Klassitsism ja romantism muusikas. Rahvusromantism

1. Klassitsism muusikas

Klassitsistlik stiil hakkas muusikas välja kujunema 18. sajandi keskpaigaks ning selle kõrgaeg jäi 18. sajandi lõppu ja 19. algusese ning koondus suurel määral tollase Euroopa suuruselt neljandasse linna Viini.(pilt 1) Austria Keisririigi pealinnana oli linn lisaks kultuurikeskusele ka kosmopoliitne kaubanduskeskus, linn oli ka väga muusikalembene ja nõudlus uue muusika järele oli väga suur. sestap oli loomulik, et sinna koondusid ka tolle aja suurimad heliloojad:  Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven on kolm nimekaimat ning pärjatud  kolme Viini klassiku tiitliga. 

Muusika arengu ja levitamise juures hakkas kiriku ja õukonna asemel pearolli kandma haritud kõrgkodanlus. Nad rajasid avalikke kontserte korraldavaid ühinguid, mis pidasid sageli ülal orkestrit ning tellisid heliloojatelt teoseid, anti välja muusikaõpikuid ja noote. Heliloojal tuli end üha nõudlikuma ja teadlikuma publiku ees tõestada.

Klassitsistlik muusikastiil oli selge vormiga, selge ja korrapärastatud meloodiaga, mida saatis lihtne ja selge harmoonia. Barokis tekkinud homofoonia (mitmehäälsuse liik, kus üks hääl kannab iseseisvat meloodiat ja teised hääled moodustavad sellele harmoonilise saate), saab klassitsismis valdavaks.

Pilt 1. Bernardo Bellotto. Vaade Viini linnale, 1759 (allikas)

Instrumentaalmuusika

Klassitsismiajal kujunes selgelt välja kindlapiiriline kompositsioonitehnika e. sonaadivorm (it. k sonata allegro vorm). Klassikaline sonaadivorm jaguneb kolmeks lõiguks. Esimest lõiku nimetatakse ekspositsiooniks, milles tutvustatakse teemasid. Teises lõigus ehk töötluses võetakse teemad juppideks ja pannakse teisti kokku. Tavaliselt on töötluse lõpus ka teose kõrgpunkt ehk kulminatsioon. Sonaadivormi lõpetab repriis, milles korratakse algseid teemasid. Antud kolmele osale lisati sageli sissejuhatus ja teost lõpetav kooda.

Tüüpiline klassikaline sonaaditsükkel (mitmest osast koosnev teos) oli kas kolmeosaline (soolopillilie ja väikesele koosseisule) või neljaosaline (sümfooniate, keelpillikvartettide jt. puhul). 

Klassitsismi ajal sai ansamblis juhtivaks klahvpilli osa ehk teisisõnu tõusis klaver senisest palju rohkem esile. Näiteks on klassikalise ajastu kammermuusika tüüpilisim koosseis klaveriduo mõne meloodiapilliga või sooloklaver. Klassikaline sümfooniaorkester (joonis 1) kujunes 18. sajandi keskel ja selle aluseks oli suur viiehäälne keelpillirühm, suurima uuendusena lisandus neljahäälne puhkpillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott), vaskpille esindasid trompetid ja metsasarved. 

Joonis 1.Klassikalise orkestri pillid ja paigutus (allikas)

Klassitsistlikus vokaalmuusikas toimusid suurimad muutused ooperis, mille arenguid kirjeldab järgmise nädala teema: teatrimuusika žanrid.

Klassikalise sonaadivormi näiteks saate kuulata Ludwig van Beethoveni Klaverisonaati Nr 8 Op.13 "Pateetiline". 

1.1. Joseph Haydn

Haydn oli klassikalise stiili esimene suur meister, ta tuli Euroopa muusikaellu ajal, mil klassikaline stiil oli väljakujunemas. Haydn on pannud aluse nii klassikalisele kontsertsümfooniale ja keelpillikvartetile. Helilooja loomingu võib laias laastus jagada kolme suuremasse gruppi: sümfooniad, kammermuusika ja vokaalmuusika.

Sümfoonia, nii kuidas me mõistame seda tänapäeval - 3.4 osaline teos suurele orkestrile - kujunes selliseks just Haydni loomingu kaudu. Kokku kirjutas Haydn 104 sümfooniat, millest tuntumad on 12 "Londoni sümfooniat", kuus "Pariisi sümfooniat" ja "Lahkumissümfoonia". Helinäide on hilisemast perioodist: Sümfoonia nr 94 G-duur ("Üllatussümfoonia), II osa. 

