õli. Temperatehnika puhul on iseloomulik väga kiire kuivamine ning see, et värvid muutusid kuivades heledamaks, maaliti nii otse seinale (kuivalt) kui ka alusele (puit, lõuend). Temperatehnika oli laialt kasutuses keskajal ja renessansis (Itaalia).

Freskotehnika puhul maalitakse niiskele lubikrohvitud seinale otse. Vedelad (veebaasil) värvid imenduvad nii sügavale seinapinna sisse ning kivistuvad tugevalt. Freskotehnika miinuseks on see, et maali ei saa parandada. Põhjus, miks kuulus Leonarod da Vinci seinamaal Viimane õhtusöömaaeg hakkas juba seda maalides lagunema, oli see, et teadlasena tahtis Leonardo katsetada uut. Ta segas värvi sisse ka õli, kuid see ei nakkunud lubjase aluspinnaga. 

Õlivärvide puhul segati värvipigment õli ja lahustiga. Värv on koostiselt paksem, seega saab sellega maalida peenemaid detaile. Maali saab pidevalt parandada, kuna värv kuivab kauem. Ka võimaldasid õli ja lahusti sideainena kasutusele võtta uusi mineraalide põhiseid värvipigmente mida varem veebaasil värvide juures kasutada ei saanud. 

Värvide kasutamise juures kehtis ka põhimõte: mida kergem ja odavam oli värvi kasutada, seda rohkem seda kasutati seda tähenduselt vähemolulisemate asjade kujutamisel. Kallist värvi ei "raisatud" pilvete maalimise peale.

Kollane

Kollane on vanimaid värve, sest ookrit - looduslikku muldainet raudoksiidi kasutati juba koopamaalingutes. Kuldsema ja sügavama tooniga kollane on ka auripigmendist valmistatud värvaine, mida kasutati juba vanas Egiptuses. Juba 15. sajandil hakati kasutama plii- ja tinakollast, mille toon oli intensiivsem aga ka külmem. 

Kollane on pildil hästi nähtav, seega on seda kasutatud muuseas valguse ja tarkuse sümbolina (nt. paavsti rüü värvina). 

Punane 

Punane värv on samuti üsna vana, punakaspruuni pigmenti saadi samuti looduslikust muldainest ning seda näeme juba koopamaalides. Alates antiigist kasutati palju kinaverpunast, mille toon on soojem ja oranžikam. Kinaveri saadi elavhõbedaühenditest, mis oli aga mürgine ning tänapäeval on selle asemel kasutuses sügavpunase tooniga kaadiumpunane. Kõige hinnalisem punane toon on aga karmiinpunane, mida saadakse teatud lehetäide kestadest. Ühe grammi värvi saamiseks tuli peeneks jahvatada 4000 täi kesta. Tänapäeval saadakse karmiinpunast ka keemiliselt. 

Punane värv on väga intensiivne ja tugev ning kannab maalides ka tugevat sõnumit: armastuse, kannatuse või karistuse (põrguleegid) sõnumit.

Sinine

Sinine värv on noorem kui kollane ja punane, seda kasutati nt. Egiptuses. Sinist sai vanasti vaid mineraalidest ning värv oli kallis. Pikka aega oli peamine sinise värvi allikas mineraal nimega asuriit, millest saadi erineva jahvatamise tulemusena kas tume- või helesinist tooni. Väga kallis mineraal oli ultramariin, mis andis kirka ja erksa tooni. Oma kalliduse tõttu kasutati nt. kristliku sisuga maalides alguses ultramariini vaid Maarja (Kristuse ema) rüü maalimise juures. 

Sinine värv sümboliseerib vaikust ja rahu, tasakaalu ja tõde.

Väga ehedalt on maalimise ja värvide valmistamise protsessi näidatud Hollandi maailkunstniku Vermeeri elu kujutavas filmis Tüdruk Pärlkõrvarõngaga (2003). 

3. Renessanss Itaalias

Itaalia on renessansi sünnimaa. Sadamalinnad, mis olid avatud muule maailmale: uudistele ja muutustele, olid tähtsad kaubanduse sõlmpunktid, olulised majanduskeskused (pangandus) ning ka kultuurikeskused. Näiteks Firenzet valitses renessansiajal Medicite perekond, kes oli ka suur kunsti toetaja. Levinud oli metseenlus - kunsti ja teaduse toetamine ja arendamine jõukama klassi poolt, kes oli võtnud selle ühekorraga oma eesõiguseks ja kohustuseks. 

