Klassitsism kunstis ja muusikas

1. Klassitsism ja akadeemiline stiil

Kui muusikas on klassitsistliku ja romantistliku muusika kronoloogiline järgnevus selgesti eristatav, siis kunstistiilid on rohkem läbipõimunud ja samaaegsed. Suures osas räägime klassitsismist ja romantismist kui 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi kunstist. 

Klassitsism võttis vormis eeskujuks antiigi ja seda otseses mõttes: inspiratsiooniks olid nt. arheoloogilised väljakaevamised Pompeij linnas. Klassitsistlikku vormi toetas ka filosoofiline mõte (Voltaire): rõhutati kodanikukohust oma riigi eest, seda et vajaduse korral tuleb isiklikud vajadused ja soovid seada tahaplaanile. 

Klassitsismi on hea iseloomustada, sest sel on väga selged tunnused: 

1) üldised iseloomulikud märksõnad on lihtsus, reeglipärasus ja sümmeetria  

2) stiil järgib antiiki vormis: kopeerimine, täpne ülekandmine (tunneme maalidelt ära nt. antiikse rõivastuse)

3) stiil järgib antiiki temaatikas: maalidel kohtame antiigist tuntud ühiskonnategelasi või sündmusi

4) klassitsistlik kunstnik oli sageli „avaliku arvamuse teenistuses“, st. piltide kaudu edastatakse seda sõnumit, mis toetas ka riigivõimu.Isiklikku vaatenurka sai klassitsistlik maalikunstnik edasi anda  näiteks portreedes.

Klassitsismist kasvas välja pikaks ajaks peavooluna kanda kinnitanud akadeemiline kunst, mis mõjutas tugevalt kunsti tegemist, kunstist arusaamist ning kunsti õpetamiset. 

Akadeemiline stiil:

1) pidas esmatähtsaks joonistusoskust ja sellest ajast on vaatajatesse kinnistunud arusaam, et hea kunstniku mõõdupuuks on suurepärased natuurist joonistamise oskused.

2) töötati välja kindlad kompositsiooni- ja teemapõhimõtted (viimased enamasti antiigist lähtuvad), mis võeti aluseks "hea kunsti" hindamisel. 

3) viis sisse kunstiõppe. Kunsti hakati õpetama kunstikoolides e. akadeemiates ning peamiseks joonistamisoskuse kõrval oli vormiõpetus, kus muuseas õpetati modelleerimist vanade antiikkujude näitel. Antiikskulptuuride järgi joonistamise õppimine oli kunstikoolides tavaks kuni 20. sajandi 60ndate aastateni, Eestis on see traditsioon katkemas alles viimastel aastatel. Akadeemilise kunsti stiilinäide on toodud meisterliku joonistaja, Prantsuse kunstniku Jean Ingresi töö näite varal. Ingres valdas tehnikat suurepäraselt, andis kujutatava täpselt ja äratuntavalt edasi kuid tema joonistused ei ole kunagi olnud tuimad või "igavad".

4) kunsti populariseerimiseks hakati korraldama igaaastaseid üevaatenäitusi, kus tegevkunstnikud said esitleda oma kõige värskemaid teoseid. Kindlad ja üsna jäigad normid näitusematerjali valiku tegemisel põhjustasid lõpuks alternatiivsete kunstisundumuste tekke (realism ja impressionism). Siiski püsis akademism peavooluna tugevalt kuni 20 sajandi alguseni, mil muutused maailmas raputasid ka kunstelu põhjalikult paigast ära.

Jean A.D. Ingres. Paganini portree, 1819 (allikas)

Loe ja vaata lisaks veebikonspektist siit.

2. Klassitsism muusikas

Klassitsistlik stiil hakkas muusikas välja kujunema 18. sajandi keskpaigaks ning selle kõrgaeg jäi 18. sajandi lõppu ja 19. algusese ning koondus suurel määral tollase Euroopa suuruselt neljandasse linna Viini.(pilt 1) Austria Keisririigi pealinnana oli linn lisaks kultuurikeskusele ka kosmopoliitne kaubanduskeskus, linn oli ka väga muusikalembene ja nõudlus uue muusika järele oli väga suur. sestap oli loomulik, et sinna koondusid ka tolle aja suurimad heliloojad:  Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven on kolm nimekaimat ning pärjatud  kolme Viini klassiku tiitliga. 

