Eesti muusika 20. sajandil

1. Sissejuhatus ja I periood: Eesti muusika enne omariiklust 1900-1918

Selles materjalis jagan Eesti kultuuriloo kulgemise 20. sajandil kuueks perioodiks, millele lisandub vaade tänasesse päeva. Perioodide sisu on üsna tugevalt seotud muutustega ühiskonnakorralduses. Perioodid on järgmised:

1) muusika Eestis kuni I maailmasõjani(1900-1918)

2) muusika Eesti Vabariigi ajal(1919-1940)

3) muusika Nõukogude Eestis sõjajärgselt(1945-1955)

4) muusika Nõukogude Eestis sula ajal (1955-1970)

5) muusika stagnatsiooni ajal (1970-1985)

6) muusika taasiseseisvunud Eestis (1990-20..)

I periood

Sel perioodil asutati esimesed kutselised teatrid, loodi orkestreid ja koore ja hoogustus kontserdielu. Nimetan mõned olulisemad numbrid ja sündmused:

1) 1900 - esimese sümfooniaorkestri rajamine Tallinnas

2) 1906 - Vanemuise ja Estonia teatri rajamine 

3) 1913 - Estonia teatrimaja pidulik avamine. Maja ehitati suures osas nn. rahva rahadega, legend räägib, et luuletaja Juhan Liiv annetas ehituseks oma kuue, kuna tal muud ei ei olnud anda. 

Muusikakõrgharidust veel Eestis ei antud, seega olid heliloojad sarnaselt kunstnikega koolitanud end väljaspool Eesti. Mõned nimed sellest perioodist: Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar. 

Sel perioodil kirjutati Eesti autori poolt esimene sümfooniline teos: Rudolf Tobias "Joonase lähetamine"(1909), tugevalt oli arenenud ka koorilaulu traditsioon.

2. II periood - Eesti muusika 1919-1940

Muusika

Omariikluse loomine loob viljaka pinnase ka muusikaelu järjepidevaks ning kõrgetasemeliseks arenguks ning alus sellele pannakse 1919 aastal, mil pidulikult avatakse Tallinna Kõrgem Muusikakool (hilisem konservatoorium), mis hakkas andma eestikeelset muusikakõrgharidust. Samal aastal avati Tartus hilisem Elleri nimeline muusikakool.

Paljud selle aja proffessionaalsed heliloojad hakavad nüüd eesti keeles koolitama oma järglasi. Tartus juhib muusika õpetamist Heino Eller, Tallinnas Artur Kapp ja Mihkel Lüdig. 

Sel perioodil sünnib esimene Eesti rahvuslik ooper: Evald Aava "Vikerlased" (esmaettekanne 1928 Estonia) ning valmib ka muusika esimese rahvusliku balletile: Eduard Tubin "Kratt" (esmaettekanne 1943 Vanemuine). 

3. III periood - Kunst ja muusika okupeeritud Eestis: Stalini aeg1945-1959

Muusika

Sarnaselt Eesti kunstnikega oli ka heliloojate looming kontrolli all ja pidi edastama sotsialistlikku sõnumit. Iseloomulik on:

1) vormilt rahvusromantiline, sisult sotsialistlik muusika 

2) vokaalmuusika ja programmililise (kirjeldava) instrumentaalmuusika soosimine 

3) Lääne modernistlike stiilid põlu all olek, rahvuslikkuse soosimine

4) kindlad reeglid teoste pealkirjastamise ja sisu osas: kõik pidi olema ideoloogiliselt "õige"

Selline kontrollitud muusikategemine ei sobinud kuigi paljudele heliloojatele. Selle aja lavateostest leiab küll väärtuslikke üksiknumbreid, aga mitte terviklikult kõlavaid teoseid. Üks ajas mitte oma väärtust kaotanud oma väärtuse säilitanud teos on näiteks Lydia Austeri Kitzbergi "Libahundi" ainetel loodud ballett "Tiina", mida on korduvalt lavastatud, viimane kord 1980. aastate lõpus Vanemuises.

