20. sajandi olulisemad muusikastiilid ja tähtsamad esindajad

1. Impressionism ja ekspressionism

Impressionism

Muusikasse tuli impressionism 1890ndate lõpus otseselt kunstist mõjutatatuna ja avaldus kõige tugevamalt Prantsusmaa muusikas. Impressionism tähendas muljet, ja kui kunstis tähendas see ähmaseid piirjooni ja puhaste värvilaikude kõrvutamist, siis muusikas:

1) rõhutati pillide erinevaid kõlavärve.

2) pöörati tähelepanu peentele nüanssidele ja detailirohkusele

3) vormiharmoonia muutub mitmekülgsemaks ja vabamaks, nt. tavapärase mažoor-minoor(rõõmsa-, kurvakõlaline) süsteemi asemel kasutatakse vanu helilaade

4) orkestrites kasutati enam õhulisema heliga pille, näiteks harfi ja keelpille

5) temaatikas eelistati kujutada looduspilte, näiteks meri, pilved, vihm jne.

Impressionistliku stiili alusepanijaks oli prantslane Claude Debussy ja esimeseks impressionislikuks teoseks peetakse sümfoonilist poeemi "Fauni pärastlõuna" (esmaettekanne 1894). Teosel puudub läbiv muusikalis-dramaturgiline arendus ja on üles ehitatud ühele meloodilisele kujundile, mida esitab orkestris enamjaolt üksainus instrument: madalas helistikus omapärase tämbriga flööt. Kuula näidet siit. 

Ekspressionism muusikas sai alguse 1920. aastatel ja lähtus/ sai inspiratsiooni samanimelisest kunstivoolust. Sarnaselt kunstile tegeleb ka muusikaline ekspressionism inimese ja tema sisemiste tunnetega: iseenda, keskkonna, teiste inimeste vastu. Tunded on äärmuslikult negatiivsed ja seotud linnastumise ja loodusest kaugenemisega: hirm tuleviku ees, sotsiaalne rahulolematus ja üksindus. 

Muusikas on ekspressionismi tunnusteks:

1) kontrastid, nt. kasutatakse äärmisi kõlaregistreid

2) ohter dissonantside kasutamine: dissonants (ld.k. ebakõla), kahe heli kooskõla, mis kõrvutatuna tekitab rahutu ja pingestatud mulje

3) atonaalsus

4) seeriatehnika (osade  heliloojate loomingus)

Ekspressionisliku stiili väljatöötaja muusikas oliArnold Schönberg , kes tõi muusikasse uued mõisted atonaalsus ja seeriatehnika. Atonaalne muusika on vastand tonaalsele, st. helistikust lähtuvale muusikale. Atonaalsuses kindel helistik puudub ning harjumatule kõrvale võib selline muusika esialgu olla raske kuulata, kuna pole millestki kinni haarata, meloodia tundub muutuvat suvaliselt. Seriaalne meetod muusika loomiseks tähendab seda, et helilooja kasutab komponeerimisel üht kindlat helide seeriat ja vaatleb ning esitab seda võimalikult erinevate külgede alt. 

1.1. Claude Debussy ja Maurice Ravel

Claude Debussy

Claude Debussy oli impressionistliku stiili alusepanijaks muusikas. Tema muusika, eriti klaverile kirjutatud, on programmiline, st. teosed on pealkirjastatud või on lisatud viide kirjandusteosele. Debussy loomingut iseloomustab tundlikkus ning vormiline ja heliline vabadus, eesmärgiks oli jäädvustada hapraid hetkemeeleolusid ja pakkuda naudingut ilust. 

Tema loomingu paremiku moodustavad lühiteosed nagu näiteks klavaripalad, romansid või üheosalised orkestriteoseid. Suurteostest tuleks ära mainida ooper "Pelleas ja Melisande". Debussy kirjutas ooperit kümme aastat ning lavale jõudes polnud ei publik ega kriitika selle suhtes leebed: leiti, et ooperis on liiga vähe tegevust ja liiga palju muusikat. See oli tõsi, Debussy ooper on ebatraditsiooniline seetõttu, et keskendub tegelaste sisemistele kõnelustele ning tegelased on ka pigem abstraktsed kujud nagu Armastus ja Surm, mitte konkreetsed lihased inimesed.