Teos kuulub 12 "Londoni sümfoonia" hulka ning oma nime on saanud just teise osa järgi, mis kulgeb lihtsa ja korrapärase teema järgi kuid lõpeb üllatavalt orkestri fortissimo - akordiga (väga kõvahäälse). Haydn on taotlusi kommenteerinud kui soovi üllatada uudsusega, mitte tukkuvat publikut üles äratada. 

Kammermuusikas on esikoht keelpillidele kirjutatud muusikal. Haydn kirjutas üle 70 keelpillikvarteti. . Haydni käe all muutus keelpillikvartett meelelahutuslikust tõsisemaks ja mitmekihilisemaks teoseks. Ka eksperimenteeris Haydn nende kirjutamisel rohkem, katsetades siin esmalt läbi muutused ja uuendused, mis hiljem tema sümfooniatesse jõudsid.

Olulisemad vokaalmuusikažanrid on ooper (24), oratoorium ja missa(14). (pilt 1)

Pilt 1. Haydn Eszterhazy õukonnateatris ooperietendust juhatamas (vasakul klavessiini taga). 1775 (autor teadmata) (allikas)

1.2. Wolfgang Amadeus Mozart

Mozarti näol oli tegemist väga omanäolise kunstnikuga ja lapsgeeniusega, kelle elu oli kirev ja surm andnud alust lugudele ja spekulatsioonidele. Üks huvitavamaid Mozarti elu käsitlevamaid filme on Miloš Formani poolt 1984 aastal lavastatud film "Amadeus", kus on intrigeerivalt esitatud ka tema surma. Antud filmis on Mozartit esitatud karismaatilise, särava, natuke ennast täis ja piire ületava ning lapsemeelse inimesene. 

Mozart jõudis oma lühikese eluea jooksul (37 aastat) luua üle 600 heliteose: menuette, sümfooniaid, oopereid ja lõpetamata jäänud luigelaul Reekviem.

Orkestrile kirjutatud muusikast on olulisemad sümfooniad (50) ja soolokontserdid. Kui esimestes teostes keskendus helilooja pigem meelelahutuslikule vormile, siis viimased sümfooniad on väga terviklikud ja kõik osad omavahel läbiva teema kaudu tervikuks seotud. Sümfoonia nr 40 g-moll on üks viimastest kirjutatud töödest. Teos on minoorses (kurvas) helistikus, mille lüürilisse peateemasse lõikuvad järsud kontrastid. Kuulake siinkohal lõiku sümfoonia I osast 

Mozart kirjuatas kontserte veel viiulile, flöödile, fagotile, klarnetile ja metsasarvele. Helilooja kammermuusikasse (väikese koosseisuga orkestrile kirjutatud muusika) kuulub palju lühikesi serenaade. Üks tuntumaid palu on "Väike öömuusika", mille vorm jälgib küll klassikalise ülesehituse reegleid, kuid muusikaliste kujundite lihtsus muudab pala kergesti jälgitavaks ja meeldejäävaks.

Mozart kirjutas kokku umbes 20 ooperit, neist olulisemad on tema viimastel eluaastatel kirjutatud "Figaro pulm", "Don Giovanni" ja viimane ning helilooja lemmikooper "Võluflööt". Mozart kirjutas need ooperid ajal, mil žanris toimusid suured muutused (vt.ooperi konspekt ja Gluck), kuid Mozart lähtus peamiselt itaalia koomilise ooperi stiilist ja esimesele kohale jäi tema jaoks muusika, mitte libreto. Ühine joon tollal valitseva trendiga oli muuta ooper elutruumaks ja draamalikumaks. Mozarti geniaalsus tuleb esile muusikaliste karakterite mitmetahulisuses: tema ooperite tegelased on vastandlike iseloomuomadustega isiksused. Näiteks  "Figaro pulm" on itaalia koomilise ooperi tipp, kus peamiseks on soolonumbrite asemel pingestatud ansamblistseenid. 

Mozarti viimane ooper "Võluflööt" tuli Viinis lavale napilt kümme nädalat enne helilooja surma ja selles ooperis ühendas helilooja kõigi oma aja ooperitüüpide väljendusvahendid ning sai tulemuseks ootamatult tervikliku ja sidusa teose. "Võluflööti" on peetud parimaks saksakeelseks ooperiks ja kirjeldatud kui Mozarti testamenti, milles helilooja väljendab selgelt oma inimese- ja eluideaale. Kuulamiseks kuulus Papageno Papagena duett. 