3.1. Gustav Ernesaks

Sellesse perioodi langeb helilooja ja koorijuhi ning pedagoogi Gustav Ernesaksa loomingu üks etapp. Ernesaks on eelkõige teada kui laulupidude eestvedaja, eestlase jaoks on ta ikka "lauluisa" .Vimane kord astus ta dirigendina laulupeol üles 1990. aastal. Siiski on Ernesaks laulupidude korraldamise ja juhtimise, dirigendi- ja õpetajaameti kõrval kirjutanud ka hulga muusikat, eelkõige erinevaid vokaalteoseid: üksikuid laule ja suuremaid teoseid koorile (süite ja kantaate), soololaule ning koguni 5 ooperit. Koorilauludest väga populaarsed on nt. "Hakkame, mehed, minema" 

 või Lydia Koidula sõnadele kirjutatud "Mu isamaa on minu arm" (1944), millest sai Nõukogude ajal Eesti mitteametlik hümn. 

Viiest ooperist on tuntuim Juhan Smuuli tekstile kirjutatud "Tormine rand" (1949), lastelauludest aga on Ernesaksa kirjutatud lõbus "Rongisõit" (1956) Ellen Niidu sõnadele. 

4. IV periood: sula aeg 1960-1974

Muusika

Kui ideoloogiline surve nõrgenes, tekkis võimalus esile tõusta noorel, värskete ideedega põlvkonnal: Eino Tambergil, Veljo Tormisel, Arvo Pärdil, Jaan Räätsal. Perioodi iseloomustavateks märksõnadeks on:

1) ekspressionistlikud (Schönberg) mõjud (atonaalsus) ja neoklassitsistlik vormiõpetus

2) rahvusliku helikeele kõrvale universaalsema muusikalise väljenduse otsimine

3) rütmiga tegelemine  ja muusikaliste motiivide pidev kordamine 

4) järjepidev 20. sajandi uuenduslikku muusikat tutvustavate loengute läbiviimine 

Suurim muusikaline autoriteet noorte heliloojate seas oli aga sel ajal juba Rootsis elav Eduard Tubin, kelle 5. sümfoonia ettekandest 1965. aastal kujunes suursündmus.

Ühiselt alustanud noorte heliloojate käekiri vormus väga isikupäraseks ja erinevaks - Tormis leidis oma eripära ja jõulisuse ürgse regilaulu ülesäratajana, Pärt ammutab oma inspiratsiooni õigeusu sakraalmuusikast ja matemaatilistest valemitest, igavese optimisti ja elunautija Tambergi helikeel on väga vahelduv, tundeline, isegi eklektiline; Rääts jäi truuks pulseerivale rütmikale ja kordustele. 

1960. aastail oli eesti heliloojail ka juba vahetuid kokkupuuteid lääne uue muusika heliloojatega. Peamiseks uue muusika kuulamise ja esitamine võimaluseks väljaspool Eestit sai Poolas, Varssavi linnas alates 1965. aastast toimuv nüüdismuusika festival "Varssavi sügis". Festivalil osalemine ja heliloojatega kohtumised andsid Eesti heliloojatele palju ideid ja julgust loomaks keerulistes tingimustes uudseid ja omanäolisi teoseid: mh. korraldati nn. eksperimenaalõhtuid, kus katsetati ka esimeste happeningidega.

Kuigi nn. uue laine looming 1950. aastate teisel poolel oli sõjajärgses Eestis uudne, jäi see Lääne-Euroopa sama aja muusika taustal siiski traditsiooniliseks.

4.1. Ester Mägi

Selle perioodi tutvustavaks heliloojaks valisin Ester Mägi,  tänu kellele jõudis rahvamuusika juurde ka Veljo Tormis. Mägi töötas rahvamuusikaga, saades algsetest rahvaviisidest algimpulse ja arendas siis motiive vabalt. Mägi muusika on enamasti lüüriline; sageli vaoshoitud, kuid ilmekas; tundeline, kuid ilma suurte tundepuhanguteta. 