Esimeseks impressionislikuks teoseks peetakse sümfoonilist poeemi "Fauni pärastlõuna" (esmaettekanne 1894). Teosel puudub läbiv muusikalis-dramaturgiline arendus, olles üles ehitatud ühele meloodilisele kujundile, mida esitab orkestris enamjaolt üksainus instrument, madalas helistikus omapärase tämbriga flööt. Kuula näidet siit. 

Kõige paremini toob Debussy stiili esile klaverile kirjutatud lühipalad "Prelüüdid". Kahes kogumikus ilmunud 24 prelüüdi moodustavad muusikalise piltide galerii, milles iga pisiteos väljendab talle eriomast ja kordumatut kujundlikku ideed. Palad on pealkirjastatud ja viitavad enamjaolt loodusele, näiteks "Udud" või "Jäljed lumel". Üks enimesitatud Debussy klaveripala on aga Claire de Lune ("Kuuvalgus"), mis pärineb Bergamasque süidist (1890). 

Maurice Ravel

Maurice Ravel oli Debussy kõrval teine tuntud prantsuse impressionistlik helilooja, lisaks sellele ka pianist. Raveli muusika oli Debussyga võrreldes selgepiirilisem kuid läbiva meloodilise teemaga. Ka pööras helilooja rohkem tähelepanu muusika rütmile ning kasutas tihti hispaania tantsude rütme. Olles impressionist oma muusika helikeelelt ja -värvidelt, oli Raveli muusika vormiline külg pigem lähedasem neoklassitsismile, st. et ta kasutas klassikalisi teose ülesehitusi. Eriti on see omane tema klaverimuusikale.

Raveli looming oli mitmekülgne, ta kirjutas kaks ooperit, mitu klaverikontserti ja sümfoonilist muusikat. Erililine armastus oli heliloojal aga tantsude vastu, nii leiame tema loomingust mitmeid tantsusüite, samas mitmeid tema algselt balletile kirjutatud teoseid esitatakse tänapäeval lihtsalt orkestripalana, näiteks ballett "Daphnis ja Chloe", vanakreeka mütoloogiast pärinev lugu.

Tänaseni enim esitatud ja tõlgendatud teos on algselt lühiballetina kirjutatud "Boolero", mida inspireeris teda kirjutama tolleaegne vene päritolu priimabaleriin Ida Rubinstein. Balleti algaastatel (esietendus 1928) olid käibel mõlema kunstniku libretod antud teosele. Ravel: toreadoori ja vaese neiu armastuslugu; Rubinstein: tantsija, kes esineb tavernis, püüdes oma tantsuga tasapisi kõrtsiliste tähelepanu. Tänapäeval on teos endiselt populaarne koreograafide seas ning seda esitatakse ka lihtsalt orkestripalana. Teose ülesehitus on tegelikult lihtne: see kordab üht kindlat Hispaania rahvaviisist inspireeritud meloodiat, mida esitavad üksteise järel erinevad pillid. 

Eestis on "Boolerot" balletina lavastatud korduvalt, ühes versioonis tantsib seda legendaarne tantsija ja näitleja Ülle Ulla. 

Lisan veel vaatamiseks vene iginoore priimabaleriini Maia Plissetskaja esituse 

1.2. Arnold Schönberg

Arnold Schönberg on ekspressionisliku stiili väljatöötaja muusikas, tema tõi muusikasse uued mõisted atonaalsus ja seeriatehnika. Muusikaliselt oli Schönberg iseõppija, tal puudus klassikaline muusikaline kõrgharidus, kuid hiljem sai temast endast hinnatud muusikateoreetik ja õpetaja. Ka tegeles helilooja maalimisega. Tema loomingu võib tinglikult jagada kolmeks perioodiks: esimene hilisromantistlik, teine atonaalse muusika periood ning viimane seeriatehnika periood. Atonaalne muusika on vastand tonaalsele, st. helistikust lähtuvale muusikale. Atonaalsuses kindel helistik puudub ning harjumatule kõrvale võib selline muusika esialgu olla raske kuulata, kuna pole millestki kinni haarata, meloodia tundub muutuvat suvaliselt. 

