Klassitsism kunstis ja muusikas

Beethoven alustas muusikuna ajal, mil klassikaline stiil ja selle žanrid olid juba välja kujunenud. 

Võrreldes Mozartiga sai Beethovenist küps helilooja tasapisi. Tema elu teist poolt saatis ka aeglane kurdistumine, mis tegid temast vastuolulise ja ülitundliku inimese. Teda saatis veidriku kuulsus, kes ei sobinud ettantud lahtritesse ega kastidesse. Huvitavalt ja väga poeetiliselt on Beethoveni elu ja loomingut kujutanud Bernard Rose 1994 aasta filmis "Immortal beloved", kus nimiosalist kehastab suurepäraselt Gary Oldman. Film on täis kaunist ja jõulist helilooja loodud muusikat, siinkohal väga liigutav lõik kirjeldamaks Beethoveni võitlust oma kurdiks jäämisega. 

Beethovenile oli omane töötada mitme suurteosega korraga. Ta töötas nende kallal süsteemselt ja läbimõeldult lihvides muusikalisi ideid ja detaile pikalt ja põhjalikult. Beethoveni muusikat iseloomustab ühekorraga kangelaslikkus ja pateetilisus (ülepaisutatus) aga ka pehmus ja lüürilisus.

Olulisemad žanrid Beethoveni loomingus on klaverile kirjutatud muusika ja sümfooniad. Kui ma ütlen klaver, siis sellel ajal oli tegemist veel klavessiiniga. 

Helilooja kirjutas klaverile viis kontserti, 32 sonaati ja palju väikepalu. Klaver oli Beethoveni pill terve tema elu jooksul. Sonaadid võimaldasid oma lühikese vormi tõttu mängida kõikvõimalikke tunnete ja muusikaliste kombinatsioonidega. Kuna sonaadid olid tollal ka koduse musitseerimise repertuaaris, tõid Beethoveni sonaadid müügiedu ka noodikirjastajatele. Järgmises kahes lõigus saate kuulata Beethoveni klaverisonaati nr 14 ("Kuupaistesonaat") 

 ja klaverisonaati "Für Elise"   Filmilõigus mängitakse II osa klaverisonaadist nr 8 ("Pateetiline").

Beethoven kirjutas 9. sümfooniat, neid iseloomustab dramaatiline väljenduslaad ning loogiline ja lihtne ülesehitus. Ta kasutas sümfooniates rohkelt puhkpille ja selle tulemusena tõusis puhkpillide tähtsus orkestris ka üldiselt. Mängituimad Beethoveni sümfooniad on Sümfoonia nr 5 ("Saatusesümfoonia") ja viimane, 9 sümfoonia. Viimase kaalukaim osa on finaal, milles helilooja ühendas esimest korda sümfooniaorkestriga vokaalsolistid andes seega teosele oratooriumlikke jooni. IV osa tekstiks on Friedrich Schilleri ood "Rõõmule" - idealistlik lugu kõigi inimeste vendlusest. Lihtne meloodia on tänaseks saanud ka Euroopa hümniks.