Mägi on kirjutanud ka palju instrumentaalset muusikat, mis on niisama oluline kui tema koorilooming: helilooja on kirjutanud nii sümfooniaid kui kammermuusikat. Tippteosed pillimuusikast on "Variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile" (1972) ning "Dialoogid" instrumentaalansamblile (1976). Näide klaverile kirjutatud muusikast.

Laule on Mägi kirjutanud nii mees-, nais- kui segakoorile; nii Eesti autorite (Juhan Liiv, Marie Under) kui rahvaluulest pärit sõnadele, näiteks naiskoorile kirjutatud "Vahtralt valgõ pilve pääle" (1984)   

4.2. Veljo Tormis

Veljo Tormise loometee algas 1950. aastatel ning sarnaselt oma eakaaslastega katsetas ka temagi palju uute žanrite, tehnikate ja stiilidega. Tormise esimeste teoste hulgast leiab instrumentaalmuusikat rohkem kui laulumuusikat, näiteks on Tormis kirjutanud muusika Arvo Kruusemendi lavastatud filmile "Kevade" (1969). 

Huvi rahvalaulu vastu tekib Tormisel juba 1950. aastate lõpul, kuid oma isikupärase regilaulule toetuva koorilaulustiilini jõuab Veljo Tormis 1970. aastate alguseks. Autor ise on oma suhet regilauluga kirjeldanud nii: "Mitte mina ei kasuta regilaulu, vaid regilaul kasutab mind".  

Tormis kasutab oma teostes terviklikke ja algupäraseid viise, mida ta ühendab kaasaegsete koori- ja vokaaltehnikatega. Lisaks laulmisele kasutab Tormis vokaalpartiides ka rütmiseeritud kõnet ning mitmesuguseid kõne ja laulmise vahepealseid hääletekitamisviise, aga ka regilaulikute esitustavadesse kuuluvaid võtteid, nagu näiteks ahelhingamine. Tuntumaid ja iseloomulikumaid töid selles vallas on loits "Raua needmine" (1972).

Tormise looming on hinnatud ka väljaspool Eestit, tema laulud on paljude rahvusvaheliste kooride repertuaaris. Eestis on viimasel aastakümnel helilooja teoseid palju esitatud, nii autentselt kui segatuna teiste meediumidega. Tormise laule on esitanud ansambel Metsatöll, laulutsükleid, nt. "Eesti Ballaadid" (1980) 

  või "Meestelaulud" (1965) . on etendusena lavale toonud Von Krahli Teater koostöös Tõnu Kaljustega (hiljem Nargen Operaga). Helilooja sooviks on olnud oma loomingu kaudu eestlasele nii ainuomast regilaulu traditsiooni elus hoida ja järeltulijatele edasi anda.

12.03.2017 toimus Estonia kontserdisaalis hiljuti lahkunud helilooja mälestuskontsert, mille ülekannet saate järelevaadata ETV arhiivist. link

5. V periood: 1975-1989

Muusika 

Sarnaselt kunstielule iseloomustab ka Nõukogude võimu all elatud viimast perioodi stabiilsus ja pigem kätteõpitud viisil töö jätkamine. Sel perioodil alustavad oma loometeed mitmed noored heliloojad, nt. Mart Kangro ja Lepo Sumera, kelle väljakujunemine jääb pigem perioodi II poolde ja on mõjustatud ärkamisaja ning taasiseseisvumisega seotust.

Sel perioodil suureneb märgatavalt elektroonilise muusika sissetulemine kunstmuusikasse. Mitmete heliloojate taust on ka algselt popmuusika, nt. Sven Grünberg.

5.1. Lepo Sumera

Lepo Sumera loomingut iseloomustab kontrastsus, helilooja vastandab huumori ja tõsiduse, korrastatuse ja korratuse. Teoste helikeel muutus helilooja elu jooksul pidevalt, ent läbivaiks tunnusteks jäid selge vormitunnetus, tulgev rütmi-impulss ja emotsionaalne laetus. 

Sumeral oli kombeks komponeerida teos oma peas enne kirjapanekut valmis: see tagas nende terviklikkuse, aga tekitas teinekord situatsiooni, kus partiid valmisid ootava orkestri proovi ajal. 

