Renessanss: Renessansiajastu muusika

6. Renessansiajastu muusika

Kui kujutavas kunstis, arhitektuuris ja kirjanduses on kõige olulisem keskus Itaalia, siis muusikaloo kujunemisel oli olulisem panus Madalmaadel ja ka Prantsusmaal. Madalmaad on uuenduslikud nii kunstis ning sealt saavad alguse mitmed uuendused ka muusikas. Kui riik 15. sajandil laguneb, rändavad muusikud üle Euroopa laiali viies nii Madalmaade traditsioonid ka teistesse maadesse. Teise üldise märksõnana võib muusika arengute juures välja tuua ilmaliku muusika: kõik uus, mis muusikas tekkis ilmus esmalt just ilmalikes žanrites.

Kui kunsti levikule aitab kaasa Saksamaal Guthenbergi poolt leiutatud trükipress, siis muusika kirjapaneku ajaloos on tähtis verstapost Veneetsia trükkali Petrucci 15.-16.sajandi vahetusel leiutatud nooditrükitehnika. Esimeseks nooditrükipressiga trükitud teoseks oli laulude kogumik Harmonice Musices Odhecation A (pilt 1.)1501 aastal.

Pilt 1. Lehekülg esimesest trükitud noodiraamatust, 1501 (allikas)

Prantsusmaalt saab 14. sajandil alguse aga uus muusikastiil, mis kannab nime Ars Nova (ld, uus kunst). Oma nime saigi stiil muusikateoreetilise traktaadi järgi, mille pani 1322/23 aastal kirja filosoof, luuletaja ja matemaatik Philippe de Vitry. Kuni selle ajani oli muusikaline looming olnud enamasti anonüümne: laulud ja muu helilooming oli osa pidevalt muutuvast traditsioonist, iga laulu võis järgmine esitaja muuta. 14. sajandist alates hakati teost ja autorit seostama, muusikateoseid hakati nimetama isikupärasteks kunstiteosteks.

Madalmaad

Madamaadest sai alguse senisest erinevalt mitmehäälsuse e. polüfoonia rakendamine. Kui varem vastandusid hääled üksteisele erineva kiiruse ja rütmidega, siis nüüd sai eesmärgiks panna erinevad hääled sarnaselt ja pehmelt kokku kõlama. Tolle aja levinuim uudse mitmehäälsuse vorm oli kaanon, mis tähendas sama meloodia esitamist teises hääles hilisema algusega. Lisandunud hääl võis siiski meloodiaga ka omal viisil mängida: muuta helikõrgusi või rütme. Kaanoni põhimõtet kasutati tervikteose juures läbiva motiivina või kombineeriti suurema heliteose sisse üksiku osana. Nt. Eestis levinuim rahvalik kaanon on Sepapoisid.

Tähtsaimad Madalmaade koolkonna heliloojad on uuele muusikastiilile aluse pannud ja koolkonna varaseim meister Guillaume Dufay, kelle loomingust on käsikirjadena meieni säilinud üle 200 teose (missad, motetid, hümnid, laulud).

Senisest rohkem pöörati tähelepanu ka järgmiste põlvkondade heliloojate koolitamisele, seda tööd illustreerib allolev pilt.(pilt 1)

Pilt 1. Peter Woetmann Cristoffersen. Johannes Ockeghem munkade koori juhatamas, u 1530 (allikas)

Saksamaa

Martin Lutheri poolt käima lükatud katoliku kiriku reformimine muutus kiirelt Rooma kirikust lahkulöömiseks ja uue, protestantliku kiriku loomiseks. Koos jumalateenistuse läbiviimise põhimõtetega muutusid ka kirikus esitatava muusika põhimõtted.

Kasvatuslik tähtsus muutus muusika juures olulisemaks ning kuigi osa ladinakeelsest muusikast jäi alles, tõusis rahvuskeele osakaal jumalateenistuste läbiviimisel. Saksa protestantlikku kirikulaulu kutsutakse luteri koraaliks ja selle aluseks on salmide kaupa korduva viisiga värsilised tekstid. Laulud olid varasemast erinevalt mõeldud ka kogudusele kaasalaulmiseks (mitte ainult koori poolt esitamiseks).