Muusika arengu ja levitamise juures hakkas kiriku ja õukonna asemel pearolli kandma haritud kõrgkodanlus. Nad rajasid avalikke kontserte korraldavaid ühinguid, mis pidasid sageli ülal orkestrit ning tellisid heliloojatelt teoseid, anti välja muusikaõpikuid ja noote. Heliloojal tuli end üha nõudlikuma ja teadlikuma publiku ees tõestada.

Klassitsistlik muusikastiil oli selge vormiga, selge ja korrapärastatud meloodiaga, mida saatis lihtne ja selge harmoonia. Barokis tekkinud homofoonia (mitmehäälsuse liik, kus üks hääl kannab iseseisvat meloodiat ja teised hääled moodustavad sellele harmoonilise saate), saab klassitsismis valdavaks.

Pilt 1. Bernardo Bellotto. Vaade Viini linnale, 1759 (allikas)

Instrumentaalmuusika

Klassitsismiajal kujunes selgelt välja kindlapiiriline kompositsioonitehnika e. sonaadivorm (it. k sonata allegro vorm). Klassikaline sonaadivorm jaguneb kolmeks lõiguks. Esimest lõiku nimetatakse ekspositsiooniks, milles tutvustatakse teemasid. Teises lõigus ehk töötluses võetakse teemad juppideks ja pannakse teisti kokku. Tavaliselt on töötluse lõpus ka teose kõrgpunkt ehk kulminatsioon. Sonaadivormi lõpetab repriis, milles korratakse algseid teemasid. Antud kolmele osale lisati sageli sissejuhatus ja teost lõpetav kooda.

Tüüpiline klassikaline sonaaditsükkel (mitmest osast koosnev teos) oli kas kolmeosaline (soolopillilie ja väikesele koosseisule) või neljaosaline (sümfooniate, keelpillikvartettide jt. puhul). 

Klassitsismi ajal sai ansamblis juhtivaks klahvpilli osa ehk teisisõnu tõusis klaver senisest palju rohkem esile. Näiteks on klassikalise ajastu kammermuusika tüüpilisim koosseis klaveriduo mõne meloodiapilliga või sooloklaver. Klassikaline sümfooniaorkester (joonis 1) kujunes 18. sajandi keskel ja selle aluseks oli suur viiehäälne keelpillirühm, suurima uuendusena lisandus neljahäälne puhkpillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott), vaskpille esindasid trompetid ja metsasarved. 

Joonis 1.Klassikalise orkestri pillid ja paigutus (allikas)

Klassitsistlikus vokaalmuusikas toimusid suurimad muutused ooperis, mille arenguid kirjeldab järgmise nädala teema: teatrimuusika žanrid.

Klassikalise sonaadivormi näiteks saate kuulata Ludwig van Beethoveni Klaverisonaati Nr 8 Op.13 "Pateetiline". 

2.1. Joseph Haydn

Haydn oli klassikalise stiili esimene suur meister, ta tuli Euroopa muusikaellu ajal, mil klassikaline stiil oli väljakujunemas. Haydn on pannud aluse nii klassikalisele kontsertsümfooniale ja keelpillikvartetile. Helilooja loomingu võib laias laastus jagada kolme suuremasse gruppi: sümfooniad, kammermuusika ja vokaalmuusika.

Sümfoonia, nii kuidas me mõistame seda tänapäeval - 3.4 osaline teos suurele orkestrile - kujunes selliseks just Haydni loomingu kaudu. Kokku kirjutas Haydn 104 sümfooniat, millest tuntumad on 12 "Londoni sümfooniat", kuus "Pariisi sümfooniat" ja "Lahkumissümfoonia". Helinäide on hilisemast perioodist: Sümfoonia nr 94 G-duur ("Üllatussümfoonia), II osa. 

Teos kuulub 12 "Londoni sümfoonia" hulka ning oma nime on saanud just teise osa järgi, mis kulgeb lihtsa ja korrapärase teema järgi kuid lõpeb üllatavalt orkestri fortissimo - akordiga (väga kõvahäälse). Haydn on taotlusi kommenteerinud kui soovi üllatada uudsusega, mitte tukkuvat publikut üles äratada. 