Žanriliselt on Sumera looming mitmekülgne, sinna kuuluvad kuus sümfooniat, instrumentaalkontserdid, hulganisti kammerteoseid, kantaate ning lavateoseid.

 

Sumera on kirjutanud muusikat väga mitmetele mängu- ja animafilmidele, nt.  "Kõrboja peremees" (1979), "Naerata ometi" (1985) ja "Põrgu" (1983) või näites toodud animatsioonile "Kevadine kärbes" (1986, Hardi Volmer ja Riho Unt). 

Stiililt läheneb Sumera muusika mõnel juhul ameerika minimalistidele, näit. John Adamsile. Heaks näiteks on siin ühest lühikesest motiivist välja kasvanud "Pala aastast 1981". 

  

Lepo Sumera oli esimene Eesti helilooja, kes hakkas teoste komponeerimisel kasutama arvutit ning ta oli Eesti Muusikaakadeemia elektronstuudio asutaja ja eestvedaja. Kontsertmuusikaks tunnistati elektronmuusika Eestis alates 1991. aastast, mil Lepo Sumera ja Erkki-SvenTüür esitasid säärast muusikat õnnestunud kontserdil. Lisaks võimalusele mitmekesistada pillide kõlavärvi, paelus heliloojat ka võimalus oma teoste ettekandmise juures osaleda, olles seeläbi ühekorraga nii autor kui esitaja. Multimeedia-kammerooperis "Olivia meistriklass" (1997) kuulub videomaterjal teosesse orgaaniliselt, teose "Südameasjad" (1999) kogu materjal – heli- ja video nii live's kui lindil ning pillide motiivid – on aga tuletatud inimkehast: autori enda omast. 

6. VI periood: taasiseseisvunud Eesti: 1990-2000

Muusika

1990. aastate muudatused on seotud Eesti taasiseseisvumisega ja muusikaelu lõpliku vabanemisega ideoloogilisest juhtimisest. Perioodi iseloomustavaiks tunnusteks on: 

1) senisest rohkem elektroonilise tehnoloogia kasutamine

2) stiililine mitmekesisus

3) stiilide sünteesimine uuel viisil

4) uus, noor põlvkond, sh. naisheliloojate esiletõus: Helena Tulve ja Mari Vihmand.

Mari Vihmandi muusikat iseloomustab impressionistlik nõtkus, Helena Tulve on pigem helisid uuriv looja, ta kasutab mikrotonaalsust (India muusika) ja spektraalharmooniat (vt. sptektraalne muusika).

6.1. Ärkamisaeg

Ärkamisaeg ehk mõned aastad enne taasisesvumist märgivad erilist aega ka Eesti muusikaloos. Muusikud ja heliloojad olid inimeste seas, kes levitasid vabaduse sõnumit laulu kudu, sellal toimunud vägivallavabade kogunemiste ja ürituste tõttu on 1987-1988 aastaid nimetatud ka Laulvaks revolutsiooniks, mille suursündmuseks kujunes 1988 aastal toimunud "Eestimaa laul" Tallinna lauluvälakul. 

Esimesi olulisi sündmusi oli 1987 aasta Tartu Levimuusikapäevadel, mille lõppkontsert anti Raekoja Platsis. Festival oli toimunud juba aastakümneid, kuid nimetatud aasta kontsert on märgiline, kuna sellel esitati ühislauluna Alo Mattiiseni kirjutatud "Ei ole üksi üksi maa". Laulu avalik esitus tõstis inimeste usku ja tahet iseseisvuse eest koos karmatult edasi võidelda, ühislaulmine andis esmakordselt rahvale võitmatu tunde. 