Reekviemi (vaimulik teos: reekviem ld.k. surnumissa) kirjutas helilooja surmaga võidu ja see jäigi lõpetamata. Legend räägib salapärasest võõrast, kes olevat käinud heliloojalt surnumissat tellimas, Mozart andis kohtumisele müstilise tähenduse ja elas teose loomist väga isiklikult üle. Teose lõpetas Mozarti õpilane Süssmayr ja senini vaieldakse tema osa suuruse üle helitöös. Järgnevalt lõik "Amedeuse" filmi finaalist, mille taustaks mängib Reekviem. 

1.3. Ludwig van Beethoven

Beethoven alustas muusikuna ajal, mil klassikaline stiil ja selle žanrid olid juba välja kujunenud. 

Võrreldes Mozartiga sai Beethovenist küps helilooja tasapisi. Tema elu teist poolt saatis ka aeglane kurdistumine, mis tegid temast vastuolulise ja ülitundliku inimese. Teda saatis veidriku kuulsus, kes ei sobinud ettantud lahtritesse ega kastidesse. Huvitavalt ja väga poeetiliselt on Beethoveni elu ja loomingut kujutanud Bernard Rose 1994 aasta filmis "Immortal beloved", kus nimiosalist kehastab suurepäraselt Gary Oldman. Film on täis kaunist ja jõulist helilooja loodud muusikat, siinkohal väga liigutav lõik kirjeldamaks Beethoveni võitlust oma kurdiks jäämisega. 

Beethovenile oli omane töötada mitme suurteosega korraga. Ta töötas nende kallal süsteemselt ja läbimõeldult lihvides muusikalisi ideid ja detaile pikalt ja põhjalikult. Beethoveni muusikat iseloomustab ühekorraga kangelaslikkus ja pateetilisus (ülepaisutatus) aga ka pehmus ja lüürilisus.

Olulisemad žanrid Beethoveni loomingus on klaverile kirjutatud muusika ja sümfooniad. Kui ma ütlen klaver, siis sellel ajal oli tegemist veel klavessiiniga. 

Helilooja kirjutas klaverile viis kontserti, 32 sonaati ja palju väikepalu. Klaver oli Beethoveni pill terve tema elu jooksul. Sonaadid võimaldasid oma lühikese vormi tõttu mängida kõikvõimalikke tunnete ja muusikaliste kombinatsioonidega. Kuna sonaadid olid tollal ka koduse musitseerimise repertuaaris, tõid Beethoveni sonaadid müügiedu ka noodikirjastajatele. Järgmises kahes lõigus saate kuulata Beethoveni klaverisonaati nr 14 ("Kuupaistesonaat") 

Beethoven kirjutas 9. sümfooniat, neid iseloomustab dramaatiline väljenduslaad ning loogiline ja lihtne ülesehitus. Ta kasutas sümfooniates rohkelt puhkpille ja selle tulemusena tõusis puhkpillide tähtsus orkestris ka üldiselt. Mängituimad Beethoveni sümfooniad on Sümfoonia nr 5 ("Saatusesümfoonia") ja viimane, 9 sümfoonia. Viimase kaalukaim osa on finaal, milles helilooja ühendas esimest korda sümfooniaorkestriga vokaalsolistid andes seega teosele oratooriumlikke jooni. IV osa tekstiks on Friedrich Schilleri ood "Rõõmule" - idealistlik lugu kõigi inimeste vendlusest. Lihtne meloodia on tänaseks saanud ka Euroopa hümniks.  

2. Romantism muusikas

Kui kunstis esines romantism juba paralleelselt klassitsismiga, siis muusikas oli ühe stiili järgnevus teisele selgepiirilisem. Sarnaselt kunstiga tõsteti ka romantilise muusika juures esile tundeelu ja üksikisikut ja tema läbielamisi (pilt 1).