Kammermuusikas on esikoht keelpillidele kirjutatud muusikal. Haydn kirjutas üle 70 keelpillikvarteti. . Haydni käe all muutus keelpillikvartett meelelahutuslikust tõsisemaks ja mitmekihilisemaks teoseks. Ka eksperimenteeris Haydn nende kirjutamisel rohkem, katsetades siin esmalt läbi muutused ja uuendused, mis hiljem tema sümfooniatesse jõudsid.

Olulisemad vokaalmuusikažanrid on ooper (24), oratoorium ja missa(14). (pilt 1)

Pilt 1. Haydn Eszterhazy õukonnateatris ooperietendust juhatamas (vasakul klavessiini taga). 1775 (autor teadmata) (allikas)

2.2. Wolfgang Amadeus Mozart

Mozarti näol oli tegemist väga omanäolise kunstnikuga ja lapsgeeniusega, kelle elu oli kirev ja surm andnud alust lugudele ja spekulatsioonidele. Üks huvitavamaid Mozarti elu käsitlevamaid filme on Miloš Formani poolt 1984 aastal lavastatud film "Amadeus", kus on intrigeerivalt esitatud ka tema surma. Antud filmis on Mozartit esitatud karismaatilise, särava, natuke ennast täis ja piire ületava ning lapsemeelse inimesene. 

Mozart jõudis oma lühikese eluea jooksul (37 aastat) luua üle 600 heliteose: menuette, sümfooniaid, oopereid ja lõpetamata jäänud luigelaul Reekviem.

Orkestrile kirjutatud muusikast on olulisemad sümfooniad (50) ja soolokontserdid. Kui esimestes teostes keskendus helilooja pigem meelelahutuslikule vormile, siis viimased sümfooniad on väga terviklikud ja kõik osad omavahel läbiva teema kaudu tervikuks seotud. Sümfoonia nr 40 g-moll on üks viimastest kirjutatud töödest. Teos on minoorses (kurvas) helistikus, mille lüürilisse peateemasse lõikuvad järsud kontrastid. Kuulake siinkohal lõiku sümfoonia I osast 

Mozart kirjuatas kontserte veel viiulile, flöödile, fagotile, klarnetile ja metsasarvele. Helilooja kammermuusikasse (väikese koosseisuga orkestrile kirjutatud muusika) kuulub palju lühikesi serenaade. Üks tuntumaid palu on "Väike öömuusika", mille vorm jälgib küll klassikalise ülesehituse reegleid, kuid muusikaliste kujundite lihtsus muudab pala kergesti jälgitavaks ja meeldejäävaks.

Mozart kirjutas kokku umbes 20 ooperit, neist olulisemad on tema viimastel eluaastatel kirjutatud "Figaro pulm", "Don Giovanni" ja viimane ning helilooja lemmikooper "Võluflööt". Mozart kirjutas need ooperid ajal, mil žanris toimusid suured muutused (vt.ooperi konspekt ja Gluck), kuid Mozart lähtus peamiselt itaalia koomilise ooperi stiilist ja esimesele kohale jäi tema jaoks muusika, mitte libreto. Ühine joon tollal valitseva trendiga oli muuta ooper elutruumaks ja draamalikumaks. Mozarti geniaalsus tuleb esile muusikaliste karakterite mitmetahulisuses: tema ooperite tegelased on vastandlike iseloomuomadustega isiksused. Näiteks  "Figaro pulm" on itaalia koomilise ooperi tipp, kus peamiseks on soolonumbrite asemel pingestatud ansamblistseenid. 

Mozarti viimane ooper "Võluflööt" tuli Viinis lavale napilt kümme nädalat enne helilooja surma ja selles ooperis ühendas helilooja kõigi oma aja ooperitüüpide väljendusvahendid ning sai tulemuseks ootamatult tervikliku ja sidusa teose. "Võluflööti" on peetud parimaks saksakeelseks ooperiks ja kirjeldatud kui Mozarti testamenti, milles helilooja väljendab selgelt oma inimese- ja eluideaale. Kuulamiseks kuulus Papageno Papagena duett. 

