Koopamaalist püramiidideni

Vanades kultuurides muutus nii kunsti kui muusika tegemine teadlikumaks ja tekkisid vastavad ametid, kes antud teemaga tegelesid. Kunst ja muusika olid suures osas religiooni ja valitsejate teenistuses. Kunstist saame rääkida peamiselt kolme liigi kaudu: arhitektuur, skulptuur ja maal, mis olid omavahel ka tihedalt seotud. Lisaks muidugi tarbekunsti kujul: igapäevaste ja argiste esemete kaunistamise näol.

Arhitektuuris levisid jumalate või valitsejate auks püstitatud suurvormid: templid ja püramiidid, Mesopotaamia astmikpüramiide kutsuti tsikuraatideks. Ehitusmaterjalidena kasutati savi, alguses põletamata telliseid, mistõttu on vanemad templid halvasti säilinud. Egiptuses kasutati ka kivi. Väljast olid hooned algselt enamasti värviliste plaatidega kaetud. Ehitiste sisemus, seinad, olid kaetud värviliste reljeefide ja maalidega, kus kujutati stseene jumalate tegudest või valitsejate elust. Värviline reljeef tähendab seda, et reljeefid olid algselt üle maalitud mõjumaks tõetruumana.

Etemenaki tsikuraadi joonis. Etemenaki tsikuraat ehitati Babüloni linna u 2000 a. eKr (pildiallikas)

Inimesi kujutati lihtsustatult, Egiptuses oli levinud nn. egiptuse poosi kasutamine. Lihtsustatud kujutamisel olid erinevad põhjused: näiteks oli oluline katta kiirel viisil väga suur seinapind. Sel juhul oli mõistlik kasutada kordusi.

Stseen Surnute raamatust, u 1200 eKr. (allikas) Egiptuse poosis kujutati inimesi nii, et pead, käsi ja jalgu näidati küldvaates, silma ja ülakeha otsevaates. Nii ei tehtud mitte teadmatusest või oskamatusest vaid soovist näidata inimese keha nii nagu seda peeti kõige ilusamaks.

Jumalaid kujutati sageli inimeste sarnastena kuid lisati mingi looma väliseid tunnuseid juurde. Tähtsaid, olulisi isikuid/tegelasi kujutati alati suurematena rõhutamaks nende võimu.

Kaose deemon ja Päikesejumal. J. Murray joonistus Ninevehi reljeefilt, 1853. (allikas)

Vanades kultuurides kasutati ka keelpille: lautot, lüüra, kannelt ja harfi. Nimetus tuleneb pilli kujust ja keelte arvust, nt. harf ja lüüra töötavad samal põhimõttel, kuid lüüra on kujult kandilisem ja sel on vähem keeli. Esimesed keelpillid arenesid välja tavalisest jahivibust. Peagi avastati, et tugevam heli tekib, kui pingutatud keel on asetatud mingi õõnsa eseme (nt. tühi kookose- või kõrvitsakoor) vastu.

Vanimatel keelpillidel oli vähem keeli, kui tänapäevastel instrumentidel, kuid tööpõhimõte oli sama, mis nüüdki: heli tekitamiseks keeli kas sõrmitseti või tõmmati neist poognaga üle.

Harfimäng. Detail Uri linna templi mosaiigilt, u II at. eKr (allikas)

Ka muutus muusika organiseeritumaks:  nt. olid koolid, mis koolitasid välja noori pillimängijaid spetsiaalselt templiteenistuste tarvis. Selliseid kutselisi muusikuid nimetati leviitideks. Lisaks pillimängule, käis religioossete talituste juurde ka kooris laulmine.

Muusikat seostati universumiga: võrreldi helide suhteid aastaaegade ja planeetide liikumisega. Nii nagu kunstis väljendas sumerite tempel tsikuraat seitset tollal teada planeeti.

Sellest, kuidas tolleaegne muusika kõlas, meil täpset ettekujutust ei ole, sest esimesed nootide üleskirjutused pärinevad alles vanakreekast, viimasest sajandist eKr. On leitud muusikatekstide (laulusõnade) näiteid: 4000 aasta tagusest Egiptuse riigist.

Lautomäng. Seinamaal Egiptusest Teeba linnast, u. 8. saj. eKr (allikas)

On arvatud, et muusika oli ühehäälne ja et laul ja pillimäng olid sama meloodiaga, kus erinevus võis olla vaid helikõrguses. Koolitatud ja ilmselt ka tasustatud orkestrid kuulusid ka valitsejate õukonda, mängimaks kas austuseks olulistele sündmustele või taustaks meelelahutusüritustele: tantsule, söömaaegadele. 

Kuigi noodinäiteid leitud pole, on tegeletud sellega, et olemasolevatest teadmistest rekonstruktsioone luua. Näidet, kuidas kõlas sumerite või Vana-Egiptuse muusika võis kõlada, saate kuulata allolevatest videodest.