Pilt 1. Caspar David Friedrich. Rändaja udumere kohal, 1818 (allikas)

Romantilist muusikat iseloomustavaks märksõnaks on tundeküllasus. Muusika toetus programmilisele süžeele (sisule), mille aines võeti ajaloosündmustest, kirjandusteostest või elust enesest. Armastati kasutada loodusega seotud kujundeid, millel oli sümboolne tähendus. Palju kasutati ka surma ja teispoolsusega seotud temaatikat. Muusikaliste väljendusvahendite kasutamine muutus julgemaks ja mitmekesisemaks: orkestrid muutusid suuremaks. Paljud pillid omandasid oma tänapäevase kuju, uute pillidena lisandusid nt. tuuba ja harf. Ajastule iseloomulik oli  nn virtuoosikultus, kus kontsertettekande puhul muutus mingi pilli täiuslik tehniline valdamine eriti oluliseks. 

Instrumentaalmuusika

Klassitsismist võtsid romantikud üle sonaaditsükli, kuid käsitlesid selle vorme üsna vabalt. Loodi ka uusi iseseisvaid vorme nt. prelüüd, nokturm, tantsud jne. Nimetatud vorme oli keeruline kindlatesse žanriraamidesse paigutada, seega sai nende koondnimetuseks sümfooniline poeem. Sümfooniline poeem oli üheosaline heliteos, mille keskmeks on romantismi ideaalidele vastav ilukirjanduslik kangelane või süžee. Teost võib kirjeldada ka kui kirjandusliku teema või poeetilis-filosoofilise idee vaba ja kunstipärast tõlgendust, sellele osutab ka sõna "poeem" mõistes. Sümfooniline poeem oli populaarne žanr mitmete, eriti just rahvusromantiliste heliloojate loomingus. Programmilisi pealkirju pandi ka sümfooniatele. 

Vokaalmuusika

Romantilise vokaalmuusika üks juhtivamaid žanre oli ooper, selle kõrvale tekkis uus teatrimuusika žanr - operett. Opereti teket ja arengut kirjeldatakse järgmise nädala konspektis. 

Teine oluline romantismiaja vokaalmuusikažanr oli soololaul või kammerlaul ehk Lied (saksa k. laul), mis tekkis Saksamaal ja kujutab endas klaverisaatega soololaulu. Lied´i sõnad olid sageli sümboolse tähendusega, Laulu meloodia ja saatepilli muusika täiendasid teineteist. Saatepilliks oli enamasti klaver, mille ülesandeks sai lihtsalt tausta andmise asemel edastada lauluteksti kätketud tundeid ja stseene (nt. vetevulin või lehtede kohin). Selline saade oli tehniliselt keerukas ja nõudis esitajalt väga häid pianistivõimeid.

Lõpetuseks stiilinäide, milleks valisin Franz Schuberti laulu "Nõmmeroos" (Heidenröslein), milles tuleb selgelt välja romantikute poolt armastatud sümbolite süsteemi kasutamine. Laul räägib tee äärest kasvavast roosist, mis möödaminnes hooletult nopitakse ning siis samuti justkui möödaminnes maha pillatakse. Kui nimetan, et roos tähistab neidu ning noppija noormeest, siis edasi mõtlete juba ise :). (Otsisin näiteks laulu, millelt leiab ka ingliskeelsed subtiitrid, luuletuse sõnad on kirjutanud Johann Wolfgang von Goethe.)

2.1. Franz Schubert

Franz Schubert oli Austria helilooja, keda teatakse enim romantilise soololaulude tõttu. Schubert kirjutas üle 600 laulu.(pilt 1), lisaks neile lõi ta veel sümfooniaid ja kammermuusikat. 

Laulud on erinevad: alates lühikestest lihtsatest paladest, lõpetades keerukamate mitmeosaliste tsüklitega. Schubert on osanud enda isiklikud emotsionaalsed läbielamised ja kannatused panna ehedalt ja tundlikult muusikakeelde. 

Pilt 1. Näide Schuberti käsikirjast laulule "Forell" (allikas)

Schuberti laulutsüklitel oli läbiv teema ja sündmustik. Tuntuimad sellised laulutsüklid on 20 laulust koosnev ja noorest armastusest kõnelev "Ilus möldrineiu" ning 24 laulust koosnev ja traagilise üksinduse meeleoludest kantud "Talvine teekond". Näites saate kuulata üht laulu esimesest. 

Romantikuna armastab Schubert sümboleid ning asutab palju looduskujundeid: vulisev oja, hommikune härmatis või üksik hall vares muutuvad elusateks ja olulisteks. Humoorikas ja lõbus näide Schuberti loomingust on Laul forellile, mille sõnadega näidet saate järgnevalt kuulata.  