Reekviemi (vaimulik teos: reekviem ld.k. surnumissa) kirjutas helilooja surmaga võidu ja see jäigi lõpetamata. Legend räägib salapärasest võõrast, kes olevat käinud heliloojalt surnumissat tellimas, Mozart andis kohtumisele müstilise tähenduse ja elas teose loomist väga isiklikult üle. Teose lõpetas Mozarti õpilane Süssmayr ja senini vaieldakse tema osa suuruse üle helitöös. Järgnevalt lõik "Amedeuse" filmi finaalist, mille taustaks mängib Reekviem. 

2.3. Ludwig van Beethoven

Beethoven alustas muusikuna ajal, mil klassikaline stiil ja selle žanrid olid juba välja kujunenud. 

Võrreldes Mozartiga sai Beethovenist küps helilooja tasapisi. Tema elu teist poolt saatis ka aeglane kurdistumine, mis tegid temast vastuolulise ja ülitundliku inimese. Teda saatis veidriku kuulsus, kes ei sobinud ettantud lahtritesse ega kastidesse. Huvitavalt ja väga poeetiliselt on Beethoveni elu ja loomingut kujutanud Bernard Rose 1994 aasta filmis "Immortal beloved", kus nimiosalist kehastab suurepäraselt Gary Oldman. Film on täis kaunist ja jõulist helilooja loodud muusikat, siinkohal väga liigutav lõik kirjeldamaks Beethoveni võitlust oma kurdiks jäämisega. 

Beethovenile oli omane töötada mitme suurteosega korraga. Ta töötas nende kallal süsteemselt ja läbimõeldult lihvides muusikalisi ideid ja detaile pikalt ja põhjalikult. Beethoveni muusikat iseloomustab ühekorraga kangelaslikkus ja pateetilisus (ülepaisutatus) aga ka pehmus ja lüürilisus.

Olulisemad žanrid Beethoveni loomingus on klaverile kirjutatud muusika ja sümfooniad. Kui ma ütlen klaver, siis sellel ajal oli tegemist veel klavessiiniga. 

Helilooja kirjutas klaverile viis kontserti, 32 sonaati ja palju väikepalu. Klaver oli Beethoveni pill terve tema elu jooksul. Sonaadid võimaldasid oma lühikese vormi tõttu mängida kõikvõimalikke tunnete ja muusikaliste kombinatsioonidega. Kuna sonaadid olid tollal ka koduse musitseerimise repertuaaris, tõid Beethoveni sonaadid müügiedu ka noodikirjastajatele. Järgmises kahes lõigus saate kuulata Beethoveni klaverisonaati nr 14 ("Kuupaistesonaat") 

Beethoven kirjutas 9. sümfooniat, neid iseloomustab dramaatiline väljenduslaad ning loogiline ja lihtne ülesehitus. Ta kasutas sümfooniates rohkelt puhkpille ja selle tulemusena tõusis puhkpillide tähtsus orkestris ka üldiselt. Mängituimad Beethoveni sümfooniad on Sümfoonia nr 5 ("Saatusesümfoonia") ja viimane, 9 sümfoonia. Viimase kaalukaim osa on finaal, milles helilooja ühendas esimest korda sümfooniaorkestriga vokaalsolistid andes seega teosele oratooriumlikke jooni. IV osa tekstiks on Friedrich Schilleri ood "Rõõmule" - idealistlik lugu kõigi inimeste vendlusest. Lihtne meloodia on tänaseks saanud ka Euroopa hümniks.  

3. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Teada klassitsismi taustsüsteemi ja tekkimise põhjuseid.

2. Osata kokku viia stiil ja sellega seotud märksõnad ja iseloomulikud tunnused (uuendused, muutused) nii kunstis kui muusikas.

3. Teada perioodidega seotud mõisted (vt. sõnastik)

4. Osata pildilt ära tunda klassitsismile omaseid tunnuseid.

5. Osata märksõnade või kirjelduse järgi kunstniku/heliloojat ära tunda. 

6. Heliküsimus: tunda ära helilooja teos (Bach (barokk), Mozart, Beethoven)