Antiik: arhitektuur, skulptuur ja maal

Skulptuur

Kõige tähtsam skulptuuriliik Vana-Kreekas on täisfiguur - igast küljest vaadeldav, oma keharaskusele toetuv kuju. Tavainimest kujuti samaväärselt jumalatega: ka jumalatel võis olla inimese keha, kuid kujutati ka sportlasi, filosoofe jt. maiseid tegelasi.  

Inimese kujutamise juures oli põhimõtteks tõepära järgimine. Oluline erinevus varasemast oli see, et inimest kujutati natuurist - kasutati elavaid modelle. Inimese kujutamises ei järgitud kindlaid kokkulepitud reegleid (Egiptus) või stiliseerimist (Sumerid) vaid teda püüti kujutada nii nagu silmad nägid, mingist kindlast vaatepunktist e. rakursist. Hinnas oli alasti terve ja treenitud noore mehe keha, mis soodustas ja kiirendas liikumist realistlikuma kujutamise poole. Anatoomiat õpiti surnuid lahates ja neid üles joonistades.

Arhailisel perioodil levinud riietatud naisekuju kandis nime kore ja enamasti alasti mehekuju teati nimega kouros. Kujudele oli iseloomulik jäik kehahoiak ning pisut tardunud ilme, mis sarnanes Mesopotaamia skulptuuridele. Anatoomias oldi küll täpsemad, kui eelnenud kunstnikud.

                                     

Kreeka kouros, u 6. saj. eKr (allikas)             Kore, u 6. saj. eKr (allikas)

Klassikalise aja alguseks (u. 5. sajand eKr) võeti kasutusele kujutamise viis, mida nimetatakse kontrapostiks. Sel viisil kujutatud inimene ei seisa sirgelt, vaid toetub keharaskusega ühele jalale. Keharaskus jaotatakse ümber aga kuju ei lähe tasakaalust välja. Seda põhimõtet rakendades oli võimalik kujutada inimest üha keerukamades poosides.

Kontraposti rakendamine skulptuuris. Polykleitos. Odakandja, u 450.440 eKr. Roomaaegne marmorkoopia (allikas)

Klassikalise aja lõpuks jõutakse inimese realistlikus kujutamisviisis ideaalilähedale. Kuid anatoomiliselt täpsete ja liikuvate kujude näod jäid veel ilmetuks ja staatiliseks. Erinevalt meestest kujutati naist veel pikka aega riietatult: naise ilu hinnati selle järgi, mis teda kattis: meik, juuksed, rõivas. Esimesed naisaktid ilmusid klassikalise perioodi lõpus, kuid erinevalt meestest, kujutati naisi alati jumalannadena.

                                                                         

 Myron. Ateena. Roomaaegne                                                 Praxiteles. Knidose Aphrodite,           marmorkoopia u 1. saj eKr                                                   u 4. saj. eKr (teadaolevalt esimene    (allikas)                                                                                 alasti naisekuju) (allikas)              

Hellenism toob emotsioone ja dramaatilisi poose: mõjutusi saadakse idamaade kultuurist. Emotsioonid võivad olla nii positiivse kui negatiivse varjundiga: nauding ja ekstaas versus valu ja kannatus.

Hellenismiaegsed emotsioonid. Laokooni grupp. Roomlaste marmorkoopia, u 1.saj eKr (allikas)

Roomlased lisavad kujudele isikupära. Roomlaste pikaajaline surimaski kultuur (pärit etruskidelt) toetab isikutunnuste väljatoomist. Ka on roomlaste jaoks oluline, et nende keisrite kujud ja portreebüstid sarnaneksid originaalile. Niisiis jõutakse alles antiigi lõpuks välja ühekorraga realistliku ja isikupärase inimese kujutamiseni.

Rooma keiser Gaius Julius Caesar (allikas)

Naiste kujutamisel järgiti kreeklaste põhimõtteid nii vormis kui sisus: naine esines enamasti jumalannana, kuigi kõrgemal positsioonil olevaid naisi portreteeriti ka iseendana.

Julia Agrippina portreebüst (allikas)

 

Kreeka vaasimaal

Üks antiikaja imesid on Kreeka vaasimaal, millest on säilinud ka väga palju originaale. Kreeka vaasid ei olnud vaasid tänapäevase mõistes: vaasides hoiti kõikvõimalikke asju, alates veest ja veinist lõpetades salvide ja parfüümidega. Spetsiaalsed vaasid olid kadunute tuha hoidmiseks ja sportlaste ja kangelaste premeerimiseks. Erikujulised ja eriotstarbelised vaasid kandsid ka spetsiaalseid nimesid: amfora oli suur anum, millel oli sangad ja mida kasutati näiteks õli, vee ja veini transportimiseks ja säilitamiseks. Vaasid olid kaunistatud, sealt leiame lugusid nii mütoloogiast, pidustustest, sportmängudest kui jumalate seiklustest. On eristatud kolme põhistiili.

Geomeetriline stiil on vanim, nimetus tuleb sellest, et vaasipind jaotati pindadeks, mis kaeti erinevate mustritega. Kui geomeetrilises stiilis kaunistatud vaasidel on kujutatud inimest, on ta olnud lihtsustatud, sarnane egiptuse stiilile 

Geomeetriline stiil. Fragment hauavaasilt, u 700 eKr (allikas)

Mustafiguurilise vaasimaali juures  maaliti tumeda värviga anumale kujud ja taust jäi põletatud savi värvi.

Mustafiguuriline stiil. Panatenaiade rongkäigu amfora, u 500 eKr (allikas)

Punasefiguurilise stiili juures maaliti mustaks taust ja kujutatud tegelased jäid punast savikarva. Punasefiguuriline stiil on kõige uuem ja detailsem.

Punasefiguuriline stiil. Detail, u 5. saj. eKr (allikas)

 

Lisaks vaasimaalile esines maalikunst Vana-Kreekas ka seinamaalingute ja mosaiikide kujul, mis on enamuses hävinenud. Sarnaselt varasemate kultuuridega koloreeriti ka Vana-Kreekas templite seinu katvaid reljeefe või ornamendiribasid.

Vana-Rooma maalikunstist on rohkem näiteid säilinud. Suuresti tänu Pompeij linnale, mis aastasadu linna vulkaanituha sees konserveerituna hoidis. Nagu skulptuuriski, kasutati ka maalikunstis kreeka kunstnike tööde kopeerimist, nt. Aleksander Suure vallutust kujutav põrandamosaiik, mis võttis eeskuju varasemast hellenistlikust seinamaalist (pilt 1).

Pilt 1. Detail Aleksandri mosaiigist, u 1. saj. eKr (allikas)

 

Vana-Rooma eluhoonete seinamaalidel kujutati nii argielu stseene, kui ka mütoloogiakangelasi. Sageli kujutati seinamaalidel arhitektuurseid detaile loomaks ruumilise sügavuse muljet (Pilt 2.)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pilt 2. Näide Vana-Rooma seinamaalingust Pompeij linnas, u 20 eKr (allikas)