Itaalias tähendas antiigipärandi kasutamine kunstis õppimist antiiksete meistrite töödest. Miks just antiikpärand? Kuna Itaalia oli üks antiigi maadest (Rooma) ning pika keskaja järel ja katkuaja valguses otsiti uusi ja värskeid vaateid elule ja inimesele. 

Mis on olulised märksõnad Itaalia renessansskunstis?

1) inimese keha kujutamise juures muutub oluliseks realistlikkus/tõetruudus, tavapäraseks saab alasti keha kujutamine.

2) inimkeha täpsemaks, realistlikumaks kujutamiseks hakatakse õppima anatoomiat: inimese luustikku ja lihaseid, kõike seda, mis asub naha all. Kuna lähtutakse antiiksetest ilumudelitest, on Itaalia renessanss natuke ilustav ja idealiseeriv 

3) maalide teemavalikusse ilmuvad piiblistseenide kõrvale ka lood antiikmütoloogiast. 

4) levinud tehnikateks on seinamaalid ja freskotehnika, mida tellivad jõukad perekonnad, kes saavad endale oma eluruumide seinte katmist kaunite ja kalliste maalingutega lubada. Samuti jääb suurima kunsti tellijana Itaalias alles ka kirik.

5) suurima edasiulatuva mõjuga muutus on joonperspektiivi või tsentraalperspektiivi kasutuselevõtt. Seda teevad 15. sajandil Itaalia arhitektid ning see võimaldas süsteemselt kujutada kahemõõtmelisel pinnal ruumi (joonis 1.). Antud kujutamisviis levis kiiresti ka maalikunsti ja võimaldas kunstnikul pilti komponeerida viisil, mis viis vaataja tähelepanu kohe õigesse punkti (joonis 2.).

Joonis 1. Ühe punkti perspektiiv (Mariana Jürimäe)

Joonis 2. Näide, kuidas joonperspektiivi abil tuua pildil oluline esile. Leonardo da Vinci. Püha õhtusöömaaeg, 1494 (allikas)

6) kunsti lõppeesmärk oli kõigi nimetatud väljendusvahendite abiga saavutada harmooniline tervik: (piltide) emotsionaalne mõju on pigem neutraalne kui tugev. Itaalia renessansi näiteks on toodud Raffael de Santi fresko Ateena kool, milles stiilitunnused on selgelt näha. Tasakaalus, kolmnurkne kompositsioon, antiiktemaatika, realistlikult end idealiseeritult kujutatud inimesed, pastelne värvipalett ja ühtlaselt jaotunud valgus. Tervikmulje rahulik.

Raffael. Ateena kool, 1509-1511 (allikas)

3.1. Vinci, Michelangelo ja Raffael

Renessanss on Itaalia maalikunstis väga viljakas periood ning häid ja suurepäraseid kunstnikke oli väga palju. Toon antud konspektis vaid mõned nimelised ja pildilised näited, mille juurest saate ise soovi korral edasi liikuda.

Vararenessasiajast (15. sajand) toon näiteks Sandro Botticelli, kes on hea näide antiiktemaatika kasutamisest maalis. Ka näitavad Botticelli maalid ilmekalt, kuidas arenes inimesekujutamine renessansiajal. (pilt 1) 

Pilt 1. Sandro Botticelli. Veenuse sünd, 1485-86 (allikas)

Lisainfot teose kohta (inglise keeles) võid kuulata järgmises lühikeses Khan Academy loengus. link

Kõrgrenessansist (16. sajand) nimetan kolm kunstnikku, kes tegutsesid eelkõige Roomas ning kes on Itaalia kõrgrenssansi suurkujud. Need on Leonardo da Vinci, Michelangelo Buonarotti ja Raffaello Santi. Esimene oli renessansiinimene 110%: ta oli uurija ja teadlane, kellest võib rääkida pea kõigis eluvaldkondades. Ka kunstis oli Leonardo katsetaja ja uuendaja, seetõttu ei ole tema lõplikult valminud tööde nimekiri just liiga pikk. Ta võttis kasutusele sfumato - maalimistehnika, mis ähmastab teadlikult esemete piirjooni, et tekiks loomulikum efekt (meie silmad ju ei näi kõiki piirjooni nii täpselt). Teine tema katsetus on allpool toodud pildinäide (pilt 2), mille juures ta proovis seinamaali juures kasutada uusi õlibaasil värve. Katsetus oli maali seisukohalt ebaõnnestumine - pilt hakkas lagunema juba Leonardo eluajal ning suurema osa sellele järgnevast ajast on tegeletus selle päästmisega.