Luther kirjutas ka ise palju laule ja esimesed lauluraamatud ilmusid 1524. aastal, 7. aastat pärast reformide algust. Lutheri tekstidele lisaks sisaldasid raamatud traditsioonilisi ja teiste kaasaegsete poolt kirja pandud laule, laulude viisid olid kas laenatud või vanadest lauludest ümber tehtud. Üks Lutheri tuntumaid laulutekste on "Ma tulen taevast ülevalt" ("Vom Himmel hoch, da komm ich her"), mille Ciryllus Kreegi viisistatud versiooni Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses saate kuulata

Reformatsioon tõi kaasa vastureformatsiooni ja Trento kirikukogu algatas kirikureformid, mis muuhulgas pidid muutma ka kirikumuusikat: lihtsustama gregooriuse laulu ja parandama tekstidest arusaamist. Muutuste läbiviijaks valiti üks tolleaegne väljapaistvaim helilooja Giovanni Pierluigi da Palestrina.

Ilmalik muusika

Kirikumuusika kõrval hakkas üha rohkem esile tõusma ilmalik laul, mille laiemale levikule aitas kaasa ka laulude trükis ilmuma hakkamine. Ilmalike laule võis esitada erinevalt: kõiki hääli võis laulda või mängida erinevatel pillidel, jagada hääli pillide ja lauljate vahel, dubleerida kõiki hääli lauljate ja pillide vahel. Renessansiaegne ilmalik laul oli enamasti mõeldud kaasalaulmiseks kogu seltskonnale.

Ilmalikke laule lauldi rahvuskeeles, nt. prantsuse keeles: sõnast chanson (pr.k laul) sai ilmaliku laulu üldnimetus - šansoon. Šansoonid olid valdavalt neljahäälsed, kas kiiretempolised ja lõbusad või meloodilised ja tundelised. Laulude teemaks oli enamasti armastus.

Itaalias nimetati laule madrigalideks. Madrigalid olid peened ja kunstipärased ning sisult tõsisemad, nt. leidus ka filosoofilise või religioosse alltekstiga palu. Laul oli 5- või 6- häälne ja muutus ajapikku ülesehituselt üha keerukamaks nii, et seda hakati kutseliste lauljate poolt esitama õukonna ees. Ansamblite poolt esitatava muusika kohta anti kirjastajate poolt välja ka kogumikke. Näidet renessansiaegsest magrigalist saate kuulata

16. sajandi pillimuusika oli peamiselt improvisatsiooniline, kas vabas vormis lauluseaded või palad (prelüüd, fantaasia jne). Klahvpillidest olid kasutusel orel ja erinevad klavessiinitüübid, keelpillidest lautod ja vioolad. Ajastu oli eriline puupuhkpillide osas: arvatavasti pole kunagi varem ega hiljem nii palju erinevaid puupuhkpille kasutuses olnud. Puhkpillidest oli hinnatud ja populaarne veel plokkflööt ja šalmeist arenenud pommer, millest sai hilisema oboe eelkäija. Väga levinud pill oli kõveraks painutatud korpusega krummhorn

("kõver sarv"), kus huulikut ei hoita mitte huulte vahel vaid see asub omaette kapslis, kuhu puhutakse õhku.

Huvitav ja oluline pill oli tsink

, mis hiljem välja suri. Pillil oli puust korpus kuid trompetihuulik, mis seostab selle vaskpillidega. Tsink oli pidulikus ja kontsertlikkus kirikumuusikas olulisemaid pille, sel oli rikas ja pehme kõla.

Pilgu renessansiaegsesse õukonda saate heita filmikunsti vahendusel, näites on lõik 1998 aasta filmist "Shakespeare in Love" (režisöör John Madden).