2.2. Frederyck Chopin ja Ferenc Liszt

Romantismiaja muusika armastatuim soolopill oli klaver ja klassikalise sonaadi kõrvale tekkisid uue žanrina väikevormid: nokturn (õhtu-või öömeeleolust inspireeritud lühipala), ballad, rapsoodia (vabas vormis fantaasiarikas heliteos) ja prelüüd (lühike, sissejuhatava iseloomuga vabas vormis pala). 

Nimetatud väikevormide tähtsaimad loojad ja esitajad olid heliloojad Frederyk Chopin ja Ferenc Liszt. Poola helilooja Chopin tõi meisterliku klaverimängijana (pilt 1) sisse uue mängimise tehnika,  mida nimetatakse pedaliseerimiseks -  viis, kuidas mängija toob helipilti nüansse sisse aktiivse pedaalide kasutamisega. 

Pilt 1. Henryk Siemiradzki. Chopin mängimas salongiõhtul Berliinis, u 1887 (allikas) 

Põhiosa Chopini loomingust moodustavad erinevad väikevormid klaverile, näiteks valsis ja prelüüdid. Ta laiendas oluliselt žanri piire, nt valsside puhul polnud tegemist lihtsalt tantsumuusika vaid mängutehniliselt keerukate kontsertvalssidega (ettekandmiseks ja kuulamiseks kirjutatud paladega). 

Oma prelüüdid koondas Chopin kogumikku "24 prelüüdi", mille koostamise eeskujuks oli Bachi kogumik ""Hästitempireeritud klaviir", milles sisalduvad palad kõlavad kõigis 24 helistikus. Nii teeb ka Chopin klaveriga. Näites kõleb Chopini tuntuim prelüüd: Prelüüd nr 15 Des-duur ("Vihmapiiskade prelüüd). 

Teine klaverile keskendunud romantiline helilooja oli Ungarlane Ferenc Liszt. Liszti uuenduseks oli uue interpretatsioonisuuna (muusika mängimise/esitamisviis) rajamine: helilooja kaasas kõik klaveriregistrid (kõik kolm eri kõrgust korraga) eesmärgiga anda klaverile orkestri kõlajõudu. 

Liszti loomingu põhiosa moodustavad loomulikult klaverile kirjutatud lühipalad, nt. etüüdid, Liszt kirjutas ka sümfoonilisi poeeme.

Helilooja tööd ilmusid mitme kogumikuna, millest mahukaim on "Rännuaastad". Eraldi kogumiku moodustasid Liszti kontsertetüüdid. Kontsertetüüdide juures seisnes Liszt uuenduslikkus nende toomises kontserdilavale - varem oli etüüdi peaeesmärk mängutehniliste võtete harjutamine. Nende tehniline nõudlikkus jäi endiselt kõrgeks. Näide pärineb kogumikust "Transtsendentsed etüüdid" ("piiri ületavad" etüüdid): Etüüd nr 12 b-moll pealkirjaga "Tuisk". 

Aktiivse pianistina käis Liszt pidevalt ringreisidel üle Euroopa jõudes 1842. aasta aprillis esineda ka Tartu Ülikooli aulas. Karismaatilise ja emotsionaalse artistina saavutas ta väga suure populaarsuse: nii suure, et käibele tuli mõiste "lisztomaania" tähistamaks helilooja peamiselt naissoost austajaid. (pilt 2)

Pilt 2. Theodor Hosemann. Liszt kontsertturneel Berliinis, 1842 (allikas)

2.3. Nicolo Paganini

Viiuldajate seal oli virtuoosiks Nicolo Paganini, kes sarnaselt Lisztiga esitas peamiselt oma loomingut. Paganini esinemislaadi on nimetatud kirglikuks, lausa deemonlikuks ja publikut hullutavaks, mis on arusaadav vaadates meistri välimust. (pilt 1) Oma kõhna näo ja kullinina, süsimustade pikkade juuste ning läbitungiva hüpnotiseeriva pilguga võis ta kirglikus mänguhoos mõjuda üsna "tumedalt".

Pilt. 1. George Friedrich Kersting. Paganini, 1830- 1831 (allikas)

Paganini võttis kasutusele palju uudseid tehnilisi mänguvõtteid vallates neid ise loomulikult meisterlikult. Tema meelisetteasteks oli võtta viiulilt maha kolm ülemist keelt ja mängida ainult alumisel g-keelel. Parim näide Paganini ainulaadsest pillikäsitlusest on helilooja tuntuim ja enim esitatud teos "24 kapriisi" sooloviiulile. Kuula pala Kapriis nr 24.