Pilt 2. Leonardo. Püha õhtusöömaaeg, 1452-1519 (allikas)

Michelangelo oli ametilt skulptor, kuid rohkem on ta laiemale publikule teada, kui Vatikani Sixtuse kabeli laemaalingute autor. See oli suurejooneline töö, mis kujutab Piibli lugusid alates maailma loomisest kuni viimse kohtupäevani. (pilt 3) Allpool on originaali kõrvale toodud üks värske tõlgendus tänavakunstnik Edward von Lõnguse töö näol 2023. aasta näituselt. (pilt 4)

Pilt 3. Michelangelo. fragment maalist Veeuputus (Deluge), 1808-09 (allikas)

Pilt 4. Von Lõngus. Viimsepäeva katedraal, 2020 (allikas) 

Raffallo Santi alias Raffael oli viimane kolme mehe seast, kes võttis kokku oma eelkäijate tehtud töö ja rakendas uued tõekspidamised ja taotlused oma töödesse. Tema maalid on harmoonilised, ilusad ja selgete kõrgrenessansi tunnustega (pilt 5).

Pilt 5. Raffael. Ateena kool, 1509-11 (allikas)

Ühe nimelise näite toon ka väljaspool Roomat, see oli peamiselt Veneetsias tegutsenud kunstnik Tiziano Vecellio alias Tizian. 

4. Renessanss Madalmaades

Madalmaad hõlmasid tänapäevast Hollandit ja Belgiat. Renessanss Madalmaades erineb Itaalia renessanssist üsna palju, esiteks esineb peamiseks maalis. Milline oli Madalmaade renessanss?

1) Antiiktemaatika asemel pööratakse tähelepanu tavainimesele -  maalid lähtuvad palju enam kohalikust inimesest ja loodusest, näiteks kujutatakse ka talupoegi. Sarnaselt Saksamaaga on renessansi tunnuseks eelkõige inimesekesksus: erinevalt Itaaliast õpitakse inimese anatoomiliselt õiget kujutamist otse elavatelt modellidelt.

2) võeti kasutusele õlibaasil värvid, mis muutsid väga palju maalimise praktilist poolt. Õlivärvid võimaldasid töötada pildi kallal rahulikumalt ja pikemalt, kuna kuivasid kauem. Ka võimaldas värvi tihkem koostis maalida peenemaid detaile, tõusis ka värvitoonide valik: pildid muutusid kirkamaks ja värviküllasemaks. Lõpuks mõjutas õlivärvide kasutusele võtt ja levik ka maalide füüsilist poolt: varem enimlevinud seinamaal ja freskotehnika asendusid nn. tahvelmaaliga: alguses puidule maalitud piltidega, mida sai liigutada ühest kohast teise. Õlivärvide kasutamine levis järgmis(t)e sajandi(te) jooksul ka mujale Euroopasse ning muutus maalikunstis valdavaks tehnikaks.

3) levinud on viis lisada maalidele sümboleid ja lisatähendusi, mis jutustavad pika loo, kui on vaid oskused "lugeda" ja "kuulata" (vt. ptk. pildianalüüsist). Üks oluline asi, mida maali juures saab jälgida, on värvid. Pikemalt oli värvide tähendusist juttu selle nädala konspekti I peatükis. 

4.1. Bruegel

Madalmaade kunstnikunäiteks toon Pieter Bruegel vanema. Tema detailirikkad (pilt 5) pildid räägivad pikki ja huvitavaid lugusid, sest on detailirikkad ja tähenduslikud. Neid vaadates on peaaegu vajalik tunda piiblilugusid ja antiikmütoloogiat. Lisaks kristlikule temaatikale on tema meelisteema kohalik inimene. Tuntud on tema aastaaegade seeria ja talupoegade eluolu kujutavad maalid.(pilt 4) Bruegel vanem oli üks esimesi kunstnikke, kes teadlikult nö lihtsaid, tavalisi inimesi maalis. Just selles mõttes, et tema maalidel on neil peatähelepanu, mitte nad ei ole kõrval tegelased.