  

Helilooja Alo Mattiisenit teatakse siiamaani eelkõige ärkamisaja laulikuna, kuigi ta on lisaks loonud ka palju muud loomingut, nt. filmi- ja teatrimuusikat. Ärkamisaja lauludest on lisaks eelpoolnimetatule tuntud ka Mattiiseni laultsükkel "Viis isamaalist laulu" (1988), mis on loodud samanimelistele 19. sajandi ärkamisaja laulutekstidele. 1)"Kaunimad laulud" (Friedrich August Saebelmann / V. Ruubel / Alo Mattiisen / Jüri Leesment)

2)"Mingem üles mägedele" (Karl August Hermann / Mihkel Veske / A. Mattiisen / Henno Käo)

3)"Sind surmani" (Aleksander Kunileid / Lydia Koidula / A. Mattiisen / J. Leesment),

4) "Isamaa ilu hoieldes" (K. A. Hermann / Fr. R. Kreutzwald / A. Mattiisen)

5)"Eestlane olen ja eestlaseks jään" (K. A. Hermann / A. Mattiisen / J. Leesment) 

Laulude esimene avalik esitus toimus Tartu kümnendatel muusikapäevadel 14. mail 1988. aastal.

Ka helilooja Rene Eespere on end eestlaste südamesse kirjutanud läbi laulu, selleks on "Ärkamise aeg" (1983). 

Oluline ärkamisajal käima lükatud festival oli ka Rock Summer, mis esimesel toimumisaastal, 1988, kandis nime "Glasnost" (avalikustamine). Festival toimus järjepidevalt 1990. aastate lõpuni ja tõi Eestisse palju tolleaegseid lääne suuri esinejaid. Festivali kaudu avanes eriti noorte jaoks aken läände ja saadi kuulata oma iidoleid live`s. 

6.2. Erkki-Sven Tüür

Erkki-Sven Tüür tuli muusikasse 1980. aastatel, laiem publik teadis teda alguses kui progerocki viljeleva ansambel InSpe juhti, kus ta tegutses aastatel 1979-1984. Tüüri kogemused rokkmuusikaga peegelduvad ka teoses "... de facto" kolmele elektrikitarrile ja sümfooniaorkestrile (1988). 

 

Tüür on kirjutanud nii vokaal- kui instrumentaalmuusikat, näiteks 6 sümfooniat, teoseid erinevatele pillidele, reekviemi, oratooriume ja lavateose, ooperi "Wallander" (2001). 

 

Eraldi võib välja tuua seitsmeosalise erinevatele pillidele ja pillikoosseisudele kirjutatud seeria "Arhitektoonika" (1984-1992). 

Tüüri muusikat iseloomustab kaasaegsus selles mõttes, et selles põimuvad eri stiilid ja tehnikad ning piirid eri žanrite vahel on ähmastunud. Helilooja ise on oma käesoleval aastatuhandel loodud muusikat iseloomustanud sõnadega: "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali."

2022. aastal pälvis Erki-Sven Tüür helikunsti aastapreemia. 

7. Kunst ja muusika täna

Muusika

Kaasaja Eesti muusika on samuti väga mitmekülgne ja eelkõige helilooja isikukeskne. See tähendab, et saab rääkida eelkõige iga helilooja isikupärasest stiilist ja käekirjast. Järgevalt on toodud valik tänapäeva Eesti noortest heliloojatest koos kirjeldava vihjega loomingu iseloomu osas.

Märt-Matis Lille muusikat iseloomustavad märksõnad on Idamaade napp esteetika, looduslikkus ja haikud 

 

Religioosne maailmanägemus ja spirituaalsus Galina Grigorjeva muusikas 

Tatjana Kozlova-Johannes on heli uurija ja enesessevaatleja, teda huvitavad seisund ja transformatsioon. 

Lisaks veel taevatähtede helilooja Urmas Sisask, peene kõlatundlikkuse ja romantilise hingega Tõnu Kõrvits ja eksistensiaalsete küsimuste ja gregooriuse koraaliga tegelev Toivo Tulev. Viimased alustasid noorte heliloojatena juba 1990. aastatel.

7.1. Arvo Pärt

Arvo Pärt on antud kursuse looja üks lemmikuid ning kursuse sissejuhatuseks on inspiratsiooni saadud helilooja sõnadest: "„Mis maksab üks heli või sõna? Need tuhanded, mis meie kõrvust mööda voolavad, on teinud tuimaks meie vastuvõtuaparaadi. Hoolikalt suhtuda igasse helisse, sõnasse, teosse.“

Arvo Pärt kuulus koos Tormise ja Tambergiga noorte ja eksperimenteerivate heliloojate põlvkonda. Kuni 1968. aastani katsetas helilooja mitmete modernesete ja avangardsete kompositsioonitehnikatega, nt. dodekafoonia, kollaažitehnika ja aleatoorikaga. Teos "Credo" (1968) mingil määral tõmbas perioodile joone alla. 