2.4. Giuseppe Verdi

Giuseppe Verdi oli Itaalia kõigi aegade suurim ooperihelilooja, kes oli loominguliselt aktiivne poolsada aastat. Näiteks kirjutas ta oma viimase, koomilise ooperi "Falstaff", 80 aastaselt. Kokku kirjutas Verdi 26 ooperit, millest tuntumad on "Nabucco", "Traviata", "Aida" "Trubaduur", "Don Carlos", "Othello" ja "Rigoletto". 

Verdi ooperite võtmesõnaks on meloodilisus: helilooja oli kauni laulukultuuri austaja ja edasiviljeleja. Tema ooperitest tundtud aariad on nii populaarsed, kuna on oma olemuselt lihtsad ning on sageli olnud inspireeritud ka rahvalauludest.

Esimene muusikanäide on ooperist "Rigoletto", Rigoletto aaria La Donna e mobile ("Naised on heitlikud"), mida näites esitab legendaarne tenor Luciano Pavarotti. Ooperi jutustab loo liiderjajast hertsogist ja õuenarr Rigolettost, kelle teed ristuvad viimase tütre kaudu, kelle hertsog otsustab võrgutada. Nagu arvata võib on ooperi lõpp traagiline. Antud aaria sisu hoiti enne esietendust suures saladuses, sest helilooja aimas selle suurt edu. Esmaettekandel tuli aaria kordamisele (mis ei olnud tollal tavapärane) ning järgmisel päeval lauldi seda juba tänavatel.

Teine näide on ooperist "Macbeth" (Shakespeare), Nõidade koor I vaatusest, esitatud pisut kaasaegsemas võtmes. Kuigi esmaettekanne oli väga edukas, vajus ooper eelmise sajandi keskpaigani unustusse, mil 1950. aastatel sai sellest teatrite püsirepertuaari osa. Ooperi tegevustik toimub 11. sajandi Šotimaal.

Lisaks Verdile ja järgmisena tutvustatavale Wagnerile nimetan veel kaks heliloojat, kes romantismiajal oopereid kirjutasid: Giacomo Puccini (Boheem, Madam Butterfly) ja Charles Gonoud (Carmen)

2.5. Richard Wagner

Saksa helilooja Richard Wagneri oli lisaks heli loomisele ka aktiivne muusikateoreetik ja -kriitik. Ta viis ooperimuusikas läbi mitmeid uuendusi, mille mõju ulatus 20. sajandisse (on nimetatud ooperi konspektis). Lisaks muusika reformimisele pidas Wagner oluliseks rahvuslikkust ning väärtustas ooperikeele läbi Saksamaa muistendeid ja ajalugu. 

Tema läbimurde- või reformooperiks kujunes traagiline armastuslugu "Tristan ja Isolde". Wagneri peateoseks on aga aastatel 1854-1874 loodud suurejooneline neljast üksikooperist koosnev teos "Nibelungide sõrmus", mis jaotub siis neljaks ooperiks: "Reini kuld", "Valküür", "Siegfried" ja "Jumalate hukk". Kõigi nelja libreto aluseks on keskülemsaksa kangelaseepos "Nibelungide laul".

Kuulamisnäide pärineb ooperist "Tristan ja Isolde", kus kohtuvad ajalooline tegelikkus ja muistsed legendid. Ooperi tegevus toimub keskaegsel Iirimaal ning on alguses kahe vaenlase armastajateks saamise ja andestamise lugu. Helinäites kuulete Isolde juhtmotiivi. Juhtmotiiv oli Wagneri poolt kasutusse võetud uuendus, kus iga tegelase iseloomustamiseks on loodud nn. juhtmotiivid, mida esitatakse korduvalt etenduse jooksul.  

3. Rahvusromantism muusikas

19. sajandil tekkisid mitmel pool Ida- ja Põhja-Euroopas nn rahvusromantilised koolkonnad. Tärkav rahvuslus ja isamaaline patriotism inspireerisid paljusid heliloojaid. Nagu  romantismile iseloomulik, hakati üha enam tundma huvi oma maa rahvamuusika vastu ning seda oma loomingus kasutama.19. sajandi lõpp oli aeg, mil ka Eestis üheskoos rahvusliku kunstiga tekkis rahvuslik kunstmuusika: ilmusid esimesed Eesti soost heliloojad.

