20. sajandi olulisemad muusikastiilid ja tähtsamad esindajad

Kunsti ümbermõtestamisega samaaegselt toimus muusikas uue otsimine ja olemasolevale vastandumine. Juba oli tekkinud ekspressionism, kuid vastukaaluna hilisromaantismile ja impressionismile tekkis pärast I maailmasõda ekspressionismi kõrvale uus stiil - neoklassitsism. Stiilinimi ei kirjelda aga stiili olemust otseselt, st. et tegemist pole klassitsismi taassünniga muusikas: eeskuju võetakse veel varasematest stiilidest nagu näiteks barokk. Neoklassitsismi iseloomustab:

1) lihtsustatud ja selgem muusika kõla

2) väiksemad orkestrikoosseisud

3) teemade lakoonilisus ja lühikesed meloodiad

4) suurem rõhku rütmilisusele. 

Loobuti romantismi tundelistest äärmustest ja impressionistlikest kõlavärvidest, tähelepanu oli teose vormil, struktuuril. Paralleelina võib kunstis tuua kubismis avalduva geomeetria: ka seal on üheks stiili eesmärgiks näidata maailma lihtsustatult. Ka olid Picasso ja nimekaim neoklassitsistlik helilooja Igor Stravinski nii sõbrad kui koostööpartnerid: näiteks tegi Picasso lavakujunduse Stravinski balletile "Pulcinella". 

1917. aastal tulid Venemaal võimule kommunistid, kes alustasid intelligentsi vastu suunatud repressioone. Suur osa varasemast kultuuripärandist kuulutati kodanlikuks igandiks ning kogu looming: olgu siis kirjandus, kunst, kino või muusika, pidi teenima kommunistlikku propagandat. Venemaa langes muu maailma suhtes isolatsiooni ning kunsti ja muusika loomulik areng pidurdus enam kui pooleks sajandiks. Mitmed heliloojad lahkusid kodumaalt. Heliloojad, kes jäid aga propagandaga kaasa ei läinud, ei saanud oma teoseid avalikult esitada. Muusika kirjutamine muidugi jätkus, ka hea muusika kirjutamine.  Kaks olulisemat selle perioodi Venemaa heliloojat olid Sergei Prokofjev ja Dmitri Šostakovitš. Esimene on kirjutanud näiteks muusika balletile "Romeo ja Julia". Mõnevõrra erandlik on Prokofjevi lastele kirjutatud sümfooniline teos lugejale ja sümfooniaorkestrile "Petja ja hunt" (1936), millest on saanud hea abimaterjal koolide muusikaõpetajale tutvustamaks erinevaid pille ja nende kõlalisi võimalusi. Nimelt on igal tegelasel loos teda iseloomustav teema ja pill. 

Uutele stiilide (impressionism, ekspressionism, neoklassitsism)viljelemise kõrval jätkub Euroopas 19. sajandi lõpus alanud rahvuslike koolkondade väljaujunemine. Tugevalt tulid esile Kesk-Euroopa heliloojad, nt ungarlane Bela Bartok või rumeenlane George Enescu, kes sidusid oma loomingusse palju originaalset rahvamuusikat, korraldades rahvalaulude kogumiseks ka ulatuslikke kampaaniaid. Põhjamaade heliloomingu kaardile ilmusid Norra ja Soome kõrvale ka Taani, helilooja Carl Nielsen ja Rootsi. Ka Eestis jätkus rahvusliku muusikaelu arendamine, pikemalt oli sellest juttu eelmisel kursusel. 

USA muusikas oli märksõnaks jazzi esiletõus, millest sai alguse kogu hilisem popkultuur. Jazz levis kiiresti ka Euroopasse ning selle populaarsuse kasvule aitas tugevalt kaasa heliplaaditööstuse teke ja areng. Ameerika kunstmuusika heliloojad kasutasid samuti sageli oma loomingus nii jazzi kui bluesi elemente ja sidusid neid euroopaliku vormiga. Tuntuim näide sellest perioodist on Venemaa juudi päritolu helilooja George Gershwin.