 Kuna tegemist oli vaimuliku teosega, järgnes üliedukale esiettekandele teose keelustamine. Sellele järgnes Pärdi loomingus paus, mil ta uuris vana muusikat, gregooriuse koraali ja polüfoonia teket keskajal, 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. Kümnendi keskpaigaks oli helilooja välja arendanud uue tintinnabuli stiili (tintinnabuli e. kellukesed).Tintinnabuli on originaalne kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset liini ehk meloodia- ja kolmkõla-hääle üheks orgaaniliseks tervikuks. Muusika toetub pidevalt mingile kolmkõlale, mis teeb helikeele omas ajas harjumatult heakõlaliseks ja staatiliseks. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli. 

Esimene tintinnabuuli stiilis valminud teos oli klaveripala "Für Aliina" ("Aliinale", 1976) 

 

millele paari aasta jooksul järgnes ligi 18. teost, nende seas "Spiegel im Spiegel" ja "Tabula Rasa" (1977) Esimene pala oli taustamuusikaks kaks aastat tagasi "Eesti tantsib" ühe tantsuna esitlusele tulnud kaasegsele balletile (koreograafia Teet Kask). link tantsu juurde.

1977. aastast alates kasutas Pärt uut tehnikat ka vokaalteostes - ta sidus meloodia helide kõrgused ja vältused teksti struktuuriga: silpide arvuga sõnades. Kuna väga paljud Pärdi teosed on kirjutatud eri keeltes sakraaltekstidele, nt. "Te Deum", 1985/92 või "Litany", 1994/96, toob juba uus keel muusikasse oma eripära. Pärt kirjutab selles stiilis ja tehnikas tänaseni ning kuigi kompositsioonitehnika põhialused on jäänud samaks, leiab helilooja neis pidevalt uusi üksikvõimalusi. Esmapilgul tunduvad Pärdi teosed ülesehituselt staatilised, kuid lähemal vaatlusel leiab neis väikesi muutuvaid detaile ja pidevaid pea märkamatuid arenguid.

Pärdi stiil on meditatiivne ja intensiivne ning väljendab muusikaliste vahenditega ka helilooja üldist eluhoiakut, kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tänapäeva kaootilises maailmas pakub Pärdi muusika kuulajale rahu ja võimalust enesesse süveneda. Mainimisväärt on see, et Pärdi vaoshoitud ja napisõnaline stiil kujunes välja sõltumata USAs tekkinud minimalismist. Tänaseks on Arvo Pärt loonud üle 115 teose, nende seas on nii lühipalu kui ka suurvorme, nt. "Kanon Pokajanen", (1997) või "Johannese Passioon" (1982). Pärdi teosed on olnud kasutuses ka mitmete filmide taustamuusikas, nt. režisöör Tom Tykweri filmis "Heaven" (2002), samuti on ta nooremas eas loonud ekstra filmimuusikat, nt. "Ukuaru valss", (1973) 

Pärt on juba mitmeid aastaid olnud maailma esitatuim elav helilooja. Aastal 2018 avati Laulasmaal Arvo Pärdi Keskus, mis tegeleb helilooja pärandi arhiveerimise ja tutvustamisega. 2006 aastal tunnustas Eesti President teda Riigivapi I klassi teenetemärgiga, mis on kõrgeim Eesti kodanikule antaiv tunnustus Eesti osutatud teenete eest.

8. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata nimetada olulised märksõnad iga perioodi kohta muusikas. 

2. Osata kokku viia helilooja ja periood. 

3. Osata kirjelduse järgi ära tunda helilooja (alapeatükid)

4. Heliküsimus: tunda helinäidete järgi ära heliloojate teosed (Ernesaks, Tormis, Pärt, Sumera, Mattiisen)