3.1. Venemaa ja Pjotr Tšaikovski

Venemaa muusikalist arengut mõjutajas palju Itaalia: Katariina II valitsemisajal tegutses õukonna juures professionaalne Itaalia ooperitrupp, Itaalia helimeistrite käe all õppisid ka esimesed kutselised Vene heliloojad. Muusika üldist arengut ja populaarsust toetasid uute teatrimajade avamine nii Moskvas kui Peterburis. (pilt 1)

Pilt 1. 1780 aastal avatud Moskva Suure Teatri Interjöör (allikas)

Tasapisi hakkas Vene heliloojaid  paeluma vene rahvuslik aines, Vene klassikalise muusika rajajaks peetakse Mihhail Glinka`t, kelle olulisust muusikas kõrvutatakse Puškini tähtsusega kirjanduses. Glinka teoste teemad olid võetud enamasti vene rahva elust ja ajaloost, kommetest ja muinasjuttudest, muusikas oli inspiratsiooniks sageli rahvamuusika. Glinka patriootiline ooper "Ivan Sussanin" oli esimene professionaalne muusikaline lavateos Vene muusikas. Selles ühendas helilooja ühendas Itaalia ooperi, romantismiajastu soololaulu ja vene rahvamuusika.

Teine uuendusmeelne Vene helilooja oli Modest Mussorski, kelle ooperid "Boriss Gorgunov" ja "Hovanštšina" on tänaseni edukalt esitatud. Nimetatud oopetite libreto aluseks on reaalsed ajaloolised sündmused kus peategelaste kõrval on oluline roll ka kooril, kes esindab vene rahvast. Seetõttu on oopereid nimetatud ka muusikalisteks rahvadraamadeks. Järgnevalt lõik tsaar Borissi kroonimisstseenist, millega saab alguse ooperi tegevustik. 

Pjotr Tšaikovski on Vene silmapaisvaim ooperiklassik: ta kirjutas kokku kümme ooperit, millest "Jevgeni Onegin" ja "Padaemand" on jätkuvalt teatrite repertuaaris. Esimene on loodud Puškini värssromaani ainetel ja tegemist on lüürilise ooperiga st., et põhirõhk ooperis on muusikal ja tekstil ning lavatükk on pigem kammerlik  kus esiplaanil loomulikkus ja inimsuhete lihtsus. Järgnevalt saate kuulata stseeni I vaatusest, milles Tatjana kirjutab Oneginile kirja avaldades selles oma tundeid. Stseen väljendab hästi ooperi lüürilist olemust. 

19. sajandist sai ka klassikalise balletti väljakujunemise aeg ning oluline koht Euroopa kolme peamise balletikoolkonna -  Itaalia ja Prantsusmaa  - kõrval on Vene koolkonnal. Vene ballett toetub oma koreograafias suuresti Prantsuse traditsioonidele tänu prantsuse ballettmeister Marius Petipale, kes töötas välja Vene klassikalise balleti traditsioonid ja pani aluse 20. sajandi balletikunstile. Petipa on teinud koreograafia ka Tšaikovski kolmele balletile, niisiis võib heliloojat ooperiklassiku kõrval nimetada ka vene rahvusliku balletimuusika rajajaks. Kolm Tšaikovski tänapäevini mängitavat balletti on "Luikede järv", "Uinuv kaunitar" ja Pähklipureja", millest esikohal troonib "Luikede järv": nii oma rohkete sümbolite, keeruka koreograafia ja hingestatud muusikaga. Järgnevalt lõik I vaatuse Luikede valsist.

Lisaks suurepärasele ooperi- ja balletimuusikale kirjutas Tšaikovski ka muljetavaldavat sümfoonilist muusikat ja kontserte. Teatrimuusikaga võrreldes on Tšaikovski instrumentaalne looming palju jõulisem, kontrastsem ja psühholoogiliselt teravam. Kuue sümfoonia kõrval on erilisel kohal 1. klaverikontsert b-moll, mis hoolimata pianistile esitatavatest kõrgetest tehnilistest nõuetest on senini üks enim esitatud teos antud žanris. Kontsert algab suurejooneliste ja jõuliste akordidega, mida on võimatu mingi muu teosega segi ajada. 

