Antiik: arhitektuur, skulptuur ja maal

Õpikeskkond: TTG kursused
Kursus: Kultuurilugu I osa
Raamat: Antiik: arhitektuur, skulptuur ja maal
Printija: Külaliskasutaja
Kuupäev: reede, 24. mai 2024, 17.05 PM

Kirjeldus

Õppematerjal

1. Arhitektuur

Arhitektuur

Vanakreeka tähtsaim ehitis oli tempel. Templid olid pühendatud erinevatele jumalatele, kelle auks korraldati suursuguseid ja mitmekülgseid pidustusi, nt. Ateena kaitsejumalanna Ateena auks peetavad panatenaiad. Sambad kaunistasid templeid väljast ja jaotasid ruumi seest. Templis asus enamasti hiiglaslik jumalakuju. Algselt ehitati templid puidust, hiljem kivist - marmorist. Originaalis olid templid ka värvitud ja tähtsamad osad ka kullatud. 


Pheidias. Zeuzi kuju Olümpse templis, 5. saj, joonistus (kuju on hävinud) (allikas)

Vanakreeka templid ei kerkinud juhuslikult vaid nende projekteerimine ja ehitamine rajanes kindlal matemaatilisel süsteemil. Kreeklased uskusid, et kuldlõige on kõige harmoonilisem vorm, mida silmale pakkuda ja nii rakendub see kõigis templi osades. Eesmärk oli luua harmooniline tervik, kus templi üksikud osad pidid sobituma tervikpilti, mitte liialt välja paistma. Seetõttu on ka vaataja silme ees esmalt templi kaunis kuju, mitte detailid. Vaataja "silma petmiseks" kasutati ka optilisi illusioone: ehitati sambad ülaltpoolt pisut sissepoole kaldu jätmaks muljet otse sirguvatest sammastest. 


Kuldlõike rakendamine Kreeka templi juures (Parthenon Ateenas) (allikas)

Templid olid enamasti riskülikukujulised ja suurenesid alati proportsionaalselt, st. et kui taheti pikendada üht külge, tuli pikendada ka teist. Sammaste arv on samuti kindalt määratletud: templi pikemal küljel on täpselt kaks korda pluss üks sammas rohkem kui lühemal küljel. Templi katuse viiluväli oli kaetud reljeefidega. Viiluvälja katvate kujude proportsioone muudeti nii, et alt üles vaatavale inimesele tunduks need "normaalsed".

Templistiilid jagunevad sambastiilide järgi, ilmumise järjekorras kolm tähtsamat on

Dooria sammas - kõige jämedam (proportsionaalne suhe 1/5), kapiteel (sammast talaga ühendav osa) oli lihtne, kaunistusteta ja sambal puudus alus: sammas toetus otse põrandale.

Joonia sammas - saledam (1/7), sel on olemas alus ja kapiteelide juures kasutatakse teokarbimotiivi e. voluuti.

Korintose sammas - kolmest saledaim (1/8), toetub alusele, kapiteel on karikakujuline ja seda katavad taimemotiivid. Korintose stiili juurde kuulub ka friisi ääristav dekoor munavööt

                          

Kreeka sambatüübid (allikas) ja templite põhiplaanid (allikas)


Joonia stiilis Nike tempel Ateena akropolil, 4. saj. eKr (allikas)

Lisaks templeid katvatele piltjutustustele kasutati ka palju ornamentikat, inspireeritud kas taimedest (palmett) või veest (meander).  Nimetatud ornamendid on kasutuses siiamaani, Eestis leiame nende näiteid näiteks hilisemast mõisaarhitektuurist. 

Lisaks templitele ehitati kreekas palju ühiskondlikke hooneid: koole, koosolekusaale, teatreid (amfiteater), spordiareene. Ühine nimetaja nende kõigi juures on sambad ja põhimõte: harmooniline tervik.

Hellenismiajal levis kreeka kultuur emamaast kaugemale saades sel perioodil mõjutusi teistest, nt. Lähis-Ida kultuuridest. Arhitektuuris levisid sel ajal suurvormid, nt. hiiglaslikud kujud, nt. juba antiikajal hävinenud Heliose kuju Rhodose saarel ja mälestushooned ehk mauseleumid. Nt. Halikarnassose mauseleum kuulub 7 vana maailma ime hulka, millised olid ülejäänud kuus, võid vaadata allolevast videost. 

Roomlased olid mõttelaadilt praktilisemad: nii vormi kui sisu osas. Vormi osas võeti läbiproovitud asjad teistelt üle: kreeklastelt näiteks sammaste kasutamise. Töötati välja nö. "tüüpprojektid", mida sai kiirelt uut linna rajades kasutada. Uuendusena võtsid roomlased kasutusele betooni ja lubimördi, mis aitas kiiremini ja väiksema vaevaga tugevaid müüre püstitada.