Pilt 4. Pieter Bruegel vanem. Kerjused, 1568 (allikas)

Pilt 5. Pieter Bruegel vanem. Ikarose lend, 1560 (allikas)

5. Renessanss Saksamaal

Saksamaa on renessansiajastu seisukohalt oluline riik, kuna seal leiutatakse trükipress ja hakatakse esimesena Euroopas Piiblit trükkima. Esimene piibel trükiti 15. sajandil Saksamaal Gutenbergi trükikojas (pilt 1.). Käsikirjalised tekstid hakkasid pikapeale asenduma trükitud tekstidega, mis tähendas raamatute odavnemist ja jõudmist suurema hulga inimeste juurde. Lugemisoskuse levikut omakorda kiirendasid reformatsioon ja Martin Lutheri uuendused religioonis.

Pilt 1. Gutenbergi piibel, 1455 (allikas)

Kunstis andis trükipressi kasutuselevõtt hoo sisse trükigraafika arengule ja levikule. Graafika on kunstiliik, mille olulisim tunnus on joon. Trükigraafika on graafika alamliik, kus kujutise tekkimiseks paberile kantakse (lõigatakse, söövitatakse, graveeritakse) pilt algselt peegelpildis mingile alusele (puit, kivi, linool, metall jne), seejärel vajadusel alust töödeldakse (nt. metalli vasegravüüri puhul) ja kantakse alusele värv. Värviga kaetud alus vajutatakse paberile, mille tulemusena tekib sinna kujutis. Kui värvi ei lisata, tekib reljeef ja seda nimetatakse pimetrükiks.

Uus tehnika klassikalise puulõike kõrval oli vasegravüür, mille valmistamise protsessi saad vaadata järgnevast filmilõigust 

(Lõik on pärit 2006 aasta filmist Goyas Ghosts, mis räägib hilisema, romantistliku hispaania kunstniku Fransisco Goya elust ja loomingust.)

Pildinäitena Saksa renessansist ja graafika kõrgest tasemest toon Albrecht Düreri vasegravüüri.

Melanhoolia(vasegravüür), 1514 (allikas) 

5.1. Dürer

Kõige olulisem renessanssiaegne maalikunstnik Saksamaal oli Albrecht Dürer, kes tõstis graafika hoopis uuele tasemele. Dürer valdas meisterlikult nii puulõiget (pilt 1), vasegravüüri (pilt 2) kui lihtsat joonistamist (pilt 3) ja akvarellmaali (pilt 4). Kuna ta tegutses reformatsiooniaegsel Saksamaal, olid tema meelisteemadeks Piiblist pärit lood. Siiski huvitas teda ka loodus, teadus ja inimene üldisemalt, mille näiteks on allpool olevad kaks pilti (pildid 3.4).

Pilt 1. Aadam ja Eeva. Stseen Väike-                  Pilt 2. Melanhoolia(vasegravüür), 1514 (allikas) 

sest passioonist(puulõige), 1510 (allikas)

Pilt 3. Palves käed, 1508, sulejoonistus                     Pilt 4. Murumätas, 1503, akvarell (allikas)         

(allikas)

Dürer oli ka esimesi kunstnikke, kes on jätnud endast maha autoportreede sarja (pilt 5), millest varasemad pärinevad ajast, kui kunstnik oli veel poisike. Autoportreede joonistamine/maalimine oli üks viis, kuidas tolleaegsed kunstnikud said end analüüsida ja ainus viis enese pildilisele jäädvustamisele. Enamasti teame kunstnike elulugudest tänu erinevatele säilinud kirjavahetustele või päevikutele/märkmetele, kuid pilt annab ettekujutuse ka kunstniku välimusest ja muutustest selle juures.

Pilt 5. Autoportree 13 aastasena. Hõbeprint, 1484 (allikas)

Kuulsal renessansikunstnikul on seos ka Eestiga. Nimelt on Tallinnast pärit maalikunstniku Michael Sittowi, kellega Dürer kohtus Madalmaades, kavandite järgi, kunstnikul valminud akvarell Kolm Liivimaa naist, mis täna asub Louvre muuseumi kogudes. Kuidas aga toimub Düreri ühe suurima graafilise lehe konserveerimine Briti Muuseumis, saate vaadata järgnevast klipist. 