3.2. Soome ja Jean Sibelius

Poliitilisest olukorrast tingituna oli Põhjamaade muusikaelu 19. sajandil omavahel tihedalt läbi põimunud, üheks oluliseks rahvusliku liikumise iidoliks oli Fredrik Pacius, kellest sai olulisi muusikaelu edendajaid muusikaõppejõude Helsingi ülikoolis. Eestiga seob heliloojat algselt isamaalise lauluna kirja pandud "Maamme", millest sai Soome rahvushümn ja hiljem Johann Voldemar Jannseni eestindatud tekstiga ka Eesti hümn.

Tänini on aga Soome kuulsamaks heliloojaks ja Põhjamaade suurimaks sümfoonikuks peetud Jean Sibeliust, kelle muusikal on olnud oluline roll soomlaste rahvusliku identiteedi kujunemisel. Maailmakuulsuse tõid heliloojale aga sümfoonilised suurteosed: seitse sümfooniat, programmilised sümfoonilised poeemid ja süidid. Sibeliuse suurteoste väljenduslaad on enamasti eepiline (rahulik-jutustav) ja sisult seotud kohalike muistendite, saagade või rahvuseepose "Kalevala" tegelaskujudega. Sibeliuse teoseid on nimetatud "kodumaa karge looduse muusikalisteks maastikumaalideks" ja värvirikka orkestrikäsitluse tõttu võrreldud nt. Wagneriga.

Kuulsaim Sibeliuse sümfooniline poeem on "Finlandia", millest sai soome rahva toonase iseseisvusliikumise muusikaline sümbol, tänapäeval on teos mitteametliku hümni staatuses. Järgnevalt teose muusikaline näide, mille sissejuhatus on süngevõitu ja aeglane kuid järkjärgult puhkpillide lisandumisega muutub muusika pingelisemaks ja rütmilisemaks.

Sibelius on kirjutanud ka üheainsa instrumentaalkontserdi - viiulile, mis aga on saanud maailmas üheks antud žanris enim esitatavaks teoseks. Viiulikontsert d-moll on mängutehniliselt üsna keerukas, nt. tuleb teose esimeses osas solistil mängida kaks sooloesitust järjest. Antud teos on andnud aluse rahvusvahelise Sibeliuse-nimelise viiuldajate konkursi korraldamiseks, mida on iga viie aasta tagant läbi viidud alates 1965. aastast. 

3.3. Norra ja Edvard Grieg

Norra ärkamisaja muusikaliseks sümboliks oli Edvard Grieg, kes oli esimene Põhjamaine helolooja, kelle tööde kvaliteet oli samaväärne Euroopa klassikalise helikunsti tasemega. Griegil õnnestus seostada Norra folkloor klassikaliste traditsioonidega ja panna alus rahvuslikule kunstmuusikale. 

Griegi looming on põhjamaiselt karge helikeelega ning me leiame sealt motiive nii Norra loodusest, mütoloogiast kui folkloorist. Põhiosa helilooja teostest moodustavad mitmesugused kammerlikud miniatuurid: üle 140 soololaulu, klaveripalade tsüklid, keelpillikvartetid jne. Kõige populaarsemad Griegi teosed on aga kaks orkestrisüiti: "Peer Gynt" I ja "Peer Gynt" II. Algselt kirjutas helilooja antud muusika Henrik Ibseni  samanimelisele näidendile, mille 22 muusikaumbrist valis lõpuks välja kaheks eredamat ning koondas need kahte neljaosalisse orkestrisüiti. Järgnevalt kuulamiseks kaks lõiku teose mõlamast osast, esimene: "Mäekuninga lossis" ("Peer Gynt" süit nr 1, IV osa) 

ja teine "Solveigi laul" ("Peer Gynt" süit nr 2, IV osa) 

4. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Teada klassitsismi ja romantismi taustsüsteemi ja tekkimise põhjuseid.

2. Osata kokku viia stiil ja sellega seotud märksõnad ja iseloomulikud tunnused (uuendused, muutused) muusikas.

3. NB! Eelmisest nädalast ooper ja kontsertmuusika teema!

4. Teada perioodidega seotud mõisteid muusikas (vt. sõnastik)

5. Osata märksõnade või kirjelduse järgi heliloojat ära tunda. 

6. Heliküsimus: tunda ära helilooja teos (Bach (barokk), Mozart, Beethoven, Schubert, Chopin, Verdi, Wagner, Grieg)