Sisu osas pandi rohkem rõhku igapäevasele mugavusele ja heaolule. Templeid püstitati vähem, meelelahutusele ja mugavusele rõhuti rohkem. Roomlased armastasid pingelisi ja kaasahaaravaid vaatemänge, selle tarvis ehitati areenasid (Colosseum Roomas). Samuti meeldis roomlastele kümmelda ja sotsialiseeruda, selleks rajati avalikke saunasid e. terme, mis omakorda nõudsid head veevarustussüsteemi ja häid insenerioskusi.  

Roomlaste termi rekonstruktsioon.(allikas)

Roomlased püstitasid palju monumentaalarhitektuuri - ilma praktilise eesmärgita ehitisi. Nendeks olid võidukate sõjakäikude ja valitsejate auks püstitatud võidukaared, võidusambad, ratsamonumendid.


 Tituse võidukaar Roomas, 81 pKr (allikas)

Monumendid kaeti sageli reljeefidega, mis kujutasid vastava keisri saavutusi ja võite. Roomlastelt pärineb mõiste ajalooline reljeef, mis tähendab, et kujutatu oli ajalooliselt tõepärane (mitte segatud müütiliste lugudega) ja esitatud kronoloogiliselt õiges järjekorras. Nii saame neid reljeefe tänapäeval lugeda kui pildilisi dokumente.


Fragment Trajanuse samba reljeefilt. Sõjakäik daaklaste vastu, u 2. saj pKr (allikas)

Veel üks laialt levinud ütlus pärineb roomlastelt: "Kõik teed viivad Rooma!". Tollal oli sel lausel tõepõhi all ses mõttes, et Roomas oli hästi väljaarenenud ja korralik teedevõrgustik, mis võimaldas kiiresti ühest punktist teise liikuda.

2. Skulptuur ja maal

Skulptuur

Kõige tähtsam skulptuuriliik Vana-Kreekas on täisfiguur igast küljest vaadeldav, oma keharaskusele toetuv kuju. Tavainimest kujuti samaväärselt jumalatega: ka jumalatel võis olla inimese keha, kuid kujutati ka sportlasi, filosoofe jt. maiseid tegelasi.  

Inimese kujutamise juures oli põhimõtteks tõepära järgimine. Oluline erinevus varasemast oli see, et inimest kujutati natuurist - kasutati elavaid modelle. Inimese kujutamises ei järgitud kindlaid kokkulepitud reegleid (Egiptus) või stiliseerimist (Sumerid) vaid teda püüti kujutada nii nagu silmad nägid, mingist kindlast vaatepunktist e. rakursist. Hinnas oli alasti terve ja treenitud noore mehe keha, mis soodustas ja kiirendas liikumist realistlikuma kujutamise poole. Anatoomiat õpiti surnuid lahates ja neid üles joonistades.

Klassikalise aja alguseks (u. 5. sajand eKr) võeti kasutusele kujutamise viis, mida nimetatakse kontrapostiks. Sel viisil kujutatud inimene ei seisa sirgelt, vaid toetub keharaskusega ühele jalale. Keharaskus jaotatakse ümber aga kuju ei lähe tasakaalust välja. Seda põhimõtet rakendades oli võimalik kujutada inimest üha keerukamades poosides.

Kontraposti rakendamine skulptuuris. Polykleitos. Odakandja, u 450.440 eKr. Roomaaegne marmorkoopia (allikas)

Klassikalise aja lõpuks jõutakse inimese realistlikus kujutamisviisis ideaalilähedale. Kuid anatoomiliselt täpsete ja liikuvate kujude näod jäid veel ilmetuks ja staatiliseks. Erinevalt meestest kujutati naist veel pikka aega riietatult: naise ilu hinnati selle järgi, mis teda kattis: meik, juuksed, rõivas. Esimesed naisaktid ilmusid klassikalise perioodi lõpus, kuid erinevalt meestest, kujutati naisi alati jumalannadena.

                                                                         

 Myron. Ateena. Roomaaegne                                                 Praxiteles. Knidose Aphrodite,           marmorkoopia u 1. saj eKr                                                   u 4. saj. eKr (teadaolevalt esimene    (allikas)                                                                                 alasti naisekuju) (allikas)              

Hellenism toob emotsioone ja dramaatilisi poose: mõjutusi saadakse idamaade kultuurist. Emotsioonid võivad olla nii positiivse kui negatiivse varjundiga: nauding ja ekstaas versus valu ja kannatus.