Schönbergi atonaalse loominguperioodi tippteos ja ühtlasi kõige ekspressionistlikumaks tööks peetav teos on melodraama "Kuu-Pierrot" (1912), kirjutatud naishäälele ja kaheksale instrumendile. Loo peategelane on kloun Pierrot, kes usaldab oma hirme, süütunnet ja igatsusi vaid kuule. Helilooja eeesmärgiks oli luua groteskne ja absurdne "traagilise kabaree" õhustik. Tavapärasest erinev on ka laulja esitus, nimelt esitab solist palad kõnelauluna - laulutehnika, kus solist jälgib täpselt rütmi aga helikõrgusi esitab ligilähedaselt ja pooleldi meloodiliselt rääkides. Kuula näidet siit. 

Kolmanda perioodi märksõnaks on seeriatehnika kasutamine. Seriaalne meetod muusika loomiseks tähendab seda, et helilooja kasutab komponeerimisel üht kindlat seeriat ja vaatleb ning esitab seda võimalikult erinevate külgede alt. Schönberg kasutas tehnikat, mille nimi on dodekafoonia - komponeerimisviis, mille aluseks on 12-heliline seeia ehk rida, mis sisaldab valikulises järjekorras 12 nooti. Tingimuseks on see, et ükski neist ei tohi korduda enne, kui ülejäänud 11 on kõlanud. Sellist seeriat saab kasutada neljal eri kujul: algkujuna, tagurpidi, peegelkujul ning peegelkuju vähikäigus - tagantpoolt ettepoole mängituna. Näide sellises tehnikas loodud teosest on Klaverisüit op. 25. 

Kuna helikõrguste järgnevused seerias on kindlalt fikseeritud, on suurem roll rütmil.

2. Sõdadevaheline periood muusikas

Kunsti ümbermõtestamisega samaaegselt toimus muusikas uue otsimine ja olemasolevale vastandumine. Juba oli tekkinud ekspressionism, kuid vastukaaluna hilisromaantismile ja impressionismile tekkis pärast I maailmasõda ekspressionismi kõrvale uus stiil - neoklassitsism. Stiilinimi ei kirjelda aga stiili olemust otseselt, st. et tegemist pole klassitsismi taassünniga muusikas: eeskuju võetakse veel varasematest stiilidest nagu näiteks barokk. Neoklassitsismi iseloomustab:

1) lihtsustatud ja selgem muusika kõla

2) väiksemad orkestrikoosseisud

3) teemade lakoonilisus ja lühikesed meloodiad

4) suurem rõhku rütmilisusele. 

Loobuti romantismi tundelistest äärmustest ja impressionistlikest kõlavärvidest, tähelepanu oli teose vormil, struktuuril. Paralleelina võib kunstis tuua kubismis avalduva geomeetria: ka seal on üheks stiili eesmärgiks näidata maailma lihtsustatult. Ka olid Picasso ja nimekaim neoklassitsistlik helilooja Igor Stravinski nii sõbrad kui koostööpartnerid: näiteks tegi Picasso lavakujunduse Stravinski balletile "Pulcinella". 

1917. aastal tulid Venemaal võimule kommunistid, kes alustasid intelligentsi vastu suunatud repressioone. Suur osa varasemast kultuuripärandist kuulutati kodanlikuks igandiks ning kogu looming: olgu siis kirjandus, kunst, kino või muusika, pidi teenima kommunistlikku propagandat. Venemaa langes muu maailma suhtes isolatsiooni ning kunsti ja muusika loomulik areng pidurdus enam kui pooleks sajandiks. Mitmed heliloojad lahkusid kodumaalt. Heliloojad, kes jäid aga propagandaga kaasa ei läinud, ei saanud oma teoseid avalikult esitada. Muusika kirjutamine muidugi jätkus, ka hea muusika kirjutamine.  Kaks olulisemat selle perioodi Venemaa heliloojat olid Sergei Prokofjev ja Dmitri Šostakovitš. Esimene on kirjutanud näiteks muusika balletile "Romeo ja Julia". Mõnevõrra erandlik on Prokofjevi lastele kirjutatud sümfooniline teos lugejale ja sümfooniaorkestrile "Petja ja hunt" (1936), millest on saanud hea abimaterjal koolide muusikaõpetajale tutvustamaks erinevaid pille ja nende kõlalisi võimalusi. Nimelt on igal tegelasel loos teda iseloomustav teema ja pill. 