6. Renessansiajastu muusika

Kui kujutavas kunstis, arhitektuuris ja kirjanduses on kõige olulisem keskus Itaalia, siis muusikaloo kujunemisel oli olulisem panus Madalmaadel ja ka Prantsusmaal, kirikumuusika osas Saksamaal. Madalmaad on uuenduslikud nii kunstis ning sealt saavad alguse mitmed uuendused ka muusikas. Kui riik 15. sajandil laguneb, rändavad muusikud üle Euroopa laiali viies nii Madalmaade traditsioonid ka teistesse maadesse. Teise üldise märksõnana võib muusika arengute juures välja tuua ilmaliku muusika: kõik uus, mis muusikas tekkis ilmus esmalt just ilmalikes žanrites. 

Kui kunsti levikule aitab kaasa Saksamaal Guthenbergi poolt leiutatud trükipress, siis muusika kirjapaneku ajaloos on tähtis verstapost Veneetsia trükkali Petrucci 15.-16.sajandi vahetusel leiutatud nooditrükitehnika. Esimeseks nooditrükipressiga trükitud teoseks oli laulude kogumik Harmonice Musices Odhecation A  (pilt 1.)1501 aastal.

Pilt 1. Lehekülg esimesest trükitud noodiraamatust, 1501 (allikas)

Prantsusmaalt saab 14. sajandil alguse aga uus muusikastiil, mis kannab nime Ars Nova (ld, uus kunst). Oma nime saigi stiil muusikateoreetilise traktaadi järgi, mille pani 1322/23 aastal kirja filosoof, luuletaja ja matemaatik Philippe de Vitry. Kuni selle ajani oli muusikaline looming olnud enamasti anonüümne: laulud ja muu helilooming oli osa pidevalt muutuvast traditsioonist, iga laulu võis järgmine esitaja muuta. 14. sajandist alates hakati teost ja autorit seostama, muusikateoseid hakati nimetama isikupärasteks kunstiteosteks. 

Madalmaad

Madamaadest sai alguse senisest erinevalt mitmehäälsuse e. polüfoonia rakendamine. Kui varem vastandusid hääled üksteisele erineva kiiruse ja rütmidega, siis nüüd sai eesmärgiks panna erinevad hääled sarnaselt ja pehmelt kokku kõlama. Tolle aja levinuim mitmehäälsuse vorm oli kaanon, mis tähendas sama meloodia esitamist teises hääles hilisema algusega. Lisandunud hääl võis siiski meloodiaga ka omal viisil mängida: muuta helikõrgusi või rütme. Kaanoni põhimõtet kasutati tervikteose juures läbiva motiivina või kombineeriti suurema heliteose sisse üksiku osana. Nt. Eestis levinuim rahvalik kaanon on Sepapoisid.

Tähtsaimad Madalmaade koolkonna heliloojad on uuele muusikastiilile aluse pannud ja koolkonna varaseim meister Guillaume Dufay, kelle loomingust on käsikirjadena meieni säilinud üle 200 teose (missad, motetid, hümnid, laulud). 

Senisest rohkem pöörati tähelepanu ka järgmiste põlvkondade heliloojate koolitamisele, seda tööd illustreerib allolev pilt.(pilt 1) 

Pilt 1. Peter Woetmann Cristoffersen. Johannes Ockeghem munkade koori juhatamas, u 1530 (allikas)

Saksamaa

Martin Lutheri poolt käima lükatud katoliku kiriku reformimine muutus kiirelt Rooma kirikust lahkulöömiseks ja uue, protestantliku kiriku loomiseks. Koos jumalateenistuse läbiviimise põhimõtetega muutusid ka kirikus esitatava muusika põhimõtted.

Kasvatuslik tähtsus muutus muusika juures olulisemaks ning kuigi osa ladinakeelsest muusikast jäi alles, tõusis rahvuskeele osakaal jumalateenistuste läbiviimisel. Saksa protestantlikku kirikulaulu kutsutakse luteri koraaliks ja selle aluseks on salmide kaupa korduva viisiga värsilised tekstid. Laulud olid varasemast erinevalt mõeldud ka kogudusele kaasalaulmiseks (mitte ainult koori poolt esitamiseks).