Hellenismiaegsed emotsioonid. Laokooni grupp. Roomlaste marmorkoopia, u 1.saj eKr (allikas)

Roomlased lisavad kujudele isikupära. Roomlaste pikaajaline surimaskikultuur (pärit etruskidelt) toetab isikutunnuste väljatoomist. Ka on roomlaste jaoks oluline, et nende keisrite kujud ja portreebüstid sarnaneksid originaalile. Niisiis jõutakse alles antiigi lõpuks välja ühekorraga realistliku ja isikupärase inimese kujutamiseni.

Rooma keiser Gaius Julius Caesar (allikas)

Naiste kujutamisel järgiti kreeklaste põhimõtteid nii vormis kui sisus: naine esines enamasti jumalannana, kuigi kõrgemal positsioonil olevaid naisi portreteeriti ka iseendana.

Julia Agrippina portreebüst (allikas)


Kreeka vaasimaal

Üks antiikaja imesid on Kreeka vaasimaal, millest on säilinud ka väga palju originaale. Kreeka vaasid ei olnud vaasid tänapäevase mõistes: vaasides hoiti kõikvõimalikke asju, alates veest ja veinist lõpetades salvide ja parfüümidega. Spetsiaalsed vaasid olid kadunute tuha hoidmiseks ja sportlaste ja kangelaste premeerimiseks. Erikujulised ja eriotstarbelised vaasid kandsid ka spetsiaalseid nimesid: amfora oli suur anum, millel oli sangad ja mida kasutati näiteks õli, vee ja veini transportimiseks ja säilitamiseks. Vaasid olid kaunistatud, sealt leiame lugusid nii mütoloogiast, pidustustest, sportmängudest kui jumalate seiklustest. On eristatud kolme põhistiili.

Geomeetriline stiil on vanim, nimetus tuleb sellest, et vaasipind jaotati pindadeks, mis kaeti erinevate mustritega. Kui geomeetrilises stiilis kaunistatud vaasidel on kujutatud inimest, on ta olnud lihtsustatud, sarnane egiptuse stiilile 

Geomeetriline stiil. Fragment hauavaasilt, u 700 eKr (allikas)

Mustafiguurilise vaasimaali juures  maaliti tumeda värviga anumale kujud ja taust jäi põletatud savi värvi.

Mustafiguuriline stiil. Panatenaiade rongkäigu amfora, u 500 eKr (allikas)

Punasefiguurilise stiili juures maaliti mustaks taust ja kujutatud tegelased jäid punast savikarva. Punasefiguuriline stiil on kõige uuem ja detailsem.


Punasefiguuriline stiil. Detail, u 5. saj. eKr (allikas)


Lisaks vaasimaalile esines maalikunst Vana-Kreekas ka seinamaalingute ja mosaiikide kujul, mis on enamuses hävinenud. Sarnaselt varasemate kultuuridega koloreeriti ka Vana-Kreekas templite seinu katvaid reljeefe või ornamendiribasid.

Vana-Rooma maalikunstist on rohkem näiteid säilinud. Suuresti tänu Pompeij linnale, mis aastasadu linna vulkaanituha sees konserveerituna hoidis. Nagu skulptuuriski, kasutati ka maalikunstis kreeka kunstnike tööde kopeerimist, nt. Aleksander Suure vallutust kujutav põrandamosaiik, mis võttis eeskuju varasemast hellenistlikust seinamaalist (pilt 1).

undefined




Pilt 1. Detail Aleksandri mosaiigist, u 1. saj. eKr (allikas)


Vana-Rooma eluhoonete seinamaalidel kujutati nii argielu stseene, kui ka mütoloogiakangelasi. Sageli kujutati seinamaalidel arhitektuurseid detaile loomaks ruumilise sügavuse muljet (Pilt 2.)

undefined











Pilt 2. Näide Vana-Rooma seinamaalingust Pompeij linnas, u 20 eKr (allikas)

3. Kordamine

Kordamisküsimused

Kunst

1. Osata ühendada periood ja seda iseloomustavad tunnused/märksõnad (nt. Rooma - isikupärane portree). NB! Eraldi arhitektuur ja skulptuur!

2. Osata üldiselt kirjeldada kreeka klassikalise arhitektuuri tähtsamat ehitist templit.

3. Osata eristada, järjestada, pildil ära tunda ja lühidalt kirjeldada kolme põhilist sambastiili kreeka arhitektuuris.

4. Osata eristada, järjestada, pildil ära tunda ja lühidalt kirjeldada kolme kreeka vaasimaalistiili.

5. Osata võrrelda kreeka ja rooma arhitektuuri: mis on rooma arhitektuuris teisiti võrreldes kreeka arhitektuuriga ja mida roomlased kreeklastelt üle võtsid?

6. Teada antiigiga seotud põhilisi mõisteid kunstis (vt. sõnastik).