Uutele stiilide (impressionism, ekspressionism, neoklassitsism)viljelemise kõrval jätkub Euroopas 19. sajandi lõpus alanud rahvuslike koolkondade väljaujunemine. Tugevalt tulid esile Kesk-Euroopa heliloojad, nt ungarlane Bela Bartok või rumeenlane George Enescu, kes sidusid oma loomingusse palju originaalset rahvamuusikat, korraldades rahvalaulude kogumiseks ka ulatuslikke kampaaniaid. Põhjamaade heliloomingu kaardile ilmusid Norra ja Soome kõrvale ka Taani, helilooja Carl Nielsen ja Rootsi. Ka Eestis jätkus rahvusliku muusikaelu arendamine, pikemalt oli sellest juttu eelmisel kursusel. 

USA muusikas oli märksõnaks jazzi esiletõus, millest sai alguse kogu hilisem popkultuur. Jazz levis kiiresti ka Euroopasse ning selle populaarsuse kasvule aitas tugevalt kaasa heliplaaditööstuse teke ja areng. Ameerika kunstmuusika heliloojad kasutasid samuti sageli oma loomingus nii jazzi kui bluesi elemente ja sidusid neid euroopaliku vormiga. Tuntuim näide sellest perioodist on Venemaa juudi päritolu helilooja George Gershwin.

2.1. Carl Orff

Saksa helilooja Carl Orff`i looming on 20. sajandi esimese poole muusikas üsna erandlik. Kuigi peamise osa tema töödest moodustavad lavalised suurvormid, oli Orff traditsioonilise ooperiesteetika vastane. Ta lõi uue lavateose tüübi, mille eesmärgiks sai muusikalise ja sõnalise tegevuse maksimaalne kokkusulatamine. Tulemuseks oli ainulaadne süntees muusikast tantsust, sõnast ja lavalisest tegevusest, mis meenutas Vana-Kreeka tragöödiad. Vanamuusika, eriti barokk, oli Orffile inspiratsiooniallikaks pikkadeks aastateks.

Orffi lavateosed ühendavad endas järgmisi žanre: oratoorium, kantaat, ooper ja draamaetendus ning neid on nimetatud lavalisteks kantaatideks. Helilooja peateosteks ongi kolm suurteost "Carmina Burana" (1936), "Catulli Carmina" ( "Catulluse laulud", 1943) ja "Aphrodite triumf" (1953). Neist esimene kuulub senini Euroopa muusika kullafondi ja on rohkesti esitatud terves maailmas. 

"Carmina Burana" sõnalise osa aluseks on 13. sajandil koostatud rändnäitlejate luulet ja laule sisaldav samanimeline käsikiri, mille seast valis Orff välja 24 ja kirjutas neile seade solistidele, koorile ja kahe klaveriga orkestrile. Väljavalitud laulud koondas helilooja temaatiliselt: kevad ja loodus, vein ja naudingud ning armastus. Teemad jagavad kantaadi kolmeks osaks. Teose ühendavaks kujundiks on pöörlev saatuseratas, mille peatamine pole inimese võimuses. Järgnevad värsid on aluseks nii teose proloogile (eelmäng) kui epiloogile (järelkommentaar), mis mõlemad kannavad pealkirja "Oo, saatus" ("O, Fortuna").

"Oo, saatus oled muutuv nagu Kuugi, mis alati kasvab või kahaneb.                                                                                                                                         Oled nagu veerev ratas, sinu süü tõttu olen ma nüüd kõik kaotanud."