Luther kirjutas ka ise palju laule ja esimesed lauluraamatud ilmusid 1524. aastal, 7. aastat pärast reformide algust. Lutheri tekstidele lisaks sisaldasid raamatud traditsioonilisi ja teiste kaasaegsete poolt kirja pandud laule, laulude viisid olid kas laenatud või vanadest lauludest ümber tehtud. Üks Lutheri tuntumaid laulutekste on "Ma tulen taevast ülevalt" ("Vom Himmel hoch, da komm ich her"), mille Ciryllus Kreegi viisistatud versiooni Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses saate kuulata 

Reformatsioon tõi kaasa vastureformatsiooni ja Trento kirikukogu algatas kirikureformid, mis muuhulgas pidid muutma ka kirikumuusikat: lihtsustama gregooriuse laulu ja parandama tekstidest arusaamist. Muutuste läbiviijaks valiti üks tolleaegne väljapaistvaim helilooja Giovanni Pierluigi da Palestrina. 

Ilmalik muusika

Kirikumuusika kõrval hakkas üha rohkem esile tõusma ilmalik laul, mille laiemale levikule aitas kaasa ka laulude trükis ilmuma hakkamine. Ilmalike laule võis esitada erinevalt: kõiki hääli võis laulda või mängida erinevatel pillidel, jagada hääli pillide ja lauljate vahel, dubleerida kõiki hääli lauljate ja pillide vahel. Renessansiaegne ilmalik laul oli enamasti mõeldud kaasalaulmiseks kogu seltskonnale.

Ilmalikke laule lauldi rahvuskeeles, nt. prantsuse keeles: sõnast chanson (pr.k laul) sai ilmaliku laulu üldnimetus - šansoon. Šansoonid olid valdavalt neljahäälsed, kas kiiretempolised ja lõbusad või meloodilised ja tundelised. Laulude teemaks oli enamasti armastus.

Itaalias nimetati laule madrigalideks. Madrigalid olid peened ja kunstipärased ning sisult tõsisemad, nt. leidus ka filosoofilise või religioosse alltekstiga palu. Laul oli 5- või 6- häälne ja muutus ajapikku ülesehituselt üha keerukamaks nii, et seda hakati kutseliste lauljate poolt esitama õukonna ees. Ansamblite poolt esitatava muusika kohta anti kirjastajate poolt välja ka kogumikke. Näidet renessansiaegsest magrigalist saate kuulata 

16. sajandi pillimuusika oli peamiselt improvisatsiooniline, kas vabas vormis lauluseaded või palad (prelüüd, fantaasia jne). Klahvpillidest olid kasutusel orel ja erinevad klavessiinitüübid, keelpillidest lautod ja vioolad. Ajastu oli eriline puupuhkpillide osas: arvatavasti pole kunagi varem ega hiljem nii palju erinevaid puupuhkpille kasutuses olnud. Puhkpillidest oli hinnatud ja populaarne plokkflööt ja šalmeist arenenud pommer, millest sai hilisema oboe eelkäija. Väga levinud pill oli kõveraks painutatud korpusega krummhorn 

Huvitav ja oluline pill oli tsink 

Pilgu renessansiaegsesse õukonda saate heita filmikunsti vahendusel, näites on lõik 1998 aasta filmist "Shakespeare in Love" (režisöör John Madden).

7. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata välja tuua konkreetse riigi või piirkonnaga seotud eripärad ning põhjendada renessansi tekkimise põhjuseid.

2. Teada kolme olulist renessanssaja uuendust: trükipressi ja õlivärvide leiutamist, joonperspektiivi kasutuselevõttu ja osata kirjeldada nende edasiulatuvat mõju.

3. Osata kokku viia konspektis toodud renessansskunstnikku ja tema kirjeldust.

4. Tunda pildilt ära stiil.

5. Osata kokku viia uuendused muusikas konkreetse piirkonnaga.

6. Teada mõistet ars nova ja selle sisu.

7. Osata viia kokku pilt ja pildil kujutatud pilli nimi. 

8. Teada olulisemaid perioodiga seotud põhimõisteid nii kunstis kui muusikas.