Eesti muusika 20. sajandil

Muusika

Kui ideoloogiline surve nõrgenes, tekkis võimalus esile tõusta noorel, värskete ideedega põlvkonnal: Eino Tambergil, Veljo Tormisel, Arvo Pärdil, Jaan Räätsal. Perioodi iseloomustavateks märksõnadeks on:

1) ekspressionistlikud (Schönberg) mõjud (atonaalsus) ja neoklassitsistlik vormiõpetus

2) rahvusliku helikeele kõrvale universaalsema muusikalise väljenduse otsimine

3) rütmiga tegelemine  ja muusikaliste motiivide pidev kordamine 

4) järjepidev 20. sajandi uuenduslikku muusikat tutvustavate loengute läbiviimine 

Suurim muusikaline autoriteet noorte heliloojate seas oli aga sel ajal juba Rootsis elav Eduard Tubin, kelle 5. sümfoonia ettekandest 1965. aastal kujunes suursündmus.

Ühiselt alustanud noorte heliloojate käekiri vormus väga isikupäraseks ja erinevaks - Tormis leidis oma eripära ja jõulisuse ürgse regilaulu ülesäratajana, Pärt ammutab oma inspiratsiooni õigeusu sakraalmuusikast ja matemaatilistest valemitest, igavese optimisti ja elunautija Tambergi helikeel on väga vahelduv, tundeline, isegi eklektiline; Rääts jäi truuks pulseerivale rütmikale ja kordustele. 

1960. aastail oli eesti heliloojail ka juba vahetuid kokkupuuteid lääne uue muusika heliloojatega. Peamiseks uue muusika kuulamise ja esitamine võimaluseks väljaspool Eestit sai Poolas, Varssavi linnas alates 1965. aastast toimuv nüüdismuusika festival "Varssavi sügis". Festivalil osalemine ja heliloojatega kohtumised andsid Eesti heliloojatele palju ideid ja julgust loomaks keerulistes tingimustes uudseid ja omanäolisi teoseid: mh. korraldati nn. eksperimenaalõhtuid, kus katsetati ka esimeste happeningidega.

Kuigi nn. uue laine looming 1950. aastate teisel poolel oli sõjajärgses Eestis uudne, jäi see Lääne-Euroopa sama aja muusika taustal siiski traditsiooniliseks.