2.2. Dmitri Šostakovitš

Dmitri Šostakovitš on näide loojast, kes raskete olude kiuste (kontroll loomingulise tegevuse üle kommunistlikul Venemaal ja hilisem võimude poolt põlu alla sattumine), suutis olla argielust suurem ja luua teoseid, mis pole aja jooksul oma väärtust kaotanud. Eelkõige oli Šostakovitš väljapaisev sümfonist - ta kirjutas kokku 15 sümfooniat, mille suurejoonelisust on võrreldud Mahleri oopustega. Stiililiselt asub Šostakovitš kõige lähemal neoklassitsismile. Totalitarismi tingimustes pidi helilooja end sageli väljendama iroonia, satiiri või groteski kaudu, kirjutama nö ridade vahele, selline mitmetähenduslik ja paljukihiline muusika sai tasapisi Šostakovitši firmamärgiks.

Šostakovitši areng heliloojana avaldubki kõige pareminu tema sümfoonilistes teostes, mis on vaieldamatult tema loomingu raskekahurivägi. Sümfooniate seas tulevad esile 5. sümfoonia d-moll op.47 (1937), mis tähistab üleminekuperioodi varasemast loominguperioodist küpsemasse ja milles on oluline koht rütmil. Tipuks sümfooniate seas loetakse 10. sümfooniat (1953), mida ieloomustavad rõtmiliselt korduvad motiivid ja värvikas orkestratsioon. Teose kolmandasse ossa jättis helilooja ka oma muusikalise monogrammi (autorimärgi) - motiivi nootidel d-es-c-h, mille ta tuletas oma initsiaalidest. Näites saate kuulata sümfoonia finaali. 

Lisaks sümfooniatele oli oluline koht helilooja loomingus kammermuusikal ja 15 keelpillikvartetil.  Tähelepanuväärivaim nende seast on Keelpillikvartett nr 8 c-moll op. 110 (1960), seda oma ekspressiivsete kujundite väljendusrikkuse tõttu. Samuti kasutab helilooja siin muusikalisi tsitaate (helilõike) oma varasemast loomingust ning ka oma muusikalist monogrammi d-es-c-h. 

Lühipaladest võib mainida ka džässorkestrile kirjutatud Suit nr 2, tuntud ka kui Valss nr 2 või Vene valss, mis on olnud populaarne filmimuusika vene kirjandusklassikute teoste põhjal tehtud filmidele. Pala torkab Šostakovitsi loomingus silma oma lihtsuse ja helguse tõttu. 

2.3. George Gershwin

Venemaa juudi päritolu USA helilooja George Gershwin on muusikalukku läinud eelkõige oma muusikalidega. Ta õppis muusikat nii omal käel kui eraõpetajate juures, samuti mängis klaverit ja klaverisaatega laulude kirjutamine oli tema muusikutee alguseks. Gershwin tundis huvi aga ka rahvaliku muusika, jazzi ja bluesi vastu. Seda huvi kinnitab ka tema üks tuntumaid töid "Rhapsody in Blue" (1924): sõna rapsoodia tähistab rahvaviisidel põhinevat teost. Teos tõi heliloojale maailmakuulsuse ja selles on äratuntavaid bluesi ja jazzi elemente. Esmaversioonis oligi teos kirjutatud klaverile ja bigbandile, sümfooniaorkestrile tehti seade hiljem. Näites saate kuulata originaalversiooni. 

Orkestrile kirjutatud teostest on mainimisväärt ka "Ameeriklane Pariisis" (1928), mille Gershwin kirjutas isiklike vahetute muljete baasil. Tuntuim on aga Gershwini folkooper "Porgy ja Bess", mille esiettekanne 1935. aastal tähistab Ameerika Rahvusooperi sündi. Lugu räägib jalutu mustanahalise Porgy ja kauni Bessi traagilisest armastusest, Gershwin püüdis võimalikult ausalt ja täpselt edasi anda tolleaegsete mustade eluolu Ameerika eeslinnades. Folkooperiks kutsutakse teost oma rahvalike laulude tõttu, mida Gershwin ei võtnud siiski otse folkloorist vaid komponeeris ise kuuldu põhjal. Surematuks on saanud ooperi alguses kalurinaise Clara hällilaul oma lapsele, "Summertime". Minu näites kuulete seda Ella Fitzgeraldi esituses. 

Pärast II maailmasõda lavastati "Porgy ja Bess" ka Euroopas, sh. 1955. aastal Milano La Scala ooperis, Eestis on ooper olnud nii Estonia kui Vanemuise repertuaaris.

3. Muusika II maailmasõja järel

II maailmasõda oli Euroopa muusikas justkui stiililiseks vahepeatuseks, sel ajal tegutsenud heliloojaid ei saa enam kindlalt mingi ühe stiili raamidesse paigutada. Maailmasõda aga oli väga laastava mõjuga ja jättis samuti oma jälje. Ka hakkavad varasemad stiilid: hilisromantism ja impressionism juba kaduma, uued liikumised aga alles võtavad kuju. 

II maailmasõjajärgselt tuleb muusikaellu uus põlvkond, kes toob kaas uudse ja varasemale vastanduva arusaama heliloomingust. Hakatakse eksperimenteerima elektronmuusikaga, ebatavaliste pillikoosseisudega ja kompositsioonitehnikatega. 

Head eeldused selliste muutuste tekkeks loob tehnika kiire areng pärast sõda ja esimene elektrimuusikastuudio rajati juba aastal 1948 Pariisis. Toimusid ka järjepidevad suvekoolid ja meistrikursused, kus uusi ideid ja meetodeid tutvustati ja kogemusi vahetati. Sellist, varasemast erinevat muusikat hakati kutsuma avangardseks või modernistlikuks, USA-s aga ekperimentaalseks muusikaks. Nimetatud muusikal puuduvad ühtsed stiilitunnused ning peamine ühine nimetaja ongi aeg, milles see on loodud: 1945 - 1970. aastad.

Üks avangardi olulisemaid heliloojaid ja radikaalsemaid uuendajaid, kes lisaks muusikaarengutele mõjutas tugevalt ka kunsti, oli USA helilooja John Cage. 

3.1. John Cage

John Cage`i esimeseks õpetajaks oli ekspressionst Arnold Schönberg. Cage varasest loomeperioodist (sõjaaastad), pärineb tema enim tähelepanu pälvinud leiutis - ettevalmistatud klaver (prepared piano), mis tähendab pilli kõlavõimaluste muutmistklaveri keeltele vüi nende vahele asetatud kõikvõimalike esemeteha alates papitükkidest lõpetades naeltega. Klaver sündis helilooja sõnul puhtpraktilisest vajadusest: ühes taustamuusikas oli vaja imiteerida Aafrika trumme.

John Cage klaverit "ette valmistamas", 1947 (allikas)

Sõjajärgsetel aastatel eksperimenteeris Cage kirglikult ning otsis uusi loomevõimalusi. Ühe meetodina armastas ta kasutada aleatoorikat - juhuslikkuse rakendamist teose kirjutamisel ja/või selle esitamisel. Tegelikkuses tähendas see seda, et helilooja annab noodikirjas mängijale vaid üldised juhised teose esitamiseks, kui kasutada meetodit juba komponeerides, tähendab see nootide asetuse noodijoonele juhuslike tegevuste kaudu. Nendeks tegevusteks võisid olla nt. täringuvisked või tindi pritsimine noodipaberile. Sellega seoses tekib muusikasse ka uus mõiste - graafiline partituur (graphic score), mis väliselt sarnaneb rohkem joonistusele kui noodikirjale.

Fragment Cage klaverikontserdist, 1958 (allikas) 

Teine võimalus on aleatoorikat rakendada teose esitamisel, sel juhul on noodipilt korrektne, aga "juhuslikult" võib nt. tšellomängijale sattuda viiuli partii või otsustab dirigent valida oma tempo teose esitamiseks jne.

Lisaks ettevalmistatud klaverile kasutas Cage ka teisi ebatavalisi "pille", nt. Süiti mänguklaverile (1948) tulebki esitada laste mänguklaveril 

Tasapisi kasvasid Cage eksperimendid välja performance`teks, kus lisaks pilli mängimisele tuli interpreedil teha laval kõikvõimalikke muid tegevusi, piir muusika, kunsti, liikumise ja lihtsalt olemise vahel kadus. Järgnevalt saate vaadata kuidas Cage esitab ise oma teost "Water music" (1952) 

Teema lõpetuseks lisan neljaminutilise lõigu, kus helilooja ise, küll juba kõrges eas, räägib väga muhedal viisil helidest, muusikast ja vaikusest. 

4. Minimalism muusikas

Muusikas tekkis minimalism vastukaaluna tollal juba peavooluks muutunud avangardile ja selle eksperimenteerivale iseloomule. Minimalism seevastu väldib igasuguseid liialdusi ja detaile, eesmärk on jõuda võimalikult lihtsa ja selge ehk teisisõnu minimalistliku heliloominguni. Minimalismi tunnused muusikas on:
1) muusikalise arenduse puudumine
2) ühe helikäigu kordamine läbi terve teose luues nii uudse, pisut hüpnotiseeriva atmosfääri.
3) heakõlalisus, samuti vastukaaluks tollal laialt levinud atoonaalsusele.
Tuntuimad minimalistlikku stiili viljelevad heliloojad on Steve Reich ja Philip Glass, viimane on laiemale kuulajaskonnale tuntud filmimuusika kaudu.

4.1. Steve Reich

Minimalismi olulisemaid heliloojaid on Steve Reich. Oma esimestes minimalistlikes teostes kasutas Reich nn lindimuusikavõtteid: ta kleepis salvestatud makilindid kokku silmusteks nii, et lint ei liikunud ühelt poolt teisele vaid korraga kahel poolil (nagu jalgrattakett) pannes nii katkematult korduma ühe muusikalise motiivi. Seejärel pani ta lindid eri magnetofonidel korraga mängima ja viis makid sünkroonist välja. 

Sellest tekkis nn faasinihketehnika (phasing), mida helilooja kasutas mitmetes instrumentaalteostes, nt. "Violin Phase" (1967). Teos on kirjutatud viiulile ja samal ajal kõlavale kolmerealisele salvestisele: Esmalt mängib solist linti lihtsa helilõigu, mida kordab paari minuti jooksul. Seejärel mängib ta täpselt sama rida juba salvestatud ja mängiva lõigu kõrvale alustades mängimist nõksa hiljem. Sama operatsiooni korratakse ka kolmandat korda tekitades omalaadse tagurpidi kaanoni. 

Seda meetodit on Reich uudsel moel kasutanud ka palas "Clapping Music" ("Plaksutamise kunst", 1972). Helilooja enda sõnul soovis ta luua teost, mis ei vajaks muud muusikalist instrumenti kui esitaja enda keha. 

Tasapisi hakkas Reich sellisest ülinapist helipildist taanduma: suurendas ja mitmekesistas esitluskoosseise, pikendas korduvaid meloodiakäike ning komponeeris mitmeosalisi teoseid. Hinnatumaid kompositsioone sellest perioodist on holokausti ohvritest rääkiv "Different Trains" ("Erinevad rongid", 1988) keelpillikvartettile ja holokausti ohvritest rääkivale lindile. 

Teine huvitav töö on "City Life" ("Elu suurlinnas", 1995), milles kuuleb New Yorgi linnahääli esitatuna kahe klahvillimängija poolt kahel sämpleril. 

Reich lõi ka hulga lavamuusikat, millest lõviosa moodustavad uudsed dokumentaalsed video-ooperid. Neis teostes kombineeruvad omavahel videokunst (videote looja Reichi abikaasa Beryl Korot), laul ja kammermuusika. Neist enim publikumenu osaliseks on saanud triloogia "Three Tales" ("Kolm jutustust", 1997-2002), mille kõik kolm osa käsitlevad tehnoloogia võidukäiku ning ka selle pahupoolt. Näitena on toodud esimene ooper "Hindenburg" (1997), mis räägib samanimelisest Saksa tseppeliinist, mis 1937. aastal New Jersey kohal põlema plahvatas, esitamisele tulevad autentsed dokumentaalkaadrid.

5. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata stiilid kronoloogiliselt järjekorda panna.

2. Osata kokku viia stiil ja tunnused.

3. Osata iseloomustada erinevusi eri maade muusika juures.

4. Teada teemakohaseid mõisteid (vt. sõnastik)

5. Osata viia kokku nimi ja helilooja kirjeldus: Schönberg, Cage, Reich.

6. Heliküsimus: Debussy, Schönberg, Orff, Gershwin, Cage, Reich (testi heliküsimused on võetud